Ma ei hakanudki nutma

Heitlik meel on mu sees. Vaadake seda pilti. Ma vist ikka saan kunagi lapse, või -d. Lähen nüüd õue tantsima. Teiega oli tore.

Kui tahate näeme teises blogis. Kui ei taha, siis ma otsustasin et olen nüüd piisavalt viiking.

Sigur Rós ja beebi

Kui olin alles Eestis ja mõtlesin veel asjade pakkimisest, siis Jim rääkis, et kui ma tulen Islandile, siis ma peaks tervitama Björki ja Sigur Rós'i. Ma ei uskunud, et ma neid kohtaks tänaval, või et ma nad ära tunneks. Aga võta näpust. Esimene nädalavahetus nägin Björki. Ja viimane nädal enne põhja minekut, oma viimasel Au Pairi nädalal kõndisid tänaval minust mööda Sigur Rós'i liikmed. (Jim, ma andsin su tervitused telepaatilisel teel edasi. Palju mugavam uus tehnoloogia, usaldusväärne ja kiire)

Mu viimane Au Pairi nädal. Viimased kaks päeva. Kui ma tuleks Eestisse tagasi, siis ma nutaks praegu omal silmi peast välja. See armastus Islandi vastu on sama, võib-olla isegi suurem, kui enne tulekut, mida isegi hirm pangakonto tegemise, arstile mineku ja palju muu ees ei vähenda. See on suhteliselt suur tunne, kui väiklastest aga vahel väga kindlameelsetest hirmudest ise üle astud, sest armastad. Mis muu tunne see olla saab.

Pühapäeval sõidan Myvatni. Siis algab teine elu. Kuigi see algas juba täna hommikul, kui Svavar pool kuus hommikul mu uksele kopsis. Nad läksid sünnitama. Ja veerand üheksa oli laps käes. Või midagi sellist.

Pidin maha istuma kui Svavar helistas mulle. Mul polnud midagi öelda selle peale. Palju õnne ütlesin. Aga, see lihtsalt võttab mu tummaks. Jälle selline kesksoost tunne, ei tea kuidas olla naine ja mees kindlasti ei ole.

Kui Thora hommikul esikus seisis ja ma unesegasena läksin küsima, kas Ninal ja Doril on täna kool või mitte. Siis, ta seisis seal, nõjatus vastu kappi ja hingas sügavalt. Ja mina küsin, kes kooli läheb. Ma võin vahel nii kohatu olla. Aga see on sellepärast, et ma ei tea lastesaamisest mitte midagi. Peale selle kuidas neid tehakse. Ülejäänu on minu jaoks kuidagi kauge filmiteema. Ja seal ta seisis ja hingas sügavalt ja ma hakkasin värisema, sest see on midagi nii võõrast mulle. JA SIIS ma küsisin oma rumala triviaalse küsimuse. No see läheb jälle mu toredate piinlike asjade lahtrisse. Igal juhul sai Dori kooli saadetud ja Nina mängib praegu oma toas.

Kui nad olid läinud, siis ma ei saanud veidi aega magama minna. Täiesti uus tunne oli mu kehas ja hirmusegu süstis adrenaliini. Lugesin internetist sünnitusprotsessi kohta. Ja otsustasin, et ma vist kardan ise lapsi saada. Ma ei tea seda vastust. Ma ei tea... aga võib-olla see juhtub ikkagi. Sama moodi nagu Islandil elamisega, kardan aga armastus on suurem. 

Mu väikeses toas on üks viiendik põrandast kaetud kottide ja nende peale visatud asjadega, mille ma kaasa võtan ning pappkastiga kuhu lähevad need, mis sügiseni siia jäävad. Ainult filmides tuntakse selliste romantiliste pesast välja minekute puhul romantilist mingit tuleviku sooja hästi lõhnavat tuult ja vaadatakse kaugusesse järgnev laul taustaks mängimas.

Tegelikult ma ei tunne midagi. Limbo. Tühi maa. Ma pakin asjad kokku, lähen bussile. Jalad, käed värisevad. Nagu kaheksa kuud tagasi, kui siia lendasin oma 20 kilo asjadega. Myvatni, hotelli tööle lähen ma kõvasti rohkemaga. Ja kuigi ma pidin pühapäeval ühele naisele tõestama, et ma pole Islandlane oma keele ja välimuse pärast, siis olen ma ikkagi enda teadmatuses, palju mul seal oskust vaja läheb, veidi närvis. Aga sellest pole midagi rääkida.

Üks postitus tuleb veel. Ja siis on kõik. Uus peatükk tuleb uues raamatus.

8 kuud on täis

Nüüd ma saan kirjutada need read millele mõtlesin siis kui Norra lennujaamas oma kilehunnikust kohvriga istusin: Mäletan kui ma tulin ja olin närvis ja ei teadnud, mis saama hakkab. Tunnen et olen väärt neid ridu.

Nú er kominn tími til að flýtja til Myvatns. Ég er solitð kvíðin og lika hlakka til. Enginn veit hvað mun gerast en samt verður það skemmtileg, ég veit það. Vonandi.
Barnið er ennþá í maganum hennar mömmu Þóru og vill ekki komast út. Þetta þyðir að ég hef ekki mikið tíma til að læra að kunna hana. Það er mjög sorglegt. Ég er búin að bíða eftir henni svo mikið. Það er eins og ég verð fædd aftur og það er satt. Ég er búin að vera eins og barn í maganum, góð fjölskilda og gott heimili og nú þarf ég að fara....

Imetlusväärne, kas pole? Ma ei saa öelda, et kogu selles tekstis kõik õige oleks. Aga suurem osa teist ka ei saa, nii et ma lasen tal uhkusega olla selline.

Heh

Kas tahate, et ma tõlgin...või maitsete minu elu google-translatega. Jääb viimane.

Üks pilt Islandi ajakirjast "Nýtt líf"

Suvi

See lugu on küll ammune, aga Thoral on nendel piltidel veel kõtu (ka praeguse seisuga on, kui ma seda kirjutan) ja sellepärast suskan nad käppelt blogisse.

Islandil on vanarahva järgi kaks aastaaega - suvi ja talv. Talv on siis kui on pime, suvi siis kui valge. Talv algab oktoobri viimasel laupäeval ( kui ma jälle pange ei pane, ma pole vikipeedia) ja suvi kuskil aprilli lõpus, viimane neljapäev äkki. No igal juhul, pole meie mõistes suvest juttugi. Aga päev on vaba töölt ja koolist ja kõikjal toimub pidu suvekleitides esinejatega, kuigi tuul on suhteliselt lõikav. Eesti mõistes siis. Islandi mõistes räägin soojast suvetuulest.

Allpool kujutava kunsti esindajad, Nokia C2 fotod, kannavad edasi kuulsa presidendi kandidaadi paari kohalviibimist Hafnarfjörduri suvealguse peol.

 

 Osavalt on mu sõrm ka pildile jäänud... Aga pildilt on näha kuidas Thora ja Svavar Ninale suhkruvatti sisse söödavad ja samal ajal kui mina pilti teen, teeb nende seljataga fotograaf minust pilti, sest ma olen presidendi kandidaadi lapsehoidja ja seega väga tähtis isik Islandi tulevaste põlvkondade üleskasvatamisel.

Mina ja Islandi tulevik Nina Solveig

Arsti juures

Ühesõnaga. Tuli kätte aeg, et arsti juurde minna, mille tulemusena hakkan antibiootikume krõbistama.

Arsti juures käimine oli jälle muidugi eneseületus. Kui ma juba teist nädalat paistes kurguga ( mis korraks, üheks õhtuks taandus) ringi käisin, siis tulin lõpuks mõttele, et äkki see ei ole lihtsalt külmetus. Oehh... kas ma tõesti pean minema jälle mingisse võõrasse kohta. Millegipärast on see minu jaoks nii raske. Võib-olla keele pärast.

Läksin. Maksin vanas eesti rahas 260 krooni visiiditasu, sain järjekorranumbri ja tšeki. Päeval pidin kell kolm helistama, et üldse võimalus saada valvearsti juurde. Kui perearsti juurde aeg panna, võib see nädalaid võtta ja neid ma olin kodus juba oma lollusest ja hirmust kaks tükki võtnud, nüüd oli vaja kohe arstile saada. Svavar helistas minu eest, appi kui tänulik ma olin. Ja kell 15.06 oli võimalik saada arsti juurde kella 18.30ks, kui vastuvõtt algas neljast. Inimesed vist istuvad telefoni juures ja kui kell kukub siis kiirem võidab. Mina võitsin tänu sellele, et sain aja. 

Sinna minekuga on ka ju palju asju. Kus tervisekeskus asub ja kust ma sisse pean minema ja kuhu mida ütlema. No ma sain selle kõigega hakkama. Aga mul on koguaeg adrenaliin laes, kui ma kuskile uude kohta lähen. Arvutimängud ja lõbustuspark on minu psüühika kõrval naljamäng.

Lõpuks ma sain pärast 4 aasta vanuse ajakirja sirvimist suruda piltilusa neljakümnendates mehe kätt. Arst. Esimest korda nägin ma piltilusat meesarsti, sellist nagu filmides on. Ei, ma ei armunud, mulle ei meeldi minust liiga palju vanemad mehed, aga ta oli märkimisväärselt nägus. Sellepärast märkisingi selle ära. 

