Kuidas lugeda...

...neid kuid, mis ma siin nüüd olnud olen.

olin pool kuud detsembris Eestis ja sellega nihkus kogu krempel ju 12.lt kuupäevalt edasi täpselt 2 nädala võrra 28.le. Samas kogu protsess on kestnud ju alates tulekust. 

Igal juhul.

Au Pair olen ma olnud ikkagi 4 ja pool kuud.

Nüüd ma lähen ajas tagasi selle tüdruku juurde seal lennujaama pingil, kes ootab esimest kohtumist pere-emaga ja tööandjaga. Ma ütlen talle, et nelja ja poole kuu pärast:

1) oled sa pooleli keeltekooli eelviimase kursusega ja oskad rääkida islandi keelt.

2)sul on sõbrad, kellega vabadel hetkedel midagi tor(/b)edat ette võtta.

3)sa teed lennult perele õhtul süüa.

4) sa ujud keskmiselt kolm kilomeetrit nädalas

5) sa oled umbes 100x õnnelikum ja ikka veel armunud Islandisse.

6)sa ei ole trummipulki üle kahe korra kätte võtnud ja selles osas peaksid end rohkem kätte võtma

7)sa pole ikka veel maitsnud mädandatud ja hapendatud haikala.

8) Sa usud aina rohkem päev korraga ja hetkes elamisse.

9)millegipärast igatsed sa Eesti komme ja lased neid endale pakiga saata. Kiiremas korras.

10) SA KANDIDEERISID ISLANDI ÜLIKOOLI, et islandi keelt õppida.

Noh, polnud ju vaja millegi pärast muretseda?

Nüüd on küsimus, mida ma endale järgmise nelja ja poole kuu pärast kirjutan.

Muuseas, neli ja pool kuud on mu lepingu ekvaator. Nii et ekvaatoripidu. 

Mul tuli koristades ükspäev idee enda profiilipildiks. Ja Maris (Plado), kes on fotohuviline, aitas mul selle teostada. Olen õnnelik, et selle kätte võtsime. Ilma Mannuta poleks ma M-I-D-A-G-I tehtud saanud, sest kaamera ise klõpsu ei tee.

Ást Ást Ást

Lastest

Ma pole oma siinsetest nubludest väga enam rääkinud. Egoist - võib-olla. Mõtlesin selle üle, et miks siis need kaks minu jutu sisse ja sellesse, mille üle ma arutan nii tihti ei mahu.

Üks põhjus on see, et ma tegelen päevast päeva sellega, mis mulle siin väljakutseks on. Kuna Nina ja Dori enam nii väga väljakutseks ei ole, siis ei õhuta see mind ka nendest rääkima. Nagu ma ei räägi maitsvast toidust või toredast poemüüjast - nad on minu ilusa päeva osad. Ma märkan neid ja mul on hea meel kui päev möödub ilma äärmusteta, sest see tähendaks enda kogemustepagasi venitamist  - mugavustsoonist välja tulemist. Ometi on just see viimane, millest kirjutada.

Teiseks pole ma ema. Ma ei vaimustu lastest, kui millestki, millest emad vaimustuvad. Ma ei saa sellest veel aru - puudub kogemus oodata üheksa kuud, sünnitada ja vaadata seda väikest olendit arenemas. Kui see ükskord juhtub, siis hoidke piip ja prillid. Nii palju kui ma ennast tunnen, võin ma ka mõnest väikseimastki asjast teha elevandi või vähemalt kirjelduse sellest teen ninasarviku või jõehobu mõõtmetes. Kui ma kunagi peaks blogima oma lastest, siis neil saab olema detailne ülevaade täiskasvanuna oma lapsepõlvest. 

Nina ja Dori on minu noored sõbrad. Ma õpin neilt ja nendega koos. Kannatlikkust, aja maha võtmist ja aja mõistet üldse. Laps ei saa aru, kui multikas on pooleli, et kell ei võiks seal maal olla, et peab kodust hakkama minema. Või sellest, et aeg söömiseks võib välja venida, kui laua taga niisama molutada, mis tähendab seda, et multikaid ei saa vaadata, sest magamaminekuaeg on kätte jõudnud. Miks minna kohe kooli, kui just tuli inspiratsioon mänguks? Maailm käib nii ja mingis mõttes on see distsiplineeriv. Aga teisalt saan ma aru mingisugusest terviklikkusest, mis ei küsi aega vaid selleks hetkeks kuluvat tähelepanu, arvestades sellega, mis tunne mul parasjagu on või olen ma väsinud või ergas. 

