Kool sai läbi

Lõpetasin eile nädal Islenska 2 keelekursuse ja võin minna edasi 4-dasse. Häbi küll, et ma pole oma keelegrupist kirjutanudki. Aga teen siis seda nüüd, tagantjärgi, kui on pildid ka.

Mu telefon teeb endiselt ilusaimaid pilte kui miski muu siin maailmas. Taamal on näha paremalt: Martine (Holland, 20, Au Pair), Johanna (Soome, 19, Au Pair), Alita  (Lõuna-Aafrika), Amalia, (Poola, elukaaslane islandlane), Miliza (Gruusia, elukaaslane islandlane).

Õpetaja Margret

Montree (Tai, elukaaslane islandlane), on elanud Islandil aastaid, taotleb kodanikutunnistust ja õppis Tais seitse aastat kokaks. Ta teeb uskumatult hästi süüa.

Steve (muusik, abielus islandlannaga) mu kallis pinginaaber ja ka õpilane.

Johanna ja Khouloud (Maroko, abielus vist islandlasega) ja kogu see toit mis meil viimasel päeval oli vaja ära süüa. Esiplaanil sinine on Kalevi šokolaad, mida ma ei avanud ja andsin pärast õpetajale, sest keegi poleks seda niikuinii suutnud enam süüa. Õpetaja oli väga tänulik.

Ja nüüd tulevad teiste inimeste poolt tehtud pildid. Nende puhul on kasutatud pildistamiseks spetsiaalselt mõeldud vahendit - fotoaparaati.

 Mina ja Martine (see on vist kolmas pilt mis minust Islandil kolme kuu jooksul on tehtud). Martine on mu mõttekaaslane, oleme mõlemad pugejad ja teeme ekstra tööd kodus, et keel selgeks saada- viikingi "vannabiid".

 Terve grupp, või siis see mis esialgsest 21st järgi jäi.

Alati rõõmus Montree ja tai keel. Uskumatu, et sellest võiks aru saada. Tema väitel tähendas tahvlile kirjutatu midagi sellist, et tore ja rõõmus on teiega siin koos olla. Ma ei saa kontrollida, isegi google-translate kasutamine on siinkohal natuke keeruline.

Islandi keelega on siis nii, et õpin õpin õpin ja räägin nii palju kui võimalik. Tahan kandideerida ülikooli järgmiseks aastaks. Ja see tähendab mõnusaid samme, mida ette võtta tuleb. Töö, elukoht ja muud jutud. Aga kõik laheneb. Lihtsalt praegu veel ei tea kuidas.

Jõulud tulevad

 Vaatasin novembrikuu lõpus Mr. Beani oma toas ja kleepisin, liimisin ja maalisin samal ajal järgmist projekti.

 

 

Pesulõksud on kuivatamiseks ja mitte ainult pesu pesemisel.

 

 See pilt pole tagurpidi, nii on hea katust maja peale liimida.

Ja lõpuks tuli välja selline väike jõuluküla...

 

 

Minu järelt jäi ta samasugusena püsima umbes 12 tundi, ehk siis kui lapsed ärkasid, jätsin hüvasti oma originaalloominguga ja leppisin kaastööga.

Mingis mõttes, polnud see kunagi ainult minu tehtud. Rosa oli ka käpp.

Ég tyndi barninu - kaotasin lapse ära

Tavaline päev.

Käisin koolikaaslast pärast islandi keele tundi õpetamas, sest esmaspäeval ja teisipäeval on meil test.

Mõtlesin et homse koristuspäeva asemel teen täna suurema osa ära, et homme hoopis ühe teise asjaga tegeleda.

Vanemad tüdrukud olid ka kodus, ei pööranud nagu tähelepanu, kes kus on, maja müra täis. Ühel hektel kui Rebekka, Gudbjörg ja Erna läksid sugulasele külla hakkasin otsima kus Nina ja Halldor on ja millega nad tegelevad. 