No arvata oli, et antibiootikumid sealt tulevad. Ilus arstionu saatis apteeki kirja, kuna islandil on minu teada ainult üks apteegikett, siis tuli mul lihtsalt ühte minna, öelda kohalik isikukood ja tabletid pandi karpi.

Naljakas, aga vaga mõistlik süsteem.

Mitu päeva hiljem kui ma oma adrenaliinitaseme olin taastanud, sain aru. Ma rääkisin arsti juures islandi keeles ja sain sellega väga hästi hakkama. Ma luban endal jälle uhke olla.

Ja penitsilliin aitab. Olen tänulik, et meil on ravimid millega end aidata kui mõte veab alt.

Nüüd kogun ja korrastan mõtteid, et päriselt terve olla.

Me ootame ikka veel beebi tulekut...

!!!

Háskólinn hefur samþykkt umsókn þína. Vinsamlega kynntu þér upplýsingar um greiðslutilhögun sem þú fékkst í staðfestingarpósti þegar þú sendir inn umsóknina

See tähendab, et ma olen ülikooli vastu võetud. Ja hakkan sügisest Islandi keelt õppima. Mis asi see veel olema saab...

Köieltantsija

See on üks mu viimastest postitustest selles blogis. Tähtsaid asju tuleb veel, millest rääkida. Ja nii mõnigi foto on vaja veel üles riputada sellele tapeedile siin, aga selle blogi lugu hakkab otsa saama. 9 päeva pärast olen ma siin olnud 8 kuud. Enneaegne viikingibeebi. 

Ja päris beebi peaks siis juba kodus olema. Heegeldasin talle teki: 

Ma ei tule Islandilt ära. Ja ma katsetan uue blogi kirjutamist, sest esimene põhjus selleks blogimisieks oli oma elu jagamine Eestiga. Nüüd ma lihtsalt hakkan seda veidi teistmoodi tegema. See siin oli kuidagi prooviblogi, emaüsa kust välja kasvada ja kus rahulikult areneda. Alustasin Au Pairiks olemisest ja kuna see aeg saab läbi, siis tundub mulle kohane ka sellele päevikule siin punkt panna.

Olen proovinud keskenduda rohkem sellele, mis Islandil teistmoodi on ja mis toimub lapsehoidja elus. hmmm.....

jah..

Reaalselt sain sellega hakkama vist esimesed kaks kuud, siis tuli juba minus välja filosoof, kes lihtsalt eksistentsile proovib näppu peale panna. Ja mulle meeldib nii kirjutada. Ka siis kui Jim ei loe ja Karina esimesest lausest kaugemale ei jõua. Ma tean küll et emme loeb ja .... neid on veel. 

Nüüd on Island saanud minu elu osaks, ma ei lähe siit kunagi ära igaveseks nagu ma pole kunagi läinud Eestist igaveseks. Ma tõmban köie Hallkrimskirjkja ja Pika Hermanni torni vahele ja hakkan tantsima. Samal ajal laulan Sigur Rosi ja Vaiko Epliku laule segamini. Kahehäälselt, üksi.

Saate aru, ma olen tänulik. Tõesti olen.

Sündimine

Ma olen natuke rohkem närvis kui tavaliselt. Konstantselt. Olen end sellest kõtust alati eemale hoidnud. Aga Thora paisub ja pooleteise nädala pärast... 8.mai on tähtaeg. Ma ei tea mitte midagi beebidest ja rasedusest, mul pole sellist lähedast kogemust olnud, et keegi oleks titat oodanud ja ma oleks sellega lähedalt harjunud. Nüüd on see siis käes ja täiskasvanulik väärikuse ja kontrollivajaduse norm tekitab välise ükskõiksuse. Sees on kõik muu kui ükskõikne. 

Ma ei ole näinud vastsündinud beebit. Ma ei teagi, kas ma võin teda vaadata. Ma kardan kohutavalt midagi valesti teha ja juba selle kartmisega ma võingi teha. Nii et ma ei tohi karta. Aga ma ei tea, mis tuleb. Ma tunnen end nagu...võiks tunda end tulevane noor isa oma esimese lapse ootel. Iseenesest pole beebi tulekuga midagi pistmist, aga samas on nagu vältimatu muutus. 

Ma tean, et see pole nii tõsine. Aga samas ma olen ju naine, mulle peaks see kuidagi tekitama mingi muu tunde. Aga tekitab seda, mida ma nimetaksin - kesksoostumiseks. Et ma lihtsalt muutun tuimaks.

Rääkimata sellest, et ma ei tea, mis tähendab see kui nad sünnitama lähevad. MA EI TEA, MIS SAAMA HAKKAB! Kujutan ette endale igasuguseid filmidest nähtud ülepaisutatud situatsioone ja hakkan end kiruma, et ma filme usun.

Ja ma ei oska küsida ka midagi, et vastuseid saada, pealegi tundub et neil pole aega vastata. See on minu tunne ainult, mis ei pruugi tõsi olla. Ma lihtsalt loodan, et ma leian palju ilusat selles kõiges. Et ma ei lase enda kogenematusel seda ära rikkuda. Sest tegelikult on see ju väga ilus. Kui sünnib beebi, siis sünnib midagi minus ka ja see võibki natuke hirmutav olla, aga kõik on hea.

Hásti kiire on.

Mu arvuti ei luba mul keelt vahetada. Nii et tápitáhed on ilsandipárased. Vói islandipærased (naerumá/ærk)

Ma olen tánulik. Niii tánulik. See on ilus kogemus. Ja ilus pere. Ja ma tunnen praegu et ma teen páris asju. Ja ma olen tánulik.

Kuu aja párast láhen Myvatni. Hotelli.

"Oh my god I'm losing it..." Káisin nende kontserdil ja olen sónumiga nóus.

Thora ja Svavar reisivad mööda Islandit kohati ja siis istuvad kodus ja vótavad vastu erinevaid kohvitajaid. Ajalehes ilmus tána esimene karikatuur Thorast, mille ma leian ja panen siia úles.

Olen vahel lastega úksi kodus, vahel ka óósiti. Kuulen inimestelt kui palju ma olen Thorale ja Svavarile abiks olnud ja see teeb tánutunnet veelgi, sest siis tunnen et teen óiget asja, sest súda on róómus.

Ametikórgenduse tunne on ka núúd, saan autoga koolis káia. Iga hommik teel kooli súda paisub róómust.

Ilmad on ka ilusad olnud.

Aitáh kóigile, kes mulle kommi on saatnud.

Ja mu islandi keelt kiidetakse, ka see tekitab tánutunnet - táhendab, mul on olnud head ópetajad. Úhel páeval, kui Thora pidi kirjutama artiklit ajalehele andis Svavar mulle kodutelefoni, Thora telefoni ja útles, et kui tal on vaja koduga úhendust vótta, helistab mulle. Olin kolme telefoni valves ja kirjutasin endale válja vajaliku dialoogi selleks, et Thorale vói Svavarile sónumit játta. Helistas ainult úks mees, kellega ráákisin viis minutit sellest, kust ma tulen, kes olen ja mida ma teen. Póhikúsimused. Thorale sónumit ei játnud.

Nágin tána úht náitlejatudengit, kellega tutvusin siis kui esimest korda Islandil káisin. Ta máletas mu nime. Ja seekord ráákisime islandi keeles. MA OLEN NII TÁNULIK!

Óues on olnud ilus ilm nádal aega jutti, mu nágu on tedretápiline ja seal on jumet, taaskord O.T.

Kúlmkapp on toitu táis. Ma ei tea, kes seda sööb, aga lahendus tuleb. Probleem on selles, et mina ei söö liha ja seal on erinevat sorti seda... ( laibale eelenevat materjali - ma ei útelnud seda praegu. Aga mótlesin kui prúgikast pahasti lóhnama hakkas, sest sinna oli lekkinud liha(laiba)vesi.)

Ja móne nádala párast súnnib siia beebi. Uus beebi. Siis ma nutan ónnest. See tekk mis ma talle heegeldan loodab enne valmis saada...kes teab.

ÁSDÍS on tagasi! MA    OLEN   TÁNULIK!!!!!  Asdís on ju mu kaitseingel ja ta asus truult tööle esimesest páevast peale. Ta oli Hispaanias vahetusúliópilane, aga Thora palkas ta oma assistendiks. Nii et me saame núúd úksteist náha. 

Ja hoolimata sellest, et ma olen natsa vássu. Ma láhen tána ikkagi válja. On kontsert ja vóib-olla ka jaksu veel tantsida.

Need on siis kiired teated súndmuskohalt.

Kirsti

Ma olen tänulik südamerahu eest

Ma alustan iga postitust mõttega, et täna kirjutan ma lasest või sellest, mis toimub Thora ja tema kanditatuuriga seoses... aga alati on minu hallide ajurakkude ja emotsioonide keerises mingi muu teema põletavam, mida teiega ( Ma ei mõtle Jimi, kes ei loe blogisid ja Karinat, kes ei jaksa lugeda) jagada.

Tasakaalutus on end selge ilmutama, kui oled kuskil üksi. Lugesin Kärt Tomingast artiklit: http://www.naine24.ee/806694/kart-tominga-lennud-unes-ja-ilmsi  mille lingi ema mulle saatis. Ja selle asemel, et teiega sel nädalal jagada seda mis mu ümber toimub, räägin jälle, mis toimub mu sees. ( Muidugi, tuleneb see sellest, mis mu ümber toimub - või on see vastupidi?)

