Kuulake seda lugu, sest mina kuulan praegu seda, siis kui kirjutan:
Kui ilm oleks süüdi, siis jääks ilm nohusse ja peavalusse. Kuna mina pole piisavalt tark, siis olen mina süüdi ja mu keha on nohus ja peavalus ja seetõttu ei saa ma teha asju, mida ma mõtlen. Olen veendunud, et keha on meist eraldiseisev tark organism, mida peab austama. Sest kui ma oleks minu keha, siis haigena ma ei tuleks mõttele, et ma peaks veel õppima. Sest haigena tegutsen ma pisikute väljatõrjumisega ja mul on õppimisetagi palju tegemist.
Kui tihti ma ei näe seda, et selleks, et siin maailmas midagi ära teha, tuleb osata tähelepanu pöörata sellele, mis minust siin maailmas üldse tegemisvõimelise teeb. Aga süütunne põhjustab oma negatiivse iseloomuga omakorda haigestumisi. Süümepiinad on eestikeelne sõna, mille teine pool "piinad" kirjeldab füüsiliselt süü toimet.
Selleks et terveks saada, tuleb endale lihtsalt öelda, et on veel midagi, mida ma pole varem märganud, aga mis vajab tegelemist - tähelepanu, või õppimist, selleks et ma haigeks ei jääks või teab mis veel. Halbu emotsioone ei tohi endasse lasta, ei tohi pahandada ega vihastada, kibestuda, ärrituda. Miks ma üldse kõiki neid asju teen. Sest ma võin öelda, et näiteks täna ma natuke pahandasin ja ärritusin ja võib-olla isegi olin kibestunud. Mitte meelega, mulle üldse ei meeldi enda tundeid nii sõnastada, aga tuleb enda teadmatusele näkku vaadata.
Igal juhul. Uudis on see, et Thora kandideerib Islandi presidendiks. Ja ta oleks väga hea president. Ja kogu see perekond sobiks presidendipereks väga hästi.
Mul on väga hea meel. Selle uudisega kaasnes väga väga palju infot ja infopuudust, viimane teeb mind haigeks, sest tunnen füüsilist ohtu enda suhtes. Ma isegi ei tea mille suhtes ma end ohustatuna tunnen. Aga võtab aega kõik see värk, et seda seedida. Kuigi see on põnev, ma tean seda.
Uudisteklipp, mis on tehtud meie kodus. Siin nad on Thora ja Svavar:
Ma olen haige. Istun voodis ja mängin arvutis kaardimängu. Joon mahla ja proovin pidevalt selgeks teha, kas ma tunnen end tegelikult ka halvasti. Luban et lähen magama, kohe. Pea valutab ja kael on kange. Aga magades läheb kõik ilusamaks. Tegelikult on mul uudiseid ka, aga täna saate ainult teada, et on uudiseid. Põnevust peab ka elus olema.
Pealegi, kõik kes on Eestis on niikuinii kella keeramise šokis veel, teil ei olegi aega lugeda midagi. Meie siin kella ei keera, niikuinii on kaks aastaaega ainult - valge ja pime.
Midagi ilusat Sigur Rosilt. Kujutage ette, kuidas ma hommikul kooli lähen ja kuulan seda ja taamal on mäetipud, mis enam pole lumised. Kui ilm lubab neid mäetippe näha.
Kool saab see nädal läbi ja homme ma ei lähegi, sest ma olen, nagu juba öeldud, haige. Homme ärge mind ette kujutage selle loo taustal. Võite homme kujutada ette, kuidas ma lähen kooli ülehomme. Ja siis ongi ainult ülehomme ja päev pärast seda kui te veel minu kooli minekut ette kujutada võite. Siis saab kool läbi, siis ma annan uue kujutluspildi. Mis see on ma veel ei tea.
"Mina olen Kirsti. Kirjutan sulle esimest korda. Olen sinuga kohtumisest mõtelnud päris kaua, aga pärast seda kui ma sellel reedel sinuga päriselt kokku sain, nii et ka mulle endale see kohale jõudis, olen su peale palju mõtelnud.
Mäletad, ma kuulasin parasjagu raadiot ja sealt tuli see laul, mille peale ma mõtlesin, et issand kui pask muusika. Ja siis sa tulid mu juurde ja ütlesid, et kellelegi on see võib-olla lemmiklaul ning sa sülitasid just praegu kellegi lemmikhetkedele. See on ju kõigest laul, ütlesid sa. Ja ma tean, et sul on õigus."
Kaks päeva hiljem Tolerantsiga kokkusaamist läksin Hjalmari kontserdile, mis meeldis mulle väga. Kontsert algas selle looga:
Ja ma olin kohe võlutud. Eriti selle laulu lõpp ja kõik, kontserdi algus oli paljutähendav... ja kogu see kontsert oli paljutähendav, sest ma saan nüüd juba aru, millest nad laulavad. Kõik ja puha, minu jaoks on see suur asi.
