Saturday, November 5, 2011

2.peatükk

Sissejuhatus ja esimene peatükk on tehtud. Nüüd tuleb siis teine peatükk, mis ei saa kuidagi olla nagu kaks esimest.
Ma arvan, et minu järgmine etapp algas teise keelekursuse, uute inimeste, rohkema islandi keelega ja ära harjumisega.

Oskan juba minna bussiga Reykjaviki ja sealt koju tulla. Sõidan siin suure džiibiga (kõhus liblikad). Loen kohalikke ajalehti ( loe:koomikseid). Saan enamasti lapsed vähese vaevaga lasteaiast koju. Olen saanud palju toredaid kirju ja pakke ja postkaarte sünnimaalt. Oskan lugeda islandi keeles raamatuid, vahepeal üle kivide ja kändude, aga siiski loen. Saan piisavalt aru telesaadetest ja seriaalidest. Olen ära harjunud, et Islandil on kinoseansi keskel paus, et saaksid minna pissile ja kommi ja jooki ostma. Kohvikus ütlen: "Góðan daginn! Ég ætla að fá latte." ( Tere, üks caffe latte palun ). Mul on mõned kohalikud sõbrad, kes minu käekäiku siin paremaks teevad ( käib libedamalt varrkuast sisse ja välja) ning kaaseksperimenteerijaid erinevatest maadest, kellega igaüks omamoodi viikinglust proovime.

 (varastasin pildi siit)

Olen näinud esimest islandi täispikka multikat " Þór", mis oli täitsa tore, nii palju kui ma sellest aru suutsin saada. Nägi välja nagu ameerika tavaline multa, aga osades kohtades oli puänt rohkem euroopalik. Arvan, et läbi kogu selle rahaimemismasina, mis tavaliselt filmide lõpptulemuse vormib tavaliseks kindlapeale minekuks, suutsin islandlased siiski omanäolisuse mingis mõttes säilitada. Tahaks teada mis veel välja jäi...
Hõljuvad tulevikuplaanid siia kauemaks jääda, kui esialgu plaanitud. Lisaks veel, nüüd kui esimene sukeldumine tehtud ja veepeal püsimine on kindlamaks muutunud, tahaksin oma silmaringi laiendada: eesmärk oleks ükskord iseseisvalt mööda maad ringi trallata ja täita oma unistus - minna matkama loodusesse. (Vaatan poes praegu matkasaapaid, usun, et kui ühed sellised ära ostan, ega siis see imeline matk ka kaugel ole)Üksi ma seda väga teha ei julge nii, et tore oleks võluda endani just see õige seltskond, kes minuga sama palju Islandit armastavad.

Ég er búin að læra mikill og ætla að læra meira.

Selleks, et seda google-translate lahti ei peaks võtma, siis ülalolev tähendab, et olen õppinud palju ja kavatsen õppida rohkem. Avastasin, et keelte õppimine tekitab minus motivatsiooni. Midagi on nende tähenduste ja sõnakujude  ja selle rääkimise võimaluse taga. See paneb mind tundma kui viieaastane, kes tunneb tänaval ära lastesaatest tuttava näitleja. Ma ei jõua kunagi ära oodata, millal teaksin rohkem.

Nii et siis..... teine peatükk. Võib-olla tuleb kõvasti lühem kui esimene. Võib-olla ei tulegi midagi.
Sest võib-olla ma ärkan homme hommikul üles ja olengi viiking. Siis pole tahta saamisest juttugi enam ja jutul lõpp.