Tasakaalutus on end selge ilmutama kui oled kuskil üksi. Keset tuttavat keskkonda võime inimestena olla nagu mingi veider tantsuline puuetega liikumisgrupp, mille rüselemist ja puselemist oleks võib-olla veidi aega huvitav vaadata, aga see pundar ei võlu millegi uuega, sest püsib vaevu tasakaalus. Nii võib olla. Sõltume üksteisest nähtamatute niitide kaudu. 

Ma tajun pidevalt, kuidas mu endised nähtamatud niidid katkevad venitusest ja selletõttu minu alaarenenud vaimne poos võngub ja kõigub ning korraks olen nagu algaja köieltantsija, kes tegeleb kõigest hingest püsti jäämisega, selle asemel, et tantsida. Olen oma puntrast küll välja astunud, aga see ei tähenda, et ma siin kangesti uut luua ei proovi, mingi tundmatu alateadvuse soovi ja sunni kaudu.

Siiski ma proovin olla iseseisev ja tantsida küll teistega koos, kuid olla võimeline seda ka üksi tegema. Tantsida mulle ju meeldib. Ja elada ka.

Kui kolisin uude tuppa panin oma seinale valge paberilehe, kuhu kirjutan endale meeldetuletusi, mis selgetel mõttehetkedel on justkui nagu harjutus väsinud meelele, kui selline situatsioon peaks tulema. Kirjutan ainult mulle endale ja eesti keeles. Seal seisab näiteks. " Palun maga, sest ärgates on asjad alati rohkem tasakaalus" ja palju muudki sarnast. Olen iseenda ema ja laps, õpetaja ja õpilane. Olen tänulik selle kogemuse eest.

Eile öösel peolt tulles kirjutasin sinna "Olen tänulik südamerahu eest". 

Eellugu selle mõtteni jõudmiseks algas ööklubis B5. Ma pole sinna kunagi väga tahtnud minna, Kädlin, kes on siin poolteist kuud olnud ja alles tutvub ümbruskonna võimalustega, on alati maininud, kui sellest mööda kõnnime nädalavahetuseti, et ühe korra võiks ju sinna minna. Aga alati on seal ukse taga väga suur tunglemine ja järjekord, milles õhkkond on kuidagi sõjakas. Võib-olla olen liig leebe, et seal passida tund kuni mul oma mõõtu inimlikkusega õnnestub uksest sisse saada. Eile täitus Kädlini unistus ja koos ühe Au Pairiga Hollandist (kelle initsiatiivil sinna mindud saigi) astusin minagi B5 ustest sisse. Järjekorda siis veel polnud ja seetõttu olin ka nõus minema.

Hämar roosa-lilla ruum nahkseelikutes/pükstes võrksukkades ja -pluusides pulksirgete plaatinablondide või tumepruunide värvitud huulte ja suitsusilmade ning pintsakute triiksärkide ja viksitud kingade ülekaal hakkas silma. Veel oli kõik viisakas, kell alles kaksteist, tantsupõrand tühi. Istusin oma sõbrantside juurde. Kõhus mittekuulumise tunne, aga ka uudishimu - mis selles kohas siis tegelikult toimub. 

Kahe tunni pärast kui tantsupõrandal end raadiohittide saatel liigutasime sain aru, et tunnen end nagu tegelane, keda seriaalis mängisin. Lillelaps keset amatsoone ja mingi-sõna-mis-sobiks-nende-meeste-kirjeldamiseks. Mul oleks pidanud olema vähemalt huuled värvitud, et sama ähvardav välja näha. Aga sama moodi ma käituda ei oska. Amatsoonid teevad teed keset tantsupõrandat küünarnukkide ja tõuklemisega. Ma ei saa neid süüdistada kivinäo treenitud hoidmises. Ma teen seda ise ka. See on kaitse enne rünnakut. Ja see on tobe, ma tean. 

Aga kuidas sa naeratad inimestele, kui nad pole sellega harjunud. Naeratus on "Jah"-sõna nende kujutluspildile, et sa ärkad hommikul nende kõrval. Ma ei oska öelda, et palun vabandust, aga ma ei ole siin selleks, et...... Ma oskan seda öelda, aga see ei käi minu inimlikkuse piiridesse. Sest nad pole seal ju ka selleks, et promilli toetaval abil jõuda inimeseni ja läheduseni. Nad ei oska teistmoodi. See pole nii ainult islandil. Aga haletsemiseks pole põhjust. Ära küta ahju, mis ajab sisse.

Kaua ma seal vastu ei pidanud, läksime teise kohta edasi, aga ma olin juba nii väsinud. Viisin Au Pairi hollandist autoga koju ja läksin isegi. Kädlin elab kesklinnas ja tema jäi nukralt meie pärast koju lonkima, ta oleks tahtnud veel... aga selleks õhtuks oli mul islandi peokultuurist piisavalt saanud.

Veel enne kui otsustasin, et nüüd ON aeg lihtsalt öelda, et ma olen väsinud ja tahan koju, ükskõik mis vastus mu peokaaslastelt tuleb. Seedisin muusikarütmis oma tundeid kohalike käitumise üle. Ei jõudnud sellega kuskile - polnud nagu ühtegi mõistlikku mõttejuppi. Sain aru, et tegelen just mõistatamisega, kas selles väänlevas inimpuntra liikumises on kunst või midagi muud. Puudus kogemus, et seda kindlaks teha. Seetõttu vaatasin enda sisse, lõin platsi puhtaks ja tänasin südamerahu eest.

vahet ei ole.

Kui olen väsinud, lähen magama. Kui olen segaduses, keskendun korrale. Kui olen rahutu, keskendun rahule.

Tegelikult tean, et tahaksin mingitest asjadest ausalt rääkida. Aga ma ei ole kindel et mu süda oleks rahul, kui kelleski teises sellega rahutust tekitan...

Tuleb hetk ka selleks.

Seni olen tänulik oma südamerahu eest. Seal on ka ausus.

Ja järgmine kord. (ehk) Kirjutan Thorast, lastest ja sellest, et lähen jälle kooli.

Ma ei oska puhata.

Kõik mu ümber on nii segane. Tegelikult oleks selge, aga minu informatsiooni käsitlemise viis on vahel liiga keeruline. Vahel oleks vaja tõlki, kes seletaks, mis tegelikult toimub.

Thora kandideerib ja nüüd on kõik teistmoodi kodus. Siin käib palju inimesi ja mul on palju kohatuid hetki. Paljud arvavad, et ma olen Svavari vanim tütar, vuristavad minuga islandi keeles ja ohhoooo, siis tuleb välja et ma ei olegi nii sorav. No, see oletamine on nende probleem. (Appi kui hästi ma eesti keelt oskan!)

Ma ei tea midagi muud teha kui ainult õppida. Võimalus oleks minna järgmisse keelegruppi, mis loodi ainult meie pärast ja kui ma ütleks "ei" siis ei saaks keegi minna, sest seitse on kõige väiksem number, mis vastu võetakse.

Ja ma tean, et on lihtne, kui keegi otsustab sinu eest, mida sa loed ja teed. Ja nii tore oleks kui ma saaks saksa keelt kuskil õppida. Kõik ütlevad, et ma saan seal hotellis niikuinii hakkama. Ja ma tean et saangi - lõpuks. Aga see tuleb sellest, et ma oskan seal vahepeal midagi ka teha. Praegu on mu pea nii paks sellest iseendale korraga õpetajaks ja õpilaseks olemisest kahes keeles.
Lugesin täna oma lepingu uuesti üle. See hotell ei ole mingi lihtne külahotell siin Islandil. http://www.reynihlid.is/
Olen täiskohaga tööl. Nii sain sellelt paberilt aru. Mitu päeva nädalas see teeb...ma ei tea. 

Miks ma ei kirjuta üldse lastest? Neist oleks nii palju rääkida.

Ja homme saab täis 7 kuud.

Jälle oli piinlik.

Lugesin just enne magamaminekut väga rasket raamatut pealkirjaga "Suudlused ja oliivid", mis räägib 15-aastasest islandi tüdrukust, Annast, kes läheb oma inglasest tädi hotelli suveks tööle. Parasjagu jutustas sellest kuidas Anna ja Moira (hotellis töötav kahekümnendate alguses neiu) istuvad kohvikus ja Anna saab teada, et Moira on lesbi.

Ja siis mul tuli meelde kui piinlik mul reedel oli.  See homode ja lesbide küsimus on alati minu jaoks teema, kus ma pigem midagi ei ütle, sest ma põhimõtteliselt ei saa aru, miks peaks arutlema selliste valikute üle. Kui mina peaks varjama oma poolehoidu/tõmmet millegi suhtes, mis on väga tugev, siis ma tean, et see oleks kurb elu. Nii, et põhimõtteliselt las see küsimus jääb. Peaasi et kõik on õnnelikud. Kes on homo, kes on lesbi ja kes hetero, see kõik on ok ja mina kedagi selle suhtes keelata ei taha, seda tunnetki ei ole.

