Kaotasin oma bussikaardi ära. Umbes 150 m sees ühel tänaval. See on omaette ime, kuidas see kaotsi läks.
Tunne oli muidugi paha. Kõndisin tagasi ja otsisin igat pidi, vahepeal helistas isegi Maris, kes oli minu asukoha lähedal raamatupoes. Tuli aitas ka otsida. Olin nii kurb ja nõutu. Kohe tahavad tulla süüdistused ja kõik kurvad ja etteheitvad mõtted. Mul polnud piisavalt sularaha, et esimese korraga piletit osta, kui olin just kaotuse avastanud ja esimese tiiruga tagasi läinud, pettumusega oma kaardi kaotuses veendunud. Seetõttu pidin minema pangaautomaati, võtma raha välja, siis poest midagi ostm,a et neid peenikesi münte saada, millega enda sõit tasuda. Bussipileti ostmiseks peab olema täpne raha, selle paned bussi astudes ühte kasti ja siis saad pileti. Üks sõit maksab u. 35 EEK. (350 ISK)
Lisaks veel oli pühapäev. Järgmine päev oli vaja hommikul kooli minna ja alles pärast seda oleksin saanud minna bussijaama uut kaarti ostma, mis tähendas kolmekordset bussipiletit peenrahas. Kogu see organiseerimine mu peas, tegi mind kurvaks, tundsin, et natuke karistatuna. Õnneks Maris andis mulle hommikuse sõidu raha, või noh, ma laenasin temalt. Koolist bussijaama sõiduks vajaliku lubasin endale järgmine päev kuidagi orgunnida. Mitte, et see nii väga raske oleks, aga ma lihtsalt võtsin asja tõsiselt ette. Maris kallistas mind enne bussile minekut ja lohutas veidi. Nagu ingel, kes kohe appi saadeti.
Ja sellepärast ma otsustasin bussis oma tuju muuta. Paha tunne on paha tunne ja ma ei tahtnud seda tunda. Otsustasin, et selle kaardi leidis keegi noormees, kellel hakkas just enda oma lõppema. Ja tal oli raha, et osta kaart, aga see tähendas, et ta ei saanud oma tüdrukule sünnipäevakinki osta. Nüüd ta leidis kaardi ja ostab tüdrukule kingi. Ja kuna neiu saab aru, et noormees teda armastab, mitte sellepärast, et sai mingi asja, vaid sellepärast, et see on mingi eriline tähendusega kink. Ning selle tõttu saab ta aru, et noormees on tõesti eriline ja jääb temaga elu lõpuni. Neist saavad imelised kaaslased üksteisele ja imelised vanemad oma lastele. Lisaks sellele on nad toredad sõbrad, neil on soe kodu - ja kõik sellepärast, et nad peavad koos olema. Kas kõik nüüd jõudsid mu mõttelõngale järele? Sellisest kingitusest saab ju rõõmu terve hulk inimesi.
No ja vaadake, selle loo järel pole minu veel 6 kuud kehtiv bussikaart mingi küsimus. Kui ma järgmine päev koolis oma "muret" kurtes Martinele, tema käest kingi sain, hakkasin oma loosse veel rohkem uskuma. Johanna, soome lapsehoidja kes eelmine nädal saarelt tagasi koju läks, andis oma kehtiva bussikaardi Martinele ja nii ma ei pidanudki bussijaama seiklema ja peenraha pärast muretsema. Sest hommikul sain ma kooli koos Thora ja Svavariga, kes läksid sel päeval vara tööle. Kui Martine ulatas mulle selle kaardi, mis kestab küll 9. veebrurarini, siis ma lihtsalt tundisn end jumalast puudutatuna. Kui ma oleks veel parem inimene oleks kaart kauem kestnud (naerumärk). Mu tänulikkus on piiritu, sest see lohutus, mis tuli sellest ootamatust kingitusest kohe järgmine päev oli üüüratu.
Ja kui ma kõnnin mööda Reykjaviki tänavaid ning näen armunud ja õnnelike inimesi, siis olen veendunud, et ühel nendest on elus üheks imeks minu bussikaart.
No comments:
Post a Comment