Dori oli teleka ees ja vaatas Simpsoneid. Aga Ninat ei leidnud ma kuskilt. Äkki magab vanemate õdede toas? - Ei. Minu toas ja tegeleb vaikselt millegi keelatuga - Ei (õnneks mitte). Kus ta siis on? Käisin mööda maja ringi, natuke hirmus oli ka, äkki on kukkunud kuskilt ja nüüd lamab meelemärkuseta. Oma toas teda polnud, vanemate toas ka mitte, ka mitte Halldori toas. Viimasena vaatasin WC-sse. Pilt mis mulle avanes oli selline.

Vaene väike ootas, et keegi tuleks peput pühkima, ja kuna uks oli kinni ja telekas ja muusika mängisid, siis keegi ei kuulnud teda... kui ta üldse hüüdiski. Väsis võib-olla juba enne ära.

Vähemalt leidsin lapse üles.

Mõnikord lihtsalt on nii..

...et kõike ei saa, mida tahan ja siis on kõige parem mokk rulli keerata.Ja kui kõigile veel selge pole, siis ma hoian rulli kätega kinni, et see lahti ei tuleks, et KÕIK  jõuaksid näha, et mulle see värk siin EI MEELDI!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!



Mul on selline kahtlane tunne, et Ninal hakkab kolmeaastase MINA periood. Umbes nädalaga on väikesest inglist saanud väike kavalpea ja juurikas, kes tahab kõike ISE teha.

Võib-olla on mingi tehase rike hoopis ja garantii remont parandab vea....

Siis kui miski murdus

Kujutage ette, et istute rahulikult reede õhtul diivanil, õpite islandi keelt (ma tean, et siin läks kujutluspilt katki, aga proovge edasi), teie juurde tuleb teie tööandja/tugiisik/perekonnaliige(viimased 1,5 kuud). Tal on peas kaval nägu ja käes ümbrik. Istub niiviisi mõnusasti teie vastu ja ütleb : Siin on üks saladus, mis mõnda aega peaks veel saladus olema, aga ma sulle näitan. Võtab ümbrikust välja ultraheli pildid.

Nii.

Mõtlen ma oma peas. 

Mis see siis nüüd on.

Aga küsin : " Kes see on?"

Vastus: "Nina ja Halldori tulevane õde või vend"

Ma ei tea kuidas seda sai võtta hoobina, aga ma jäin tummaks. Taipasin õnnitleda, aga sellele järgnevast jutuvadast, mul palju meeles pole, ma sain šoki. Sellest, et mu väga tore islandi pere saab ühe lapse juurde, mis tähendab, et ühel lapsel on võimalus kasvada väga toredate vanematega.

No ratsionaalne mõistus saab sellest aru. Aga emotsionaalne mitte. Passisin tummalt veel kaua, üksi oma arvuti ja keeleõppe taga. Sellise seisundi kohta ütlevad vanad eestlased vist, et ei saanud ööd ega mütsi aru.

Ega ei saanudki ja otsustasin sellepärast ka magama minna. Seljataga olid kaks unetut ööd ja olin lootnud, et sellel ööl ma magan. Ei, ma hakkasin hoopis nutma, täitsa katkematult nutsin kaks tundi ja siis jäin magama. Vot siis murduski miski. Võib-olla see, et ma olen nii kaua olnud ilma ühegi väga lähedase inimeseta ja ooteaeg sai läbi, ning ootus otsustas murduda.Või siis mulle ei meeldi kui lapsi ilma minu loata tehakse.

Aga, tegelikult on täitsa tore. Ma pole kunagi pisikeste beebidega kokku puutunud. Äkki siis nüüd, enne kui ise beebisid hakkan tegema (küsimus on selles, kes neid sünnitab), saan käpa valgeks teiste beebi kantseldamisega. 

Ja kui ajalehes hakkasid pildid ilmuma, siis oli juba täitsa turvaline tunne, et näed, mina teadsin juba ammu.