Aga Eesti, endine nõukogude liidu osake, usuta ja seksita kommunismipesake, tema eelmiste põlvkondade üleelatu on mind üles kasvatanud. Ja kõik mis on meile teistmoodi on parem kohe kritiseerida ja maha teha, sest, ja ma olen väga tõsine, MUUTUSI VASTU VÕTTA SÕBRALIKULT ei ole lihtne. Aga see on võimalik ja oluline. Aga see on hoopis teine teema. See ei tähenda, et ma nüüd lesbiks hakkan. Ma olen veendunud et see ei ole võimalik, aga samas, ma ei taha ka oma sõnu süüa. Kui ma järsku avastangi, et ma tunnen teistmoodi.

Aga saage aru. Kogu see periood kui ma olin armunud Leonardo Dicapriosse ja Orlando Bloomi oma teismelise eas, kõik see lendab vastu taevast. Seda ma ei taha, andsin nendesse armumistesse liiga palju, et neid tagasi võtta. Ja pealegi ma natuke kardan teiste naistega ühes majas elamist. Mind viib see kuidagi tasakaalust välja. Nii, et vist ma ikka olen kogu elu hetero olnud ja äkki jätkan.

Aga sellest piinlikust situatsioonist, kui meil reedel oli mõnusalt õlleklaasi taga Islenska 5 lõpetamine. Minu ja mõne teisegi puhul kohvitassiga õlle asemel. Teised nautisid happy hour'i odavat kesvamärjukest.

Minu inglasest islandi keele õpetaja on abielus mehega. Tänu talle ja tema toredatele juttudele tema mehest olen omasooliste vahelist armastust mingis mõistes siis igapäevasüsteemis kõrvalt näinud . (Ma räägin, minu jaoks on see teema tundmatu. Ja vabast ajast ei viitsi ma sellesse süveneda ka.) Igal juhul istusime seal baaris ja õpetaja oli võtnud oma mõned sõbrad kaasa, kes lõõpisid teda sõbralikult vahel - issand see oli praegu nii gei. Ja see oli armas. 

Aga millal siis piinlikuks läks?

Mõned õlled (teiste puhul, ma ei tunnista kunagi et ma alkoholi joon. Mu ema on koolis õpetaja, mõtlege, kus see häbi ja ots) ja üks pubi hiljem, sest eelmises sai happy hour otsa, küsib mu õpetaja minult, et kas ma olen ta sõbraga juba tuttavaks saanud. Üks noormees Ühendriikidest, kes õpib ülikoolis matemaatikat. 

Siis küsib mu õpetaja, et kas ta meeldib mulle või vähemalt kas ma arvan et ta on armas. (PÕMM, tagasi põhikoolis või isegi algkkoolis) 

Mina: "eeeeem..(Hääl Minu Peas: palun mõtle midagi viisakat nüüd Kirsti!!!!) noh.. ma pole temaga nii palju rääkinud, et teada saada kui armas ta on" 

Õpetaja: " Minu meelest on ta väga armas, tead ma võtaks ta sinu asemel kohe ära. Sa jubedalt meeldid talle, ta tuli enne küsima, et kes see tüdruk on ja nii edasi. Sa peaks temaga rääkima" 

Mina: (Hääl Minu Peas:!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! mina peaks temaga rääkima sest sina ütlesid et ta on armas..")  "pffff .. no ma ei tea, eks kui juhtub, eks ma siis räägin, ma ei oska niiviisi kellegi kolmanda soovi peale vestlust arendada.

Õpetaja: "oota sa oled ikka vallaline ju"

Mina: "jah, seda küll"

Õpetaja: "ega sa lesbi pole?" 

Mina" "EIIIIIIII!" ( Hääl Minu Peas:"KIRSTI, mida sa nüüd tegid!) 

Siis oligi piinlik. Kohe väga piinlik. Ma karjusin talle selle põhimõtteliselt näkku. Mu aju läks šokki. Ja üldse mitte sellepärast, et ma oleksin kuidagi solvunud olnud, ma ei teagi ise täpselt miks mulle ei meeldi, et mind lesbiks peetakse, tegelikult pole ju vahet. Või ikkagi on. Sest ma ei taha naistega ühes majas elada, ma olen ise piisavalt närviline ja ebatasakaalukas. Minu jaoks on liiga palju naisi koos nagu midagi tasakaalutut. Seejärel ma muidugi vabandasin ja ütlesin, et minu kohta on seda varem ka arvatud ja ma ei tea miks ja et ma lihtsalt noh.... ei ole. Õnneks õpetaja oli purjus, muidu ta poleks mulle üldse oma sõbra juttu rääkima tulnudki... jaaaa unustas mu reaktsiooni kohe ära. Aga mul oli küll tunne, et tolerantsi ja taktitundelisuse koha pealt on mu eesti kasvatus mind näljas hoidnud. Nägin korraks seda pilku õpetaja silmis, see inimlik pilk, kui keegi käitub väga ebaausalt. Teate, see on piinlik.

Ülejäänud õhtu möödus õpetaja katsetustest mind ja oma sõpra rääkima panna. Aga kõigile nendele, kes nüüd põnevusega armastuslugu tahaksid järgnevalt lugeda, siis Kirsti loogika kohaselt võtke teadmiseks: kui see noormees oleks minu silmis paistnud mu tulevaste laste isana, siis ma poleks ka seda lugu siia kirjutanud. Piinlikest asjadest on lihtsalt lihtsam kirjutada.

Vot siis.

Presidendivalimised.

Kuulake seda lugu, sest mina kuulan praegu seda, siis kui kirjutan:

Kui ilm oleks süüdi, siis jääks ilm nohusse ja peavalusse. Kuna mina pole piisavalt tark, siis olen mina süüdi ja mu keha on nohus ja peavalus ja seetõttu ei saa ma teha asju, mida ma mõtlen. Olen veendunud, et keha on meist eraldiseisev tark organism, mida peab austama. Sest kui ma oleks minu keha, siis haigena ma ei tuleks mõttele, et ma peaks veel õppima. Sest haigena tegutsen ma pisikute väljatõrjumisega ja mul on õppimisetagi palju tegemist.

Kui tihti ma ei näe seda, et selleks, et siin maailmas midagi ära teha, tuleb osata tähelepanu pöörata sellele, mis minust siin maailmas üldse tegemisvõimelise teeb. Aga süütunne põhjustab oma negatiivse iseloomuga omakorda haigestumisi. Süümepiinad on eestikeelne sõna, mille teine pool "piinad" kirjeldab füüsiliselt süü toimet. 

Selleks et terveks saada, tuleb endale lihtsalt öelda, et on veel midagi, mida ma pole varem märganud, aga mis vajab tegelemist - tähelepanu, või õppimist, selleks et ma haigeks ei jääks või teab mis veel. Halbu emotsioone ei tohi endasse lasta, ei tohi pahandada ega vihastada, kibestuda, ärrituda. Miks ma üldse kõiki neid asju teen. Sest ma võin öelda, et näiteks täna ma natuke pahandasin ja ärritusin ja võib-olla isegi olin kibestunud. Mitte meelega, mulle üldse ei meeldi enda tundeid nii sõnastada, aga tuleb enda teadmatusele näkku vaadata.

Igal juhul. Uudis on see, et Thora kandideerib Islandi presidendiks. Ja ta oleks väga hea president. Ja kogu see perekond sobiks presidendipereks väga hästi.

Mul on väga hea meel. Selle uudisega kaasnes väga väga palju infot ja infopuudust, viimane teeb mind haigeks, sest tunnen füüsilist ohtu enda suhtes. Ma isegi ei tea mille suhtes ma end ohustatuna tunnen. Aga võtab aega kõik see värk, et seda seedida. Kuigi see on põnev, ma tean seda.

 Uudisteklipp, mis on tehtud meie kodus. Siin nad on Thora ja Svavar:

http://www.visir.is/section/MEDIA99&fileid=VTVB7A6643B-3DAC-44FF-AED5-1C951A7E81D8

See on küll islandi keeles, aga vähemalt pilt on.

Kujuta ette

Ma olen haige. Istun voodis ja mängin arvutis kaardimängu. Joon mahla ja proovin pidevalt selgeks teha, kas ma tunnen end tegelikult ka halvasti. Luban et lähen magama, kohe. Pea valutab ja kael on kange. Aga magades läheb kõik ilusamaks. Tegelikult on mul uudiseid ka, aga täna saate ainult teada, et on uudiseid. Põnevust peab ka elus olema.

Pealegi, kõik kes on Eestis on niikuinii kella keeramise šokis veel, teil ei olegi aega lugeda midagi. Meie siin kella ei keera, niikuinii on kaks aastaaega ainult - valge ja pime.

Midagi ilusat Sigur Rosilt. Kujutage ette, kuidas ma hommikul kooli lähen ja kuulan seda ja taamal on mäetipud, mis enam pole lumised. Kui ilm lubab neid mäetippe näha.
Kool saab see nädal läbi ja homme ma ei lähegi, sest ma olen, nagu juba öeldud, haige. Homme ärge mind ette kujutage selle loo taustal. Võite homme kujutada ette, kuidas ma lähen kooli ülehomme. Ja siis ongi ainult ülehomme ja päev pärast seda kui te veel minu kooli minekut ette kujutada võite. Siis saab kool läbi, siis ma annan uue kujutluspildi. Mis see on ma veel ei tea.

Tere Tolerants!

"Mina olen Kirsti. Kirjutan sulle esimest korda. Olen sinuga kohtumisest mõtelnud päris kaua, aga pärast seda kui ma sellel reedel sinuga päriselt kokku sain, nii et ka mulle endale see kohale jõudis, olen su peale palju mõtelnud.