Bändis on kaheksa märkimisväärselt "karvast ja villast" tüüpi, kes on kõik väga head instrumentalistid. Nagu kord ja kohus on üks sellest seltskonnast, see, kes kõige rohkem tähelepanu püüab. Teate küll, alati on laval keegi, kes tõmbleb ja võimleb ülearu(s). Aga võib-olla on see harmoonilise koosluse nõue... et muidu läheks midagi paigast ära. Aga see oli natuke tore ka vaadata. Suur mees teab ise, mis ta teeb lava peal.
Esinejate nägusid polnud võimalik näha. Kordagi ei paistnud prožektor bändile, vaid nende selja tagant paistis kord sinine, kord punane, kord roheline või valge valgus. Mõni valgustehnik (mul on üks sõber, kes kannab sellist ametinimetust) pööritaks silmi ja ütleks, et need on (vist) LED-prožektorid, aga ma olen lihtne inimene. Kui mulle valgus peale paistab, siis ta on ikkagi lihtsalt värv ja valgus. Eksole. Ja selles suitsus ning värvilises valguses seisid siluetid. Seisin umbes teises reas või 2,5. reas aga see suits ja need kujud pillidega tekitasid tunde nagu nad oleks nähtamatu seina taga.
Ja keset mu nautimist, õhutus palavas ruumis külg külje kõrval seismist ning muusika rütmi läbi keha laskmist, oli keegi rütmist täiesti väljas ning trügis minust ja teistest ette. Vaatan kuidas teised reageerivad, sest Tolerants oli endiselt minu juures, proovisin trügija tungivat käitumist mõista. Kujutasin ette, kuidas sellel naisel on väga vaja olla esimeses reas, sest.... Tolerants oli kadunud mu juurest, see suhe, mis kaks päeva tagasi loodud sai oli kadunud. Paks naine trügib julmalt noorte vahelt läbi. Ta on umbes neljakümnendates, kus peaks juba väärikus olemas olema. Pealegi ta ei mahu ju sinna esimesse ritta. Ja pealegi ta tantsib nii, et kõik vaatavad teda, sest teda ei saa mitte vaatamata jätta. Sest see on ju ebameeldivalt vaatama kutsuv kui üks paks, rasvaste sorakil juustega naine staaritseb esireas, endast vähemalt 20 aastat nooremate keskel ja kõige selle sees on tal rahulolev ja ennastõigustav nägu.
Ega ta süüdi ei ole ju et ta paks on. Üldse mulle ei meeldi inimeste kohta paks öelda. Sest õrnas nooruses on ka minule need neli tähte sellises järjestuses suunatud. Õnnelik ma selle üle ei olnud. Aga mõtlema paneb, miks seda öeldakse ja kes ütleb. Ja ma tean kui suhteliselt mõttetu hinnang see on, paksus, õhukesus, suurus, väiksus on võrdeline. Aga ütleme nii, et see naine võttis rohkem ruumi kui teised ja oli tunduvalt pealesuruvam/agressivsem kui teised ja ei näidanud mingit tolerantsi.
Õnneks tuli bändil paus. Ja ma võin öelda, et teises pooles koostöös teiste noortega, me teda enam ette ei lasknud. Asi pole selles, et ta on paks. Kui oli vahepaus ja ruumi lasti õhku ning vaikselt kostus kõlaritest mingit muusikat, siis ta tuli oma sõbrannaga (sama naine, kes palju ruumi võtab) ja tantsis seal keset põrandat. See on täiesti ok, et ta tantsis. Ja mina vaatasin. Ja mõtlesin, miks see kõik mind rõõmsaks ei tee? Ta on ju mitte enam esimeses nooruses naine, kes naudib muusikat ja iseennast. Ja ma peaks tema vabaduse üle rõõmus olema. Aga mis jääb puudu? Miks ma südames ei usu teda, tema siirust tantsida keset tühja põrandat kui inimesed mööda seina ja lavaäärt joovad ja jutustavad rahulikult. See lihtsalt ei tasakaalustunud ümbritseva keskkonnaga. Kas minu reaktsioon on tolerantsipuudus?
Ma ei tahtnud seda tunnet ka alla suruda. Kui ma olen nelikümmend pluss, ei taha ma olla selline. Aga mis teeb teda selliseks ja kas ta üldse peaks midagi muutma, kas tal äkki on endal nii hea. Nii palju küsimusi ühe kontserdi jooksul...