Veel väärtuslikum mängimisele kuluvast ajast, on mängu sisse minemise oskus ja loomingulisus. Milleks peaks neile üldse õpetama kuidas on "õige", kui nende fantaasia pakub sellist rõõmu. Edasi kentuki poisid!

Kunagi on nad suured. Millal? Kes mina siis olen? Ja mis üldse on? Ma ei taha mõelda. Parem teen seda, mis on siin ja praegu.

 Dori oma sünnipäevahommikul minu tehtud kingitust avamas.

Nina enne juukselõikust.

Ikkagi on nad mingis mõttes minu lapsed.

Imed ja/või saatus

Kaotasin oma bussikaardi ära. Umbes 150 m sees ühel tänaval. See on omaette ime, kuidas see kaotsi läks. 

Tunne oli muidugi paha. Kõndisin tagasi ja otsisin igat pidi, vahepeal helistas isegi Maris, kes oli minu asukoha lähedal raamatupoes. Tuli aitas ka otsida. Olin nii kurb ja nõutu. Kohe tahavad tulla süüdistused ja kõik kurvad ja etteheitvad mõtted. Mul polnud piisavalt sularaha, et esimese korraga piletit osta, kui olin just kaotuse avastanud ja esimese tiiruga tagasi läinud, pettumusega oma kaardi kaotuses veendunud. Seetõttu pidin minema pangaautomaati, võtma raha välja, siis poest midagi ostm,a et neid peenikesi münte saada, millega enda sõit tasuda. Bussipileti ostmiseks peab olema täpne raha, selle paned bussi astudes ühte kasti ja siis saad pileti. Üks sõit maksab u. 35 EEK. (350 ISK) 

 Lisaks veel oli pühapäev. Järgmine päev oli vaja hommikul kooli minna ja alles pärast seda oleksin saanud minna bussijaama uut kaarti ostma, mis tähendas kolmekordset bussipiletit peenrahas. Kogu see organiseerimine mu peas, tegi mind kurvaks, tundsin, et natuke karistatuna. Õnneks Maris andis mulle hommikuse sõidu raha, või noh, ma laenasin temalt. Koolist bussijaama sõiduks vajaliku lubasin endale järgmine päev kuidagi orgunnida. Mitte, et see nii väga raske oleks, aga ma lihtsalt võtsin asja tõsiselt ette. Maris kallistas mind enne bussile minekut ja lohutas veidi. Nagu ingel, kes kohe appi saadeti. 

Ja sellepärast ma otsustasin bussis oma tuju muuta. Paha tunne on paha tunne ja ma ei tahtnud seda tunda. Otsustasin, et selle kaardi leidis keegi noormees, kellel hakkas just enda oma lõppema. Ja tal oli raha, et osta kaart, aga see tähendas, et ta ei saanud oma tüdrukule sünnipäevakinki osta. Nüüd ta leidis kaardi ja ostab tüdrukule kingi. Ja kuna neiu saab aru, et noormees teda armastab, mitte sellepärast, et sai mingi asja, vaid sellepärast, et see on mingi eriline tähendusega kink. Ning selle tõttu saab ta aru, et noormees on tõesti eriline ja jääb temaga elu lõpuni. Neist saavad imelised kaaslased üksteisele ja imelised vanemad oma lastele. Lisaks sellele on nad toredad sõbrad, neil on soe kodu - ja kõik sellepärast, et nad peavad koos olema. Kas kõik nüüd jõudsid mu mõttelõngale järele? Sellisest kingitusest saab ju rõõmu terve hulk inimesi.

No ja vaadake, selle loo järel pole minu veel 6 kuud kehtiv bussikaart mingi küsimus. Kui ma järgmine päev koolis oma "muret" kurtes Martinele, tema käest kingi sain, hakkasin oma loosse veel rohkem uskuma. Johanna, soome lapsehoidja kes eelmine nädal saarelt tagasi koju läks, andis oma kehtiva bussikaardi Martinele ja nii ma ei pidanudki bussijaama seiklema ja peenraha pärast muretsema. Sest hommikul sain ma kooli koos Thora ja Svavariga, kes läksid sel päeval vara tööle. Kui Martine ulatas mulle selle kaardi, mis kestab küll 9. veebrurarini, siis ma lihtsalt tundisn end jumalast puudutatuna. Kui ma oleks veel parem inimene oleks kaart kauem kestnud (naerumärk). Mu tänulikkus on piiritu, sest see lohutus, mis tuli sellest ootamatust kingitusest kohe järgmine päev oli üüüratu.