Mäletad, ma kuulasin parasjagu raadiot ja sealt tuli see laul, mille peale ma mõtlesin, et issand kui pask muusika. Ja siis sa tulid mu juurde ja ütlesid, et kellelegi on see võib-olla lemmiklaul ning sa sülitasid just praegu kellegi lemmikhetkedele. See on ju kõigest laul, ütlesid sa. Ja ma tean, et sul on õigus."

Kaks päeva hiljem Tolerantsiga kokkusaamist läksin Hjalmari kontserdile, mis meeldis mulle väga. Kontsert algas selle looga:

Ja ma olin kohe võlutud. Eriti selle laulu lõpp ja kõik, kontserdi algus oli paljutähendav... ja kogu see kontsert oli paljutähendav, sest ma saan nüüd juba aru, millest nad laulavad. Kõik ja puha, minu jaoks on see suur asi.

Bändis on kaheksa märkimisväärselt "karvast ja villast" tüüpi, kes on kõik väga head instrumentalistid. Nagu kord ja kohus on üks sellest seltskonnast, see, kes kõige rohkem tähelepanu püüab. Teate küll, alati on laval keegi, kes tõmbleb ja võimleb ülearu(s). Aga võib-olla on see harmoonilise koosluse nõue... et muidu läheks midagi paigast ära. Aga see oli natuke tore ka vaadata. Suur mees teab ise, mis ta teeb lava peal.

Esinejate nägusid polnud võimalik näha. Kordagi ei paistnud prožektor bändile, vaid nende selja tagant paistis kord sinine, kord punane, kord roheline või valge valgus. Mõni valgustehnik (mul on üks sõber, kes kannab sellist ametinimetust) pööritaks silmi ja ütleks, et need on (vist) LED-prožektorid, aga ma olen lihtne inimene. Kui mulle valgus peale paistab, siis ta on ikkagi lihtsalt värv ja valgus. Eksole. Ja selles suitsus ning värvilises valguses seisid siluetid. Seisin umbes teises reas või 2,5. reas aga see suits ja need kujud pillidega tekitasid tunde nagu nad oleks nähtamatu seina taga.

Ja keset mu nautimist, õhutus palavas ruumis külg külje kõrval seismist ning muusika rütmi läbi keha laskmist, oli keegi rütmist täiesti väljas ning trügis minust ja teistest ette. Vaatan kuidas teised reageerivad, sest Tolerants oli endiselt minu juures, proovisin trügija tungivat käitumist mõista. Kujutasin ette, kuidas sellel naisel on väga vaja olla esimeses reas, sest.... Tolerants oli kadunud mu juurest,  see suhe, mis kaks päeva tagasi loodud sai oli kadunud. Paks naine trügib julmalt noorte vahelt läbi. Ta on umbes neljakümnendates, kus peaks juba väärikus olemas olema. Pealegi ta ei mahu ju sinna esimesse ritta. Ja pealegi ta tantsib nii, et kõik vaatavad teda, sest teda ei saa mitte vaatamata jätta. Sest see on ju ebameeldivalt vaatama kutsuv kui üks paks, rasvaste sorakil juustega naine staaritseb esireas, endast vähemalt 20 aastat nooremate keskel ja kõige selle sees on tal rahulolev ja ennastõigustav nägu. 

Ega ta süüdi ei ole ju et ta paks on. Üldse mulle ei meeldi inimeste kohta paks öelda. Sest õrnas nooruses on ka minule need neli tähte sellises järjestuses suunatud. Õnnelik ma selle üle ei olnud. Aga mõtlema paneb, miks seda öeldakse ja kes ütleb. Ja ma tean kui suhteliselt mõttetu hinnang see on, paksus, õhukesus, suurus, väiksus on võrdeline. Aga ütleme nii, et see naine võttis rohkem ruumi kui teised ja oli tunduvalt pealesuruvam/agressivsem kui teised ja ei näidanud mingit tolerantsi. 

Õnneks tuli bändil paus. Ja ma võin öelda, et teises pooles koostöös teiste noortega, me teda enam ette ei lasknud. Asi pole selles, et ta on paks. Kui oli vahepaus ja ruumi lasti õhku ning vaikselt kostus kõlaritest mingit muusikat, siis ta tuli oma sõbrannaga (sama naine, kes palju ruumi võtab) ja tantsis seal keset põrandat. See on täiesti ok, et ta tantsis. Ja mina vaatasin. Ja mõtlesin, miks see kõik mind rõõmsaks ei tee? Ta on ju mitte enam esimeses nooruses naine, kes naudib muusikat ja iseennast. Ja ma peaks tema vabaduse üle rõõmus olema. Aga mis jääb puudu? Miks ma südames ei usu teda, tema siirust tantsida keset tühja põrandat kui inimesed mööda seina ja lavaäärt joovad ja jutustavad rahulikult. See lihtsalt ei tasakaalustunud ümbritseva keskkonnaga. Kas minu reaktsioon on tolerantsipuudus?

Ma ei tahtnud seda tunnet ka alla suruda. Kui ma olen nelikümmend pluss, ei taha ma olla selline. Aga mis teeb teda selliseks ja kas ta üldse peaks midagi muutma, kas tal äkki on endal nii hea. Nii palju küsimusi ühe kontserdi jooksul...

Ja islandil on ilu küsimus väga väga tähtis. Ma veel pole leidnud viisi kuidas sellest kirjutada, nii et see oleks igast küljest tolerantne. Nii, et välja ei niriseks rohelise mürgina minu naiselik kadedus, mis on mürk ainult mulle endale. Sest teatavasti kadedus ilu järgi tähendab, et ma ise arvan, et ma olen kole ja seda ma ei tahaks avalikult tunnistada. Ning ütlemine, et ma olen ilus on ka hea maitse ja kombevastane. Mis ma siis ütlema peaks? Kas keegi teab? Tolerantselt palun, nii et kõigil oleks ruumi.

Ma tean, et vastus on: välimusest rääkimine on pealiskaudne ja näitab vähest intelligentsi. Räägi poliitikast ja nendest asjadest, mis on tähtsad. (Mu ratsionaalne mina hüppas välja)

Siinkohal otsustan sootuks otsad kokku tõmmata ning lõpetan oma sissekande kiisupildiga. Ma väga tahaks endale kassi. Ja ma ei tea, kas see unistus täitub. Aga nende vastu on mul tohutult palju tolerantsi. See on mingi naiselik värk, et ma pean kasse igal pool pildistama justkui ma prooviks võtta sellelt kiisult ja hetkelt kõik, mis võtta annab. Ja siis pärast vaatan, seda halva kvaliteediga fotot ja ikkagi teen ameerika filmidest õpitud "aaaav" häälitsust ja muutun kellekski, keda võib-olla pole sel hetkel võimalik täielikult tolereerida. Maailm, kes sinust aru saab, mis sa minuga teinud oled?

15.märts 2012

Väsimus. Uni. Päike.

Istun tugitoolis ja loen teismelistele tüdrukutele mõeldud raamatut. Tõlkes on pealkiri "Suudlused ja oliivid." See juba iseenesest kajastab sisu, aga vähemalt ma saan aru, mis toimub.
Põrand on tolmune, aga ma ei jaksa praegu püsti tõusta.
Gripilaine käib ringi (Svavar on kolmandat päeva kodus ja magab päevad otsa - olen kade), loodan, et mu rammestus ei tule sellest. Tähendab, ma loodan, et ma pole haige.
Kuus kuud on täis. Täna oli koolis nii raske, analüüsime teksti, millest mu jõud üle ei käi. Aga ma olen ka hull kui ma proovin poole aastaga islandi keeles olla sorav.
Nägin täna lumikellukesi.

Ja unes nägin pere ja sõpru.

"On täiesti ok" - nädal aega hiljem

On täiesti ok saada hotellilt, mis nädal aega tagasi töö ära ütles saada kiri, et asjaolude muutusel pakutakse sulle seal just täpselt seda tööd, mida tahtsid...
On täiesti ok käia ringi uue telefoniga, mis teeb küll halvemaid pilte kui see mille eelmine nädal pesumasinasse pistsid, kuid SIISKI on tal omadusi, mis armastuse ta vastu suureks kasvatavad. ( Kuigi äratuskella panemisel olen juba 3 korda alt läinud ja sisse maganud)
On täiesti ok saada ujulasse tasuta sisse, sest kassa on katki.
On täiesti ok proovida kahe kuuga end islandi keeles kilomeetri kaugusele saada NING, kuna sain tööd, siis ka saksa keelt sinna kõrvale sättida.  (kujutan ette, et kuu aja pärast on mul juuksed püsti)

Olen tänulik, et mul on see, mis mul on. Tõesti.

Lühikesed postitused töötavad nüüdsest paremini. Mul tuleb ette võtta turbo õppimine ja teha end korraga keeleteadlaseks,kes ühest suunurgast hüüab "Guten Dag!" ning teisest "Goðan Daginn" Sinna vahele piiritult "Welcome" ja " Hello"

Ma loodan, et ma olen nii andekas.

Minu eestlus

Välismaal olles saab inimene nii teadlikuks, et ta on enda maast väljas. Suurimaks näitajaks on kohaliku keele mitteoskamine, mis tekitab küsimusi: kust sa pärit oled? 