Ja islandil on ilu küsimus väga väga tähtis. Ma veel pole leidnud viisi kuidas sellest kirjutada, nii et see oleks igast küljest tolerantne. Nii, et välja ei niriseks rohelise mürgina minu naiselik kadedus, mis on mürk ainult mulle endale. Sest teatavasti kadedus ilu järgi tähendab, et ma ise arvan, et ma olen kole ja seda ma ei tahaks avalikult tunnistada. Ning ütlemine, et ma olen ilus on ka hea maitse ja kombevastane. Mis ma siis ütlema peaks? Kas keegi teab? Tolerantselt palun, nii et kõigil oleks ruumi.
Ma tean, et vastus on: välimusest rääkimine on pealiskaudne ja näitab vähest intelligentsi. Räägi poliitikast ja nendest asjadest, mis on tähtsad. (Mu ratsionaalne mina hüppas välja)
Siinkohal otsustan sootuks otsad kokku tõmmata ning lõpetan oma sissekande kiisupildiga. Ma väga tahaks endale kassi. Ja ma ei tea, kas see unistus täitub. Aga nende vastu on mul tohutult palju tolerantsi. See on mingi naiselik värk, et ma pean kasse igal pool pildistama justkui ma prooviks võtta sellelt kiisult ja hetkelt kõik, mis võtta annab. Ja siis pärast vaatan, seda halva kvaliteediga fotot ja ikkagi teen ameerika filmidest õpitud "aaaav" häälitsust ja muutun kellekski, keda võib-olla pole sel hetkel võimalik täielikult tolereerida. Maailm, kes sinust aru saab, mis sa minuga teinud oled?
Istun tugitoolis ja loen teismelistele tüdrukutele mõeldud raamatut. Tõlkes on pealkiri "Suudlused ja oliivid." See juba iseenesest kajastab sisu, aga vähemalt ma saan aru, mis toimub.
Põrand on tolmune, aga ma ei jaksa praegu püsti tõusta.
Gripilaine käib ringi (Svavar on kolmandat päeva kodus ja magab päevad otsa - olen kade), loodan, et mu rammestus ei tule sellest. Tähendab, ma loodan, et ma pole haige.
Kuus kuud on täis. Täna oli koolis nii raske, analüüsime teksti, millest mu jõud üle ei käi. Aga ma olen ka hull kui ma proovin poole aastaga islandi keeles olla sorav.
Nägin täna lumikellukesi.
On täiesti ok saada hotellilt, mis nädal aega tagasi töö ära ütles saada kiri, et asjaolude muutusel pakutakse sulle seal just täpselt seda tööd, mida tahtsid...
On täiesti ok käia ringi uue telefoniga, mis teeb küll halvemaid pilte kui see mille eelmine nädal pesumasinasse pistsid, kuid SIISKI on tal omadusi, mis armastuse ta vastu suureks kasvatavad. ( Kuigi äratuskella panemisel olen juba 3 korda alt läinud ja sisse maganud)
On täiesti ok saada ujulasse tasuta sisse, sest kassa on katki.
On täiesti ok proovida kahe kuuga end islandi keeles kilomeetri kaugusele saada NING, kuna sain tööd, siis ka saksa keelt sinna kõrvale sättida. (kujutan ette, et kuu aja pärast on mul juuksed püsti)
Olen tänulik, et mul on see, mis mul on. Tõesti.
Lühikesed postitused töötavad nüüdsest paremini. Mul tuleb ette võtta turbo õppimine ja teha end korraga keeleteadlaseks,kes ühest suunurgast hüüab "Guten Dag!" ning teisest "Goðan Daginn" Sinna vahele piiritult "Welcome" ja " Hello"
Välismaal olles saab inimene nii teadlikuks, et ta on enda maast väljas. Suurimaks näitajaks on kohaliku keele mitteoskamine, mis tekitab küsimusi: kust sa pärit oled?
Mis mõttes välismaal? Island on üks bioloogiline ja geograafiline keskkond, mis mulle meeldib hoolimata meteoroloogilistest näitajatest, mis mõne teise homo sapiens sapiens'i frustreeruma paneks. (Sai vist võõrsõnadest, mis välismaa keeltest tulnud, küll?) Ma olen lihtsalt organism, kes on pärinud eurooplase geenid (mu suguvõsas esineb nii üht kui teist rahvust,selle järgi nimetan end eurooplaseks) ja olen sündinud pikkus- ja laiuskraadide järgi Eestisse. Minu ümber olnud ja elanud inimesed on säilitanud seal varem elanud inimeste eluviisid, kombed, väljenduslaadi, laenanud üht teist ka natuke kaugemalt ning selle info sees olen ma üles kasvanud. Ka eesti keel on üheks nendest kultuurinähtustest. Keel on kõigi eestlastega kokkupuutunu väljenduslaad. Seda, mida võimaldab eesti keel on eestlane elanud. Ja keele õppimisega omandan teadmise nendest, kes on näinud/teinud rohkem kui mina, sest keel räägib sellest mulle. Arvan, et keel teeb minust eestlase.