Ja kui ma kõnnin mööda Reykjaviki tänavaid ning näen armunud ja õnnelike inimesi, siis olen veendunud, et ühel nendest on elus üheks imeks minu bussikaart.

Kool-keel-kool

Ega väga kirjutama ei kipu, kui millegagi just valmis pole saanud. On nagu rohkem loomeperiood kui kokkuvõtete aeg. Aga mõne reaga võiks vahepeal välja tulla, et ennast, eesti keelt ja kohalolekut mitte päris ära unustada. 

Minu vaatevälja kaunistab mingite maagiliste kokkusattumiste tagajärjel väga tihedalt arvuti ja islandi keele õpik. Maagilisust väljendab nimelt see tihedus: Svavar on viimased ajad kodus olnud millegipärast ja nii on mul rohkem aega lasteta olla. Süümekad on, sest ma otseselt ei tea, kas nüüd peaks rohkem pingutama või mitte. Sellist asja ma ei küsi ka, sest arvestades sellega, kui vabalt nad ise siin kõike võtavad ja kui uhked nad minu kiire õpivõime üle on, siis ma lihtsalt lasen olla. Koristan ja süüa teen ikka. Vähemalt niigi palju minust kasu.

Uhkuseks on mul endalgi põhjust, ühe asjaga olen siiski hakkama saanud. Tegin enda keelte koolis, Mimiris, keeletaseme eksami, ja sain tase 2-lt üle tase 5-le. 

 Tasemeeksamil, taamal paistab valges mu tulevane klassikaaslane Petra (ma ei mäleta kust)

Ma muidu pole väga endaga rahul olija, aga see oli kompliment ja üllatus mulle endalegi, lisaks veel minu õpetajatele koolist, kes olid väga siiralt õnnelikud. Hakkasid kohe islandi keeles vuristama ja kõiksugu juttu minuga rääkima, mu tõlkeprogramm suutis mu peas järge pidada ja õnnestunult neid mitte pettuma panna. Kuna aga viienda ehk viimase taseme tunnid algavad hommikuti alles veebruari lõpus, siis ei mallanud ma oodata ja läksin ikkagi neljandasse, kuhu ma tegelikult lootsin selle tasemeeksamiga jõuda. Nüüd siis näeb minu ninaesine välja selline:

 

 

Viisin paberid sisse ka Islandi ülikooli, et seal sügisest õpinguid alustada. Nüüd käin iga päev oma vastuvõtuankeeti vaatamas, kas nad on juba aktsepteerinud. Kui see linnuke sinna kasti ilmub, siis võin teist korda enda üle uhke olla. Ásdís, mu kallis kaitseingel tuli mulle seltsiks seda dokumentide sisseandmist korraldama ja oli tunnistajaks, et ma nad ikka tõin kohale. Pärast istusime ülikooli kohvikus ja ma olin nagu väike nagla, kes unistab, kuidas ta järgmine aasta seal samas istub ja saab targaks ning oma uute sõpradega õppejõudude üle halastamatuid nalju teeb. Võib-olla ka mõne loengukaaslase üle. Halastamatult armastavaid nalju. Naerda tahaks alati.

Maris, eesti tüdruk, kes siin 2 semestrit geoloogiat õpib (üks väheseid mõistlikke kohti, kus seda teha), on minu viimase aja seltsiline vabadel hetkedel ehk nädalavahetustel.

 

 Mina ja Maris läksime laupäeva õhtul õue.

Ja külastanud olen Lemmet, kes siin juba 18 aastat, õpetab islandi keelt eratundidena kodus ja annab isegi tunde ülikoolis. Minu iidol. Heh. Ma ei pane veel plaane paika. Aga Lemmega saab rääkida keelest nagu maniakaalne vampiir ja tema on vist ainus, kes minu siirast kirglikust armastusest nende veidrate kriksadrillide ja pudistamiste vastu aru saab -  meie jaoks on kogu see kupatus ILUS.