Mis mõttes välismaal? Island on üks bioloogiline ja geograafiline keskkond, mis mulle meeldib hoolimata meteoroloogilistest näitajatest, mis mõne teise homo sapiens sapiens'i frustreeruma paneks. (Sai vist võõrsõnadest, mis välismaa keeltest tulnud, küll?) Ma olen lihtsalt organism, kes on pärinud eurooplase geenid (mu suguvõsas esineb nii üht kui teist rahvust,selle järgi nimetan end eurooplaseks) ja olen sündinud pikkus- ja laiuskraadide järgi Eestisse. Minu ümber olnud ja elanud inimesed on säilitanud seal varem elanud inimeste eluviisid, kombed, väljenduslaadi, laenanud üht teist ka natuke kaugemalt ning selle info sees olen ma üles kasvanud. Ka eesti keel on üheks nendest kultuurinähtustest. Keel on kõigi eestlastega kokkupuutunu väljenduslaad. Seda, mida võimaldab eesti keel on eestlane elanud. Ja keele õppimisega omandan teadmise nendest, kes on näinud/teinud rohkem kui mina, sest keel räägib sellest mulle. Arvan, et keel teeb minust eestlase.

Seda, kas kohaliku keele oskus teeb minust rohkem islandlase või mitte, saan ma öelda mõne aja pärast. Välimus on mul euroopalik, seetõttu peavad mind kõik siin ka kohalikuks. Nii kaua, kuni ma suud lahti ei tee. 

Ja sel ajal, kui ma olen tasa, mõtlen omaette, kus on see sild eestluse ja Islandil end kohalikuna tundmise vahel. Kas just islandlaseks tahan saada - neilgi, kõrvalt vaadates on asju... Üldistused rahvuse kohta ei kuulu selle ühendava silla juurde. Kuigi rahvusel on ühised kombed ja tavad on igaüks siin siiski erinev. Ja kokkuvõttes on kõik inimesed oma inimlikkusega.

Kõige universaalsem keel on kehakeel. See on mul siin tummana olles väga osavaks muutunud. Ühel õhtul, kui Marisega väljas pidusemas olime, küsisid neli tüdrukut ühe baari ees meilt teenet: Nad tahtsid, et me arvaksime, kes neist on lesbi. Maris väga ei viitsinud ja pakkus lihtsalt kõige naiselikuma tüdruku peale. Ei olnud. Ma pidin kindlasti üle küsima, et üks neist kindlasti ikka oleks lesbi, lihtsalt et kedagi mitte solvata ja iseennast arvamise vaevast säästa. Siiski, tuli see viktoriin läbida. Ma vaatasin neid. Kolm neist vaatasid mind pingsalt näoga "noh, kas sa arvad ära" ja üks üritas teha mul-on-ükskõik nägu ning käitus nagu tal poleks õrna aimugi, et ma tegelen praegu nende hulgast kellegi valimisega. Osutasin tema peale, mille järel kõik tüdrukud nagu püssikuulist puudutatuna hakkasid ülemeelikult karjuma ja ohhetama, et see pole võimalik, kuidas ma aru sain, kas soeng või midagi (naerumärk). Muidugi oli nende teatavas hüsteerilisuses ka promillidel oma osa - AGA ma ei tea, kas selline asi minuga Eestis juhtunud oleks ja kas seal ma oleks taibanud märgata käitumist. Võib-olla ikka. Igal juhul, kehakeel on reeglina universaalne. Vähemalt Euroopa kultuurikeskkonnas.

Oma CV-sse saan kirjutada sel juhul: oskan eesti keelt, kehakeelt, inglise keelt... Inglise keel on üldse väga naljakas keel - seda räägivad nii paljud, et ta on hakanud igaühe nägu minema. Näiteks ei pea ma end inglaseks, sest oskan inglise keelt. Ometi tahan saada islandlasemaks läbi selle keele oskuse. Täna olen ja arvatavasti ka homme, ikkagi eestlane. 

Minu eestlus ei ole seotud kodumaa mullaga ja päikesega. Kuigi ma armastan ka neid. On lihtsalt veider, et ma tunnen end kohe koduselt lagedal laavaväljal. Kohe. Kuid Eestis metsas olles tunnen veidi kõhedust, kuigi näen ka väga palju ilu. Ma ei mõista seda, kuidas see nii saab olla. Sellepärast järeldangi, et inimene on suurem kui kultuur ja päritolu. Selles on midagi rohkem. Minu eestlus on osa minust. Ma ei jookse vabariigi aastapäeval lipuga mööda maad ringi, sest ma ei pea seda vajalikuks. Aga mõte laulvast revolutsioonist toob mulle külmavärinad. Ja eesti sood, mis on nagu laavaväljad - lagedad ja salalikud. Või siis on laavaväljad kivisood. Aga soodes on ussid ja neid ma veidi pelgan. Laavaväljadel võib ronida ja ei upu. Tuleb lihtsalt ettevaatlik olla. Et siis minu eestlus see, mis mulle meeldib Eesti mõiste sees, mälestused mis lapsepõlve mahuvad. Siis kui küsimus ei olnud rahvuses, vaid selles kas ma saan kommi ja kuidas seda küsida. Eesti kommid on väga head. Ja vanaema paneeritud silgud:

 

silk enne ja pärast vanaema käe alt tulekut

Ja neid asju mis maitsevad on veel nii palju... tähendab. Minu eestlus peitub söögis.,

On täiesti ok...

...jätta oma uus palsam ja šampoon ujulasse, lõhkuda ära kõrvaklapid, saada töötaotlusele eitav vastus ja panna telefon pesumasinasse ja seda kõike ühe nädala sees. Palju õnne.

Mida teeb üks eestlane?

Mida teeb üks eestlane Islandil?

Af hverju Island? - täna alustasin Islenska 5 keelekursust ja õpetaja küsis, mult selle küsimuse. Miks Island?

Ma vastasin, "Ma olen armunud." Siis oli paus. Ja siis ma pausist lugesin täpsustusvajaduse. Kõik juba kujutasid endale islandi noormeest minu kõrval ette. Ei, kallid, see on palju proosalisem ja arusaamatum armastus. Lisasin "Islandisse". Siis tuli ühine naer. Teadsin, et nad mõtlesid noormehest.

Nüüd ma küll enam nuttu kinni ei hoia, kui ta tuleb. Alguses lihtsalt ei tohtinud nutta, et see harjumuseks ei saaks. Aga kaks pisarat õhtul, sest väike arusaamatus on enda sees, on kuidagi tavaline. Kuigi, neid pisaraid on viimasel ajal aina rohkem hakanud tulema. Ma olen natuke rumal ka, kui pilte vaatan, mis kunagi tehtud. Külmavärinad käivad vahel üle. Nagu vaataks väljamõeldud elu. Eesti elu.

Pisaraid tuli siis ka kui aasta tagasi vaatasin Islandi pilte. Eesti elus.

Kas ma nüüd peangi põski niisutama fotode tõttu?

Mu vanaema on niiii kaugel. Ja ema ka, temaga ma räägin vähemalt läbi interneti.

Ma punastan nädalas vähemalt 10 korda, sest räägin islandi keelt ja tean täpselt, et ma ei tunne end kindlalt. 

Ma muidu ei punasta kunagi. Ja ma olen nii teadlik, et ma punastan. Ja see on naljakas rahvas, sest nad pole ka kindlad kui palju minuga üldse rääkida saab. Kõik kes teavad mind, et ma pole islandlane. Ja nemad jälle ei taha inglise keeles rääkida. Nii ma siis punastan. Tunnen kuidas kuumus tõuseb näkku, vahel isegi higi jookseb mööda selgroogu alla. Miks see keel juba omaks ei saa, nii et ma jõuaks nende inimesteni, kes siin saarel.

Alustasin täna jälle uue ja sügava hooga süvendatud keele õppimist. Mul pole võimalus midagi muud teha kui tupsusid valvan. Ja vaesed tupsud peavad saama minu käest tagasilükkeid, kui tahavad minuga mängida. Ja jälle süda murdub, kui olen oma sõnadega tõe ära ütlenud. "Ma pean õppima" kole täiskasvanute lause. Aga see on tõsi.

No, kas keegi ütleb mulle, kuhu see kõik mu viib.

Ma ei saa aru. 

Mu islandi kampsun tõmbus pesumasinas ka kokku, sest uskusin ema ja pesin teda 30 kraadise veega, selle asemel et lumemärgiga pesta. Ja kampsiku kõhu peal on ei-tea-kust tulnud hall plekk.

Rosa pissis mu suleteki sisse. Mul ei vea nende kassidega. Nõmmel, oma kasupere juures, käis ükskord sealne kiisu Kassionu, kolm õhtut järjest mu voodis pissil. Ükskord jõudsin veel siis kui piss oli soe. Seega, kui laupäeval väsinult öisest pidutsemisest koju voodisse vajusin ja end siunasin, et kassipissilõhna ette kujutan ...... siis tekinurka kaissu võttes, sain aru, et kujutlusest on asi kaugel. Vähemalt oli ära kuivanud.

Aga õhus on kevadet. Ja see päästab iga päeva.