Seda, kas kohaliku keele oskus teeb minust rohkem islandlase või mitte, saan ma öelda mõne aja pärast. Välimus on mul euroopalik, seetõttu peavad mind kõik siin ka kohalikuks. Nii kaua, kuni ma suud lahti ei tee.
Ja sel ajal, kui ma olen tasa, mõtlen omaette, kus on see sild eestluse ja Islandil end kohalikuna tundmise vahel. Kas just islandlaseks tahan saada - neilgi, kõrvalt vaadates on asju... Üldistused rahvuse kohta ei kuulu selle ühendava silla juurde. Kuigi rahvusel on ühised kombed ja tavad on igaüks siin siiski erinev. Ja kokkuvõttes on kõik inimesed oma inimlikkusega.
Kõige universaalsem keel on kehakeel. See on mul siin tummana olles väga osavaks muutunud. Ühel õhtul, kui Marisega väljas pidusemas olime, küsisid neli tüdrukut ühe baari ees meilt teenet: Nad tahtsid, et me arvaksime, kes neist on lesbi. Maris väga ei viitsinud ja pakkus lihtsalt kõige naiselikuma tüdruku peale. Ei olnud. Ma pidin kindlasti üle küsima, et üks neist kindlasti ikka oleks lesbi, lihtsalt et kedagi mitte solvata ja iseennast arvamise vaevast säästa. Siiski, tuli see viktoriin läbida. Ma vaatasin neid. Kolm neist vaatasid mind pingsalt näoga "noh, kas sa arvad ära" ja üks üritas teha mul-on-ükskõik nägu ning käitus nagu tal poleks õrna aimugi, et ma tegelen praegu nende hulgast kellegi valimisega. Osutasin tema peale, mille järel kõik tüdrukud nagu püssikuulist puudutatuna hakkasid ülemeelikult karjuma ja ohhetama, et see pole võimalik, kuidas ma aru sain, kas soeng või midagi (naerumärk). Muidugi oli nende teatavas hüsteerilisuses ka promillidel oma osa - AGA ma ei tea, kas selline asi minuga Eestis juhtunud oleks ja kas seal ma oleks taibanud märgata käitumist. Võib-olla ikka. Igal juhul, kehakeel on reeglina universaalne. Vähemalt Euroopa kultuurikeskkonnas.
Oma CV-sse saan kirjutada sel juhul: oskan eesti keelt, kehakeelt, inglise keelt... Inglise keel on üldse väga naljakas keel - seda räägivad nii paljud, et ta on hakanud igaühe nägu minema. Näiteks ei pea ma end inglaseks, sest oskan inglise keelt. Ometi tahan saada islandlasemaks läbi selle keele oskuse. Täna olen ja arvatavasti ka homme, ikkagi eestlane.
Minu eestlus ei ole seotud kodumaa mullaga ja päikesega. Kuigi ma armastan ka neid. On lihtsalt veider, et ma tunnen end kohe koduselt lagedal laavaväljal. Kohe. Kuid Eestis metsas olles tunnen veidi kõhedust, kuigi näen ka väga palju ilu. Ma ei mõista seda, kuidas see nii saab olla. Sellepärast järeldangi, et inimene on suurem kui kultuur ja päritolu. Selles on midagi rohkem. Minu eestlus on osa minust. Ma ei jookse vabariigi aastapäeval lipuga mööda maad ringi, sest ma ei pea seda vajalikuks. Aga mõte laulvast revolutsioonist toob mulle külmavärinad. Ja eesti sood, mis on nagu laavaväljad - lagedad ja salalikud. Või siis on laavaväljad kivisood. Aga soodes on ussid ja neid ma veidi pelgan. Laavaväljadel võib ronida ja ei upu. Tuleb lihtsalt ettevaatlik olla. Et siis minu eestlus see, mis mulle meeldib Eesti mõiste sees, mälestused mis lapsepõlve mahuvad. Siis kui küsimus ei olnud rahvuses, vaid selles kas ma saan kommi ja kuidas seda küsida. Eesti kommid on väga head. Ja vanaema paneeritud silgud:
silk enne ja pärast vanaema käe alt tulekut
Ja neid asju mis maitsevad on veel nii palju... tähendab. Minu eestlus peitub söögis.,
...jätta oma uus palsam ja šampoon ujulasse, lõhkuda ära kõrvaklapid, saada töötaotlusele eitav vastus ja panna telefon pesumasinasse ja seda kõike ühe nädala sees. Palju õnne.