Eelmine nädalavahetus tuli siia semestriks ka Arolin, koolikaaslane Viljandist. Minu haldjas, tuli lõpuks ka koju. Esmamulje Islandist oli tal: "Siin on õhku" Erinevate segaduste tõttu, ei saanudki me kohe tema tuleku päeval kokku ja järgmine päev oli jälle mul aega nii vähe, et saime veidi ringi käia ja näitasin talle, kus on Bonus, kohalik Säästumarket/Selver. Vähemalt ei jää kallike nälga, kui ma teda valvamas ei ole.

Tegelikult piisab kahe lapse valvamisest küll. Aga ka Arolin pole viimane eestlane minu saagas. On veel Sigrid, kes oli minu tantsuõpetaja WAF-kooli päevilt (olin siis veel keskkoolis), taaskohtusime temaga eestlaste jõulupeol. Esimese koolipäeva hommikul Islenska 4-s, astus ka tema klassiuksest sisse ja me oleme nüüd pinginaabrid ning meil on väga tore. Üldse on väga tore nüüd, sest kõik tahavad õppida ja teevad selle nimel pingutusi, mitte ei tekita paanikat kui õpetaja nendega räägib. 

Minul on praegu selline suur kruvi, mis kerib ja kerib ja ajab mind tagant ainult õppima ja õppima. Kui tung on siis, tuleb lasta asjadel nii minna. 

Ujunud olen ka, üle-eelmine nädal 1,4 km, eelmine 2,4 ja sel nädalal 2x 1km, eks siis paistab, kas tuleb kolm ära või mitte. Seda ma poleks küll uskunud, et minust ujuja saab. Aga, ma ei teadnud ka seda, et ma Islandile tulen.

Aastavahetus - Áramót

Kuues jaanuar koos kolmekuningapäevaga on läbi. Siingi viiakse kuusk välja (meil veel mitte, aga meil ka plastmassist, äkki keldrisse viimisel on mingi muu kuupäev) ning jõulud on ametlikult läbi, aga kolmest kuningast pole juttugi.On kolmeteistkümnes, ehk viimane jõulupäev, kus tehakse lõket (jõulukuuskedest) ja lastakse õhku kõik järelejäänud raketid. Sattusin minagi poolkogemata oma sõbra ja tema tütrega ühte lõkkekohta kaema. Ilm oli väga udune ja iga natukese aja tagant sadas vihma, nii et raketipaugud kandusid õhuniiskusega füüsiliselt kõrvatrummikileni ja tulemäng toimus suhteliselt madalal. Oli aru saada, et tegemist oli ülejääkidega, sest raketid olid oma suuruselt ja välimuselt väga hektiliselt jaotatud. Rakett on ikkagi rakett ja ma ei saa aru, kuidas mingi toru täis mingit ainet moodustab korrapärase sädeleva vaatemängu. Las see jääb üheks minu imedeks.

Nimetatud lõkked tulevad sellises suurusjärgus siin:

(lõkkepildi varastasin siit)

Aga tegelikult ühest varasemast päevast - aastavahetus/Svavari vanemate kuldpulmad.

Juba 29. detsembril hakkasid meie majja kogunema sugulasi (Svavari õde, perekonnaga Islandi teisest otsast), kes andsid aimu sellest, mis toimuma hakkab - Islandi keele kursus. Väikeste pistetega kuni vana-aasta õhtuni, kui ma oma toast välja ilmusin või kuskilt õuest tuppa tulin harjutasin enda päriselt islandi keeles väljendamist, kuni kell 18.00 31.12.2011 algas päris eksam. Majas oli ca 30 inimest, situatsioon meenutas mulle veidi seda eelmist viisakat koosolemist ainult selle vahega, et tutvustama pidin end ainult kahele inimesele ja see oli kolm korda vähem kohatum. Otsustasin olla vaikne ja pealtvaataja, raisatud otsus.  Küsimused sellest millised on Eestis jõulud, kuidas mu reis läks ja muud sarnased küsimused ei lubanud mul vaiki olla. Õhtu lõpuks ma enam ei saanud aru, milline keel on milline. Proovisin korra isegi põgeneda, aga Thoral polnud köögis abi vaja. 