Sunday, October 30, 2011

Homsest algab uus elu

Ma alustan Islenska 2 keelekursust. Kurb on oma esimene keelegrupp maha jätta ja koos sellega ka nunnu maja, kus ma oma esimese islandi keele õpetaja Valaga punnitasin esimesed islandikeelsed laused. Emotsionaalne side esimeste asjadega on nii suur. 
Vahetan keelegruppi poole pealt. Sest ma tahan kiiremini õppida ja teen seda iga päev. Kõik muutus minu jaoks liiga lihtsaks ja teisi segavaks, kui ma neile mõtlemisaega ei anna.  Minu grupp jätkab alles jaanuaris ja selleks ajaks olen ma keelenäljas juba arvatavasti hulluks läinud. Ja võtan selle sammu, et tutvuda uute toredate inimestega, kes on samas seisus nagu mina - proovivad selle udusegase, kohati dešifreerimata helikombinatsioonidest suhtlusvahendi veidi selgemaks saada.
Aga esimene grupp jääb unustamatuks, sest alguses õpid ütlema oma sünnipäeva ja kodumaad ja kus sa elad - ja nii saad teada nii palju nende kohta, kes su ümber on. Viimases tunnis, kus ma käisin jõudsime juba sellele tasemele, kus kõik teevad nalja. Rääkisime kaladest ning mõned, kes on kauem siin elanud mainisid mingit haisvat kala, mida süüakse jõulude ajal. Cassandra (21) kelle ema on islandlane, isa ameeriklane reageeris tüüpilise ameerika teleshow-väärilise bravuurikusega, kuidas ta ei kannata seda lõhna ja kuidas inimesed seda üldse süüa saavad. Steve (47), Inglismaalt, toppis selle peale pliiatsid ninasõõrmetesse, et demonstreerida, kuidas Cassandra võiks proovida kalale läheneda. Esimest korda naersid kõik südamest ja see tekitab hoopis mingi teistsuguse õhkkonna. Jaa, ma hakkan neid igatsema. Grace (25, Keenia) muuseas saab detsembris jõululapse, tegin ta beebile väikesed sokid.
Ja Evelinaga(20, Rootsi, samuti Au Pair) tahtsime eile, laupäeval, ujuma minna. Aga siis kui meie lõpuks ujulasse jõudsime hakkasid nemad juba sulgema. Ainult selle pärast, et Oskar Luts "Kevade" nii kuulsaks kirjutas, et esimesi ridu lõputult tsiteeritakse on kõikidel eestlastel needus peal. Ning lisaks ka nendel, kes eestlastega julgevad ringi liikuda.

Friday, October 28, 2011

www.horriblefamily.com

Kui ma esimest korda mainisin oma perele siin, et ma pean blogi selle kohta, kuidas ma Islandil hakkama saan, siis islandlastele omaselt hakkasiME selle üle iroonitsema. Svavar tõi lagedale kohe kõik faktid, mis tal minu sel ajal veel vähe oldud ajast meeles olid ja käänas nad selliseks, et tunduks nagu oleks kõik siin halvemast halvem.
Nüüd kui midagi juhtub, siis kerkib õhku koos sellega ka idee, sellest minu blogisse kirjutada. Ja selle blogi nimi, kuhu kõik need kohutavad asjad minu siinsest elust kirja lähevad on www.horriblefamily.com. Nime andis Svavar. Ja ma arvan, et selles blogis on koostöös Thora ja Svavariga neli korda rohkem sissekandeid kui minu tagasihoidlikus viikingi omas. Aga ma ikka püüan järgi jõuda... lihtsalt saage aru... midagi head on palju raskem kirjutada kui halba.

Wednesday, October 26, 2011

Uinu, mu kallis lapsuke hällis...

Kui ema peab õhtul tööle minema ja lapsed pole ikka veel magama jäänud, siis võetakse appi eestlane, kes parasjagu köögilaua taga islandi keelt õpib. 
Kokkuleppeks jäi, et loen lastele natuke ja siis kui nad head lapsed on lubas Thora, et võib-olla ma isegi laulan neile mõne eestikeelse laulu. 
Raamatu koperdasin ma läbi. Ja isu nagu lugeda rohkem polnud. Panin tule kustu ja istusin nublude vahel voodis. Halldor oli niisama vaikselt ja mossitas ning Nina nuttis ja karjus ainult: "Mamma min!!!!" 
Millist laulu ma oleksin pidanud neile laulma...Ma ei tea ju väga eestikeelseid laule. Ainult üks Mari laul tuli meelde, mis algab sõnadega " Ma luban, et kord tuleb aeg, mil ärkan päriselt üles..." ja kuskil seal keskel on fraas "siis, ma tapan su ära". Tundus liiga must huumor kogu selle "toreda" jandi keskel...ma isegi ümisesin seda natuke, sest sellel on ilus meloodia. Aga, mingit laulutuju mul tegelikult küll ei olnud. Mõtlesin ainult, kui tore tõsieluseriaali kaadri sellest saaks, kui filmida voodit, kus üks on kortsus näoga ja vait, teine kortsus näoga ja kisab nii, et vett ja tatti lendab. Ja kolmas... ma tundsin ennast nagu Garfield:






Kes nüüd uskuma jäi, et ma ennast sellisena kujutasin - võite rahulikult lastekaitsesse või minu emale helistamata jätta. Kõik on korras, tegin väikese nalja. Mul polnud kurikat ju kuskilt käepärast võtta, nii et selle asemele kujutage hoopis raamat.



