Islandile ?

 "Miks sa sinna minna tahad, seal on nii külm ju?"

Kuni mingi ajani seondus Island mulle Eurovisiooniga. Hiljem hakkasin ma Björki ja Sigur Ros'i kuulama ning ainult teadsin, et nad on Islandilt.
Kolmanda kursuse kevadel  kohtusin juhuslikult Viljandis kahe islandlasest näitlejatudengiga. Saime hästi läbi ja imestasin, et kuskil nii toredad inimesed elavad. Lühikese tutvuse jooksul suutsid nad mind veenda, et neil on parim kraanivesi ja kuskil pole nii tore telkida kui Islandil. Lisaks veel palju muid parimaid asju - see rahvas on väga uhke (miks, ei peaks, see on edasi viiv jõud). Nende küllakutse peale olin enda suhtes skeptiline,arvasin et ma ei julgeks minna. Aga mis mul karta?

Kui ma 2010 oma sünnipäeval maandusin polaarpäeva, sain aru, et olen Euroopa variandis Sõrmuste Isanda maal ja armusin jäägitult lootes, et mu Legolas hüppab välja mõne sammaldunud laavanuki tagant.

Tegelikult olin ikkagi Islandist teadlik alates sellest, kui olin umbes neljane. Mu ema kandis  kudumit, mida nimetas islandi kampsuniks. Sellesse armusin ka esimesest silmapilgust ning tahtsin endalegi sellist ja teadsin Islandit just ilusa kampsuni maana. Kuigi mu ema koob ööpäevas 25 tundi, siis pidin mina enda oma ikkagi ise tegema, seda juba pärast esimest külastust sinna kaugele. Ja tuligi just selline nagu ma juba neljasena tahtsin saada.

2010. aasta reisiga tegin ringi peale tervele saarele. Nädala-ajases programmis (nende kahe näitlejatudengi poolt, kes olid suurepärased võõrustajad) oli ka LungA festival väikeses sadamakülas Seidisfjörduris, kus ma sain teada, et ainult Björk, Sigur Ros ja  Mum pole ainsad, kes Islandil head muusikat teevad. Umbes viiendal külastuspäeval oli mul vaip alt tõmmatud, pilt silme eest näinud ja ma kahtlustan ka mälukaotust, sest ma ei mäletanud, miks ma Eestisse tagasi peaks minema. Sedasi nägi maailma minu irratsionaalne emotsionaalne pool. Ratsionaalne pool mõtles, et see on mööduv ja kõik on suhteline ja kui ma lähen koju tagasi, siis mul on kõik meelest läinud. Jääb tavalise reisi mälestus.

Võta näpust.

Rünnak tuleb sealt kus kõige vähem ootad. Magades. Oma unedes läksin tagasi, korduvalt  nägin, et olen jälle seal. Mu ratsionaalne pool eitas unes manipuleerimist. Mõttetu igatsus sammaldunud kivide järgi. Aga nagu väike jonniv laps, kes tahab kiisupoega ja ei väsi seda korrutamast, ei jätnud mu uned mind kõige haavatavamal ajal „ründamast“.

Olgu, mõtlesin, kui kool on läbi ja projektid tehtud, siis võin aasta võtta ja olla seal.  Aga äkki pole vaja üldse minna.... Äkki ma ei tahagi minna, äkki see on lihtsalt mingi illusioon, mis on tekkinud talvedepressioonist... 

( TAHAN KIISUPOEGA!!!!)

 

Minu ratsionaalne pool, kes ei usaldanud pikemaajalise lahkumise plaani, mõtles et ma lähen suvel natukeseks, vaatan, kas vasikavaimustus kannab jalgu. Aga juba enne seda 2011 suvist külastust olid tuuled minu peas pöördunud. Ma ei uskunud end kui enne magama minekuid otsisingi Islandile pakkumisi, et reaalselt seal veidi elada.

Mida interneti avarused pakuvad – farmitöö, lapsehoidmine, vabatahtlik töö. Esialgne idee oli uurida vabatahtlikuks kandideerimist mõnele kultuuriprojektile või tööle, kus oleks võimalik paljude inimestega suhelda. EI. Mind lihtsalt ignoreeriti koos minu kirjadega kõikvõimalikesse organisatsioonidesse. Sain kahelt organisatsioonilt tagasi eitava vastuse ja neli (või kolm) pole siiani mulle vastanud, kas neil on soovitud perioodiks vabatahtliku kohti. No, olgu. Kui universum ei taha, siis mis ikka. Mõtlesin minna 2012 jaanuar, kandideerida lapsehoidjaks.