Pärast rakette ja 2012 tulekut tuli minu juurde üle õue naaber, kellega Thora oli rääkinud. Tuli välja, et nad arvasid, et ma olen mõni Svavari vanematest tütardest, kuuldes, et hoopis keegi on täitsa välismaalane ja räägib juba islandi keelt. Seda imet ei saa ju kaemata jätta. Tuli naaber meile külla, kinkigi ei jätnud maha:

 

sõnad luges ka peale. Nii et ma ei saanud maitsmata jätta. " Kui ei söö, siis viikingiks ei saa! " Svavar ei nautinud seda olukorda vähem kui naabrionu. Pärast demonstreeris ta mulle lamba silma ja hambaid ja keelt, aga lohutas ka: Käskis maitsta ainult põseliha ja keelt ja ma tegin seda (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!)

Ja mina ei lepi nüüd vähema kui 40% viikingistaatusega. Sest ma olen nädal otsa pärast seda perepidu söönud neid toiduülejääke ja hangikjöt'i lõhna pidanud külmkapis taluma. Ehk siis minu DNA's on midagi kindlasti viikinglikum. Mis ei tähenda, et eestlane minust oleks kadunud (neile kes kartma võisid hakata).

Ilutulestik oli võimas, kestis üle tunni aja ja kokkuvõttes kuni 6.jaanuarini paugutati päris regulaarselt. Nad tunnistavad ise ka, need islandlased, et nad lähevad veidi pöördesse :)

Mina ja Svavari ema Solveig aastat vahetamas

Pildid on jälle varastatud, seekord pere fotokast. Küsin siis hiljem, kas võisin...kui üldse julgen...ja kui enam postitusi ei tule siis teate, et mind heideti pattude eest vulkaani.

Taaskord esimene nädal

Ehk olen siis tagasi olnud veerand kuud. Ma ei teagi, kas jagamiseks midagi huvitavat rääkida ongi, kuigi situatsioone on olnud üksjagu, mis on minu sisekliimat mõjutanud.

Kõigepealt minu kõikide vabade hetkede täide on valmistumine islandi keele tasemeeksamiks keeltekoolis, 10. jaanuar terendab ja selleks päevani pean parima võimaliku soorituse nimel töötama. Kuna mu eelmine keelegrupp säras rohkem värvikate karakterite kui keeleõppe huviliste poolest, siis ma loodan, kolmandat astet vahele jättes (ja võimalikke kaaslasi eelmisest grupist) saada neljandasse. Ehk on see tase nii raske, et sinna jõudnud keskenduvad rohkem omandamisele kui teatrile. Mis oli ka muidugi põnev, aga iga nädal vaielda õpetajaga teemal, miks ta räägib islandi keeles, mitte inglise keeles ja miks ta meile hoopis ei õpeta seda ja seda ja seda ja seda..... Oooooo, kuidas mulle meeldis see piinlikuse tunne kui keegi jälle õpetajat õpetama hakkas. Kõrgpunkt oli see, kui üks õpilane õpetajast aru ei saanud, sest ta ei olnud selleks ajaks veel ära õppinud kõige lihtsamat lauset islandi keeles, kui õpetaja küsib: " Kas sa saad aru?" Neiu arvas, et õpetaja solvab teda, tõusis püsti ja lahkus. Tore. Pika jutu kokkuvõtteks - ma siis õpin, et saaks veel rohkem õppida. Ebareeglipärased tegusõnad ja muud toredad poisid tulevad mu pastaka otsast välja... alati mitte õigel kujul.

Arvan, et see võis olla päev enne aastavahetust, kui Thora kutsus mind kaasa tema onu ja onunaise aastavahetuse ja jõulupeole. Ma otsustasin umbes kolme sekundiga, et ma siis lähen. Õnneks taipasin panna selga kleidi ja roosidega sukapüksid, selle asemel, et minna lihtsalt kampsuniga. Kui ma uksest sisse astusin, siis vaatasid mulle vastu pidulikud inimesed. Esimene reaktsioon oli tänada kalleid kaitseingleid, et nad mind õige riidevalikuga inspireerisid. Algas selline tutvustamine ja ringi tuiamine. See oli selline ilus maamaja suure esimese korrusega, pigem pikem väljavenitatud, kus ühes otsas oli kaminasaal ja teises nagu söögisaal, keskel köögisaar. Sooja valgusega, seinad olid puidust, palju inimesi ja kolm koera. Väikesed koerad. Ma ei ole romantismi aja kirjanik et seda sisustust teie keharakkudeni maalida. Aga see ainus pilt mille ma kärmelt veel enne äratulekut tegin tuli välja selline:

 

 Järjekordne õnnestumine fotograafiakunstivallas. Aga vähemalt on pildidle jäänud köögisaar, hõõgveinipott, inimesed ja puidust lagi, mis annab aimu kui mõnus madal hubane ruum see oli. Küsimuse, miks ma sellest kohast nii palju jahun, vastus peitub selles, et mul oli väga palju aega seda kohta uurida kui ma endale tegevust ei osanud leida. Võtsin endale hõõgveini topsi, kõndisin ringi, vahepeal vaatasin, mida mu lapsed teevad(rüüstasid halastamatult kommikausse. Kui ütlesin, et rohkem enam võtta ei tohi, sest teistele peab ka jääma, siis Nina vastas: " Aga ma ju armastan šokolaadi". Armas väike šokolaadinägu) Vahepeal istusin üksinda oma salatitaldrikuga ja vaatasin inimesi, proovisin nagu pihta saada, mis värk on. Nägin seal kuidas üks vanem härra võttis ette tutvustada teisele vanemale härrale umbes minuvanuseid noormehi. Selline korralik tutvustamine mille juurde käib see, et surutakse kätt ja vanem generatsioon teeb nalja stiilis: " Noh noored, kas siis teie ...." ja otseloomulikult sellise vanema ja targema inimese muige saatel. Hiljem tuli üks nendest noormeestest mulle ennast tutvustama, tore, lihtsalt tutvustamise eesmärgil. Jutt algas sellega, et millega ma tegelen  (islandi keeles) ja kui ma nägin, et tal hakkasid juba küsimused otsa saama ja ta hakkas naljakalt nihelema, siis ma proovisin ka kuidagi seda vestlust lõpetada juba inglise keeles.

Järgmine situatsioon oli mingite väidetavate naabritega, kui ma selle noormehe juurest tegin näo nagu mul oleks vaja minna raskelt Thora juurde. Seal olid lapsed Thora ja üks vanem paar ümber kuuekümne. Jälle üks tutvustamine ( Thora unustab kogu aeg ära, kellega ma olen tutvunud ja kellega mitte ja siis tal tuleb nagu poole jutu pealt meelde, et " Aaa, teie pole vist ju veel kohtunud). Ja mina jälle ei lähe keset juttu lihtsalt enda nime esitlema. See vestlus toimus ainult islandi keeles, sest kodus mulle enam armu ei anta, ainult erandkorras räägime inglise keeles, kõik muu on kohaliku sõnavara ja grammatika päralt. Ühesõnaga, seal ujusin vesi kaelani rääkisin Eestist ja sellest miks ma Islandile tulin.

Pärast seda tundisn nagu ma oleks eksami ära teinud ja hakkasin ise naljakalt nihelema. Need kolm koera kes seal ringi jooksid, sellised väikesed sülekoerad, olid nii kutsuvad, et oleksin tahtnud terve aja hoopis nendega rääkida, aga ma ei teadnud, kas see oleks kohatu või mitte. Asi on selles, et nad olid ainsad, kellel oli siiras nägu ees ja ma sain aru, mida nad mõtlevad. Aga õnneks ma olen teatava hariduse tõttu suuteline paar tundi ka maski ees hoidma ja tegema nägu, et mul on nii haritud ja põnev olemine siin iseendaga...

Rohkem ma sellest peost kirjutada ei taha. Sama hajus kui on mu jutt, oli ka see pidu minu jaoks. Veidi unenäoline.

See Thora onu, muuseas, on see onu, kes Eestit tunnistas iseseisva riigina. Heh, maailm on väike.

Nüüd olen lapsi hoidnud. Ja lõpuks julgesin võtta sammud kodu lähedal asuvasse väiksesse ujulasse. Armusin sellesse esimesest sukeldumisest, sest vesi oli nii soe ja seal on taimed ja suured aknad. Nagu kodubassein. Järgmine julgustükk on osta kuue kuu kaart sinna. Ka igapäevaelust leiab piisavalt adrenaliini.

Näiteks ülikooli paberite viimine.

Ja aastavahetusest räägin järgmine või ülejärgmine kord.