Nõrganärviliste jaoks vist ei tohiks enam jätkata samal teemal. Laste peale kurjaks saamisest nii palju, et enamasti saan ma kurjaks selle peale, et ma keelt ei oska. Laste peale pole mõtet saada - nad on igas situatsioonis samas seisus, mis mina - ei saa mõmmigi aru.(sellist väljendit kasutab minu onu Gert ja ma lihtsalt jumaldan seda, sest see on täpselt õige kirjeldamaks antud olukorda. Aga te peaks kuulma, kuidas tema seda ütleb...ma arvan, et see on 50% nende sõnade mõjust)

Praeguseks hetkeks istun ma juba mõnusalt diivanil ja hakkan filmi vaatama. Nublud tuduvad teises toas. 
"Vaikus on kuldne..."



Pildiga varustasin ennast siit

Tuesday, October 25, 2011

Kui pole vahet kuidas olla, miks siis mitte valida head?

Kui ma hommikul ärkan kõnnin ma mingis majas jälle mingisse väiksesse kuubikusse, kus on peegliga kapp, mille all on kraanikauss. Seal on ka WC-pott, mille kõrval on kassiliivakast. Ühiselt kõigi inimestega maailmas kutsume seda ruumi tualetiks. Ma vaatan peeglil kuivanud veepritsmeid (milles on ka veidi hambapastat) ja siis fokusseerin pilgu enda näole. Eilsest ripsmetuššist on silmaalused natuke tumedad. Ma vaatan enda nägu hoolega ja mõtlen, kes ma olen ja kust ma tulen. Miks ma siin olen? Miks ma tahan siin olla? Mis minust saab? Kuna ma ei saa nendele küsimustele vastata, siis kõnnin tagasi, sinna kust ma ärkasin. Samamoodi kuubik, kus on voodi, öökapp, kirjutuslaud, riidekuhja all olev tool ja suur kapp. Minu tuba. Õues on veel hämar. Aken higistab. Panen riidesse, isegi ei tea milliseid riideid valida, mul pole aimugi milleks valmistuda. Lähen ainult keelekooli. Aga see tähendab, et pole vahet kuidas ma riietun ja ikka on veel harjumatu olla lihtsalt mina. Mitte kohanduda prooviks või võteteks. Vaid lihtsalt minna ja vahet pole kuidas. Mul pole plaani. Mul on ainult soovid, mida ei saa planeerida. Ja siis on mul see, mis mu ümber toimub ja ma saan valida kuidas see kõik toimuda saab. Ja kõik mis tuleb edasi sõltub juba sellest, kuidas toimus see, mis oli täna.

Ma tunnen iga hommik enda olemasolu. Kõik kelle igapäevaselt enda kõrval eksisteerimisega olen ma harjunud mahuvad väikesesse sülearvutisse. Väikestes akendes vahetame lauseid.

Aga see, mis minu ümber reaalne on, see on......

Ma tajun, et ma võiks sama hästi olla kuskil mujal. Vahel asetan end nendes hommikutes tagasi Raplasse, koju. Ma teeks samu asju - tegelikult oleks ma sama moodi mingis majas, mingite inimestega. Lihtsalt need inimesed on minu ümber olnud kogu minu olemise ja tegelikult on sama imelikud kui kõik muu. Või sama tavalised.

Mind pole olemas. On ainult mõte mille ma valin ja ellu viin.Teistmoodi tunne on olla nii. Nii, et kui valikut alustan nullpuntkist...siis toredam on ju positiivsel poolel oma graafikuid joonistada.

Mis tähendab seda, et kõik on võimalik ja varsti mul ikkagi on karvased lumedraakonid. WEEEEEE!