 

 " Kolmas laps teel" (pildil on umbes seitsmekuune Nina ja Thora)

 "Rõõm Thora ja Svavari kodus"

Kuigi Island on väike, siis kõigi juurdekasvu siin niiviisi ajalehes ei teadvustata. Thora ja Svavar on mõlemad teles tööl, ning seetõttu on ka ajakirjanduse silm neil teravamalt kannul.

Nüüdseks vist on siis selge ka, et tuleb tüdruk.

Nii palju kui ma islandikeelset juttu olen pealt kuulnud.

Haige laps on raske laps. Aga haige Kirsti on nõme Kirsti. Sest pea üldse ei tööta ja tahaks ainult magada mis on Igav. Sest koolis on järgmine nädal eksam. Ja kesse siis õpib, kui haigus närib.

Inspiratsiooni ootel

Mul pole viimasel ajal üldse tuju kirjutada. Kuigi siin juhtub küll üht-koma-teist. Täna käisin näiteks teist korda pangas, kus oli väga tore. Panka minekut valmistasin ette kaks nädalat, sest ma pole asjaajamistes kunagi kõige säravam pliiats karbis olnud. Siin saab valida endale pangakonto, milleks sai minu sünnikuupäev, pluss panga poolt mingid numbrid. Ma ei tea, kas Eestis oleks see võimalik. Kokkuvõttes on mul nüüd pangakonto, aga deebetkaarti veel pole, sest mul polnud pilti, mida sinna peale panna. Jälle kaks nädalat ettevalmistust....

Ja ma õpin keelt, see on praegu kõige huvitavam.

Täna tulid Thora ja Svavar tagasi USAst, kus Svavar oli kuu aega ja Thora viimased viis päeva koos temaga. Olin lastega üksi, kuid mitte päris. Asdis oli ka. Ja me olime väga head lapsevanemad. Kuigi ikka juhtub... ehk siis esimesel päeval kui pidime nendega üksi olema otsustas Halldor auto otsa ronida ja sealt alla tulles jäi ta jalg mingi asja taha kinni, nii et ta kukkus pea ees asfaldi poole....... aga õnneks loodus sättis põlve enne pead ja käe pea ja asfaldi vahele. Muidugi see fakt, et ta üldse auto otsa ronis oli juba minu jaoks katastroofiline. Järgmine päev tahtis Nina kangesti kääridega mööda maja ringi joosta ja korra libiseski nendega toolilt maha, ka pea ees ja käärid püsti. Huh. Ja kõige viimaseks kadus kass kaheks päevaks ära, ning tuli täna hommikul tagasi, vahetult enne reisijate saabumist. Ja ma olin ausalt öeldes isegi kurb. Sest kui neid polnud, siis mul tekkis lastega nii hea side, et kahju on kui see nüüd kaob... Olin hommikul natuke isegi nukker, et ma kuidagi lastest ilma jäin. Aga nüüd on mul rohkem aega, et õppida, mis tuleb mul hästi välja, sest ma armastan seda keelt, nii imelik kui see ka pole.
Ja Novembri kohta on üllatavalt soe, arvan, et varsti tuleb lund. Sellepärast käin võimalikult palju jooksmas.

Tavaline eriline elu.

Lugesin Bioneer.ee'st  artiklit, ning see tõi tagasi minuni küsimused, miks inimesed vajavad reisimist või kuhugile minemist. Sest ma olen ikka imestunud, et selline vajadus võib korraga nii suureks kasvada, et teisiti enam ei saa. Ja see omakorda paneb mind mõtlema, mis on rahvus või kultuur ja patriotism ja kõik sellised identiteeti puudutavad teemad sellega koos.
Aga sellest mõni teine kord. On vähe tõsisem teema ja ootan inspiratsiooni, et tuleks tore moment, millal see poleks nii tõsine.
Teen hoopis jõulukingitusi vahepeal
.
Ahjaa. Jõuludeks tulen ju sünnimale.