Uuesti kooli

Ma olen sel nädalal väga aktiivne olnud kirjutamisega. Oli vaba nädal, võlad tuli taastada ja olemasolev õiges konsistentsis säilitada, ehk siis enne kui kuuks ajaks uuesti kooli sukeldun ja järgmise kontsentreeritud islandi keele pilli alla neelan, räägin veel viimased toimunud asjad ära. Lisaks veel - kevad tuleb ja mul on aina raskem end arvuti taha sundida. Päike paistab siit köögiaknast tänasel vabariigi aastapäeval silma ja õhus on, hoolimata mõnigatest eranditest mõnel päeval, juba pikemat aega tunda kevadet. Minu jaoks on asi alati õhus, ka Eestis olles tunneb kevade tulekut õhust. Mitte lume ega vihma ega päiksese figureerumisest.

Mul on mõned pildid oma eelmisest keelegrupist. Islenska 5 jätkavad meist umbes kuus nii, et saan neid veel salaja pildistada.

Martine (Holland),  Petra (Ahvenamaa) ja Hana (Kanada)

 Sigrid (Eesti!), Julie (Kolumbia), Agneska (Poola)

 Viimasel koolipäeval saab alati palju kooki. Kohe hommikul, šokolaad šokolaadiga.

 Mängisime sellist mängu ümber Islandi, kus edasi saamiseks peab teadma grammatikat ja sõnavara. Mulle raskelt meeldis. Aga ma tean, et ma olen imelik. Nohik. Tuupur. Kuivik.

Teine grupp. Miro(Poolast), tema kõrval Dennis (USA), Sally (Filipiinid) Bojana Lena (Serbia). Seljaga on Warren (USA) ja Rita ( Leedu)

Miro, Agneska, Sally, Bojana Lena, mina ja keegi veel jätkame meie grupist Islenska 5s. Naljakas on kuidas inimesed kokku satuvad. Tunnis alati, kui natuke igav hakkas proovisin neid vaadata ja mõelda, mis lugu igal ühel oleks jutustada. Proovin endas seda pealiskaudsust ja eelarvamustele kaldumist likvideerida. Leida mingit tasakaalu. Mitte, et ma oleks eelarvamuste küüsis, aga ikka tekib mingi pilt peas juba elatud kogemuste põhjal, kuida palju huvitavam on kõiki keda kohtad võtta täiesti uuena. Isegi iga päev. Muidugi on see väsitav vahel, siis ei tee ka nii. Siis lihtsalt õpin islandi keelt.

Prõmm. Ja nüüd algab nädalavahetus. Kus ma loodan end tuulutada piisavalt, selleks et uut kooli-ja töönädalat rõõmsalt vastu võtta.

Hann á afmæli í dag!

Mu onul on täna sünnipäev. Ja ma juba hakkan alla andma nende sünnipäevakinkidega. Aga siin ta on. Täiesti originaalne sünnipäeva laul. Kostüümides. See kes seal hästi kõvasti laulab. Ma ei tea, ma ei suutnud teda vait sundida, tal ka siis tähetund.

Palju õnne, onu Gert!

5, 5 kuud

No, nüüd siis oleme jõudnud järgmisesse punkti, mis kannab nimetust (heal lapsel mitu nime ikka): nostalgiline tagaigatsemine/ vanade heade aegade pisarsilmil meenutamine. Veetsin terve oma hommiku Facebookis vaatasin ja laadisin alla pilte oma sõpradest, et nad mul kindlasti olemas oleks kui ma vanaks saan ja FB on asendunud millegi uuega.

Lõpetasin täna hommikul islandikeelse CV ja motivatsioonikirja, ning kui Þóra oli mõlemad üle vaadanud (palju polnudki parandada) saatsin ma tema soovituskirjaga need ühte hotelli põhjas, Myvatnis, et seal suveks tööd saada. Loodetavasti juhtub see, et ma olen suvel õnnelik ja saan selle eest ka elamiseks vahendeid. (lugege ise ridade vahelt). 

Nostalgiaks on muutunud ka minu vana tuba:

Kuna maja milles elame, kuulub nüüd meile (või neile, mu perele), siis sellega toimunud muudatuste käigus kostub nädal aega klopsimist ja kolkimist alt korruselt ja mina olen sama kaua resideerinud juba uues toas.

Seegi oli omaette seiklus, sest kuna neil on siin kombeks kiirelt asju otsustada, siis ei jõudnud nii kähku ette panna ust mu toale, mis asub väliskuse ja esiku kõrval. Nii elasin mõned ööd ja päevad kardina taga.

 

Ja natuke tuuletõmbes. See polnud ainus aps, mis juhtus. Minu uus voodi andis pärast esimest ööd teada, et ta pole väga õnnelik kui teda vaatamisest rohkem kasutama hakatakse.

 

Asi sai Svavari puuri ja kruvidega siiski korda aetud(seda tegi ikka tema,mitte mina. Mina olen naine, ma ei tea kummast otsast kruvi sissegi käib.)

Eelmine reede toimus pidulik ukse paigaldamine ning sellest ajast peale meeldib Svavarile (lugupeetud uksepaigaldaja) rõhutada kui hästi see töö on ära tehtud ajakirjanik-politoloogi poolt. Kutsun oma toa ust sellepärast meie maja "Mona lisaks"

Kõige pealt katsime me kõik mu juba korras asjad õhukese kilega, et need tolmu täis ei läheks, kui krohvi hakatakse toksima uksa paigaldamiseks. Kõik nägi välja nagu toomingaussivõrguga kaetud:

 Ja Mona Lisa seina panek:

Uue toa boonused on et ta on nüüd lähedal kõigele ja ma ei pea pidevalt üles-alla-üles jooksma, et midagi tuua, samuti ei tunne ma end nii eraldatuna. Kuigi nad tahtsid mulle anda just privaatsust, aga ma tundsin end hoopis teistmoodi. Aga, kuna minu uksega karp on ainult viis ruutmeetrit, siis ma pean pidevalt koristama, umbes kolm korda päevas. Sest kui kuskil mingi asi on laiali siis on juba tuba sassis ja ei leia midagi üles.

Proovisin võtta ka mõned kaadrid oma uuest ja nunnust toast, mis mu pere üllatuseks ja ka minu enda üllatuseks, mulle väga meeldib. Kõige väiksem kus ma kunagi elanud olen ja ometi kõige hubasem. 

 

Unustasin öelda, et koos minu asjadega kolis sisse ka Rosa, see tähendab, et mul on alati seltskond.

 

Eelnevalt ja järgnevalt pildilt on näha, et mu telefonil on raskusi selles algses segaduses fokusseerimisega. Selline segadus nii väiksel pindalal võtab kõige vapramadki värisema. Õnneks on mul toas peegel ja ma tean tunnistada, kes selle koristamisega hakkama sai, sest ma olen isiklikult näinud seda inimest...

 Ja pärast kui asjad korras oli võimalik ka pisikesel kaameral selgemat pilti luua:

 Ning veel lisaks üks väga konarlik panoraam "Mona Lisast" ja minu kummutist ja riiulist:

 Jätkan teistel teemadel, (Karina juba andis raudselt alla kui ta üldse enam tihkab mu blogi avada)

Þóra valiti Islandi tele- ja filmiauhindade Eddan (íslensku kvikmynda- og sjónvarpsverðlaunin) jagamisel teist aastat järjest aasta parimaks telereporteriks,( isl. keelest otse tõlgituna oleks see televiisoriinimene). Hääletasid televaatajad ning tema võit oli tulnud pika puuga. Suur au on elada nii tähtsa inimesega ühes majas. Oma kõnes tänas ta Svavarit, et ta on nii mõistev kui naine ei jõua koju õhtusöögiajaks. Järgmine päev ilmus SlÕhtulehe sarnases väljaandes väike nupuke sellest kõnest ja auhinnast, pealkirja all "Arusaaja Svavar". Tore. Otseloomulikult unustas mu pere mulle teleülekandest mainida, nii et kogu seda pidu ja pillerkaart ma ei näinud.

 Samal päeval kui jagati Eddasid oli Þóral ka sünnipäev. Minu kink islandi nõutuimale teleinimesele oli lihtne:

 Orgaaniline maapähklivõi. Seda nähes jooksis ta purgiga kööki ja peitis ära, et Svavar seda üles ei leiaks. Heh kinkige veel kujusid ja tiitleid. Eestlane teab, et kõht peab täis olema siis on tuju ka hea. ( Ma tean, et ma ei ületa kuidagi tegelikult arusaajat Svavarit, ega ma ei tahagi, aga mulle vähemalt meeldib end oma blogis tähtsana tunda.)

Árekstur

Ehk kokkupõrge.

Peaaegu 2 kuud tagasi, 29. detsembri õhtul toimus Reykjavikis Nóatún'il parkiva ja 25km/h sõitva auto vahel väike kokkupõrge.

Sõitva auto juht kirjeldas Facebooki teel oma tuttavale juhtunut järgnevalt:

"Sõitsin mööda kitsast ja lumist ühesuunalist teed ja mu autol pole naelkummid vaid talvekad, need on lahtise lumega libedamad. Sellepärast sõitsin väga ettevaatlikult silmad ja kõrvad kogu aeg lahti. Tulin just valgusfoori tagant, paremal pool tee ääres parkisid autod. Esimene, mis oli pargitud seadusele kohaselt 5 m ristmikust/ülekäigurajast oli täitsa tore auto. Vasakul pool oli väga palju lund ja tee oli kitsas, aga vaatasin, et pääsen parkijast ilusti mööda. Aga järsku näen et järgmine auto, tumesininie väike Golf - esiuks 45 kraadi tee poole lahti, märkasin seda lahtiolevat ust liiga hilja. Autol tuled ega miski e põlenud, ei näinud ka juhti kuskil liikumas, täielik vaikus, ja ma sõitsin sellisel trajektooril, et ma kartsin et sõidan küljega uksele sisse. Pidurdasin veidi  ja põikasin korraga, aga oli liiga hilja, minu auto viskas tagumiku küljele ja tagumise ratta koobas lõi vastu ust. Nii et selle äär on 90 kraadi lömmis väljapoole umbes 2 cm laiuselt. inimesed kõik terved, minu auto sai kriimustada. Mul on niiii suur auto siin ju"

Järgnevalt istusid autojuht ja kahju saanud autoomanik džiipi, kus täideti see paber, mille juriidiliselt täpset nime ma praegu ei tea... siiani pole sellest õnnetusest rohkem midagi kuulda olnud.

Kirsti jäi ellu, perekond ei olnud üldse pahane. Kuigi autost helistada on väga ebamugav seoses teemaga, et mul on vaja teada, kes on auto kindlustanud ja mis kindlustus jne... 

Kui olin selle paugu ära teinud, siis sain automaatselt kohutava peavalu. Nagu keegi oleks pea seest mingi rõhu lahti lasknud. Alguses ma ei saanudki aru mis toimub, kujutasin ette et minu auto kukub kohe pooleks ja teine, mis parkis on vastu majaseina lömmis ( ärge vaadake action filme, kui teil on liiga elav kujutlusvõime). Peatasin auto. Kõrvalistuja ukse avas väga vihase näoga 25+ islandi mees, ning veel enne kui ta rääkima jõudis hakata või karjuma, ütlesin talle inglise keeles: "Ma ei ole islandlane ja seda vestlust seoses kokkupõrkega ma praegu islandi keeles ei ole võimeline pidama." Mille peale tuli solvunud inglise keelne vastus: "Sa hävitasid mu auto täielikult." (mu kujutlusvõime sellest lömmis autost vastu majaseina sai hoogu juurde). Ütlesin talle, et ta paneks ukse kinni, et ma ei kavatse ära sõita, aga proovin auto kuidagi kuskile parkida, et me saaks kõik asjad korda ajada. Parkimine oli võimatu. Lund oli üle mõistuse palju ja mu auto üle mõistuse suur. Tundsin kuidas mu närvirakud venivad ka, üle mõistuse. Tahtsin lihtsalt nutma hakata, aga see ei tundunud pikemas perspektiivis kõige mõistlikum. Jätsin selle tegevuse hiljemaks ja sellepärast kasvas pingest ka peavalu kolme pügala võrra. Rollid auto parkimise ajal minu ja Golfi omaniku vahel olid muutunud. Nimelt aitas ta mul seda autot parkida, juhendas ja vehkis õues kätega. Siis vaatasime autod üle. Olin minemas kontserdile. Saapad ja punased huuled ja uskumatult tibilik tunne. Lolli tibi tunne ja pealegi veel välismaalane. Ja sellepärast ajas see mind naerma, natuke. Peavalu oli suur.

Kui autos istusime ja seda paberit täitsime, siis tuli välja et mees tahab endale Eestisse korterit osta ja tal on seal sõpru. Kuidagi väga lõbusaks muutus. Vaatas meie autos olevaid plaate ja küsis minult, mida ma arvan islandi bändidest. See sündmus muutus minu jaoks ainult sürreaalsemaks. Kui paber oli täidetud ja mul vaja sellest lumehunnikust välja tagurdada, lükkas golfiomanik koos 4 tänaval möödunud tüdrukuga mu kolaka veel hangest ka välja. Sõita pärast seda oli muidugi kohutav, värisesin nagu jänes kui teisi autosid nägin. Ja kontserdist ma ka palju ei mäleta.

Mida ma õppisin:

1)Kui su suurel autol on talvekummid mitte naelkummid, siis ära sõida kiiremini kui 10km/h

2)Kui sa tahad nutma hakata, ära kohe hakka. Peavalu läheb kahe päevaga üle, aga selle eest suudad olukorda normaalselt jälgida. Ja kui kahe päeva pärast tuleb nutt, siis võta rull WC-paberit ja anna tulla. 

3) Kui sa lähed välismaale ja ütled entusiastlikult, et tahad kõike seal proovida, siis ole täpsem ja jäta erinevad kokkupõrked välja. Väga tähtis tähelepanek.

4)Arvatavasti ei ole väga tark enne emale autoõnnetusest rääkimist sellest blogisse kirjutada... aga selle tagajärgi saan teiega jagada alles järgmine kord. Emme lumepallid islandile ei ulatu, nii et midagi füüsilist mind ei tohiks ähvardada.

Täna on nii ilus ilm ja ma käisin jooksmas

Õnnelikud inimesed, kes selle lahe ääres elavad.

 Taamal paistab minu ujula, kuhu ma pärast jooksmist läksin...

    Seal taamal paistab Esja. Mägi mille otsa kõik ronivad ja ma pole veel jõudnud.

Ást

Me siin rääkisime Marisega ükspäev armastusest. Vestlus arenes minu peas edasi kui hakkasin tuttu jääma. Ei anna omapoolset vastust küsimusele mis on armastus. Seda vastust ma ei otsinudki. See millel minu mõtted püsima jäid oli miski, mida ma nimetaks jäägituks maksimaalseks hetkele pühendumiseks.

Mul tekib tihti segadus või tühi tunne. Ma ei tea millest, aga sellega kaasneb jonnituju ja on oht, et sealt edasi minek on ainult paha tuju ja masenduse peale. See ei ole nähtus, mis on tekkinud nüüd Islandil, aga käib kokku selle eest väitega, et võõras keskkonnas õpid end väga hästi tundma. Kui Eestis pahandasid mind mingid korduvad välised nähtused, siis siin on ju kõik uus ja paha tunne lihtsalt minu sees. Ja "Tere, Paha Tunne!" Muidugi ma võtan ta sõbralikult vastu, veedan temaga tunde ja kui ta saatuse päästerõnga teel on mõneks ajaks ära läinud vaatan ma tagasi sellele hetkele kui oma tuju sõbralikult vastu võtsin, et talle oma päevast amps anda. Oli siis vaja?

Sest selle aja sees ma ei tee muud kui kritiseerin, igatsen, vingun, nähvan, hammustan, jonnin, olen laisk, pean kõike mõttetuks ja üleüldse ei naerata. Kui ma ennast kõrvalt näeksin annaksin vastu kõrvu endale. 

Siin tulebki mängu armastus. Sest iga paha tuju korral mõtlen ikka Eestis olemise peale, kus ma tean ei ole mul sellist kohalolu ja rõõmu tunnet kui siin. Mu kunagine igatsus on täidetud armastusega. See tunne, mis mind valdab kui ma endale meelde tuletan, et ma olen SIIN, see on minu mõistes armastus. Jäägitu (vähemalt veel). Ning kui ma suutsin oma igatsuse täita armastusega selle vastu, mille puudumisest igatsus rääkis, suudan ma loogiliselt ka paha tuju armastusega täita.

Hommikul pimedas bussile minek, tuul on vastu ja ma pean veidi jooksma, sest jäin millegipärast toppama hommikusöögi juurde, vihma sajab ja püksid saavad märjaks -KURADI NÕME IL.... Ei, Kirsti kallis, ilm ei ole nõme, see on Island. Ole nüüd kallis ja leia võimalus mitte nii naeruväärselt pahas tujus olla  - Pleier suunab kõrvaklappidest ühe väga energilise tantsuloo ja juba mul on naeratus näol.  Tegelikult on suu kõrvuni, sest kissitan silmi ja nägu vihma ja tuule tõttu, aga positiivne mõtlemine näeb kujundis naeratust. Tuju on hea, sest kooli ma jõudsin, head muusikat kuulates hakkasin hoopis mõtlema sellest, kui tore on tantsida ja tähelepanu läks ilmalt hoopis kuivematele ja soojematele teemadele.

Ma ei ole ju tegelikult veel vist armastusest rääkinud. Sellest armastusest, millest kõik mõtlevad kohe kui see sõna tuleb ette, ma ei räägi, sellest pole vaja rääkida, see pole võimalik... 

Juba see on ime kui kaks inimest kokku saavad ja omavahel suhtlevad, aga siis nad leiavad veel, et neil on vaja koos olla ja elada ja.... tegelikult on see hämmastav. See on see mis meid juhib... sest mul on tunne, et see programm on mõistuse väliselt meisse sisendatud. Mõistuse järgi oleksime ammu välja surnud, sest ei ole ju mõistlik minna kohtingule, kui saaksid veel tööd teha/koristada/õppida/mingi muu variant. No millest me siin räägime? Mõistuse väline on see asi. Parem ongi.

Kallid, ma tahtsin tänase kuupäeva puhul ka temaatilise sissekande teha. Aitäh, et siiani välja jõudsid!

Päeva pealt 2 ja pool aastat tagasi leidsin selle kivi Reykjavikis mere ääres jalutades (kividel kõndides) ja seal vist mõistus... fór í burtu...

Miks eestlane muretseb lapsi ja tunneb armastust kellegi vastu.

Miks me ei rõõmutse järeltulijaid ja ei tunne tundeid kellegi poolt?