Mida teeb üks eestlane?

Mida teeb üks eestlane Islandil?

Af hverju Island? - täna alustasin Islenska 5 keelekursust ja õpetaja küsis, mult selle küsimuse. Miks Island?

Ma vastasin, "Ma olen armunud." Siis oli paus. Ja siis ma pausist lugesin täpsustusvajaduse. Kõik juba kujutasid endale islandi noormeest minu kõrval ette. Ei, kallid, see on palju proosalisem ja arusaamatum armastus. Lisasin "Islandisse". Siis tuli ühine naer. Teadsin, et nad mõtlesid noormehest.

Nüüd ma küll enam nuttu kinni ei hoia, kui ta tuleb. Alguses lihtsalt ei tohtinud nutta, et see harjumuseks ei saaks. Aga kaks pisarat õhtul, sest väike arusaamatus on enda sees, on kuidagi tavaline. Kuigi, neid pisaraid on viimasel ajal aina rohkem hakanud tulema. Ma olen natuke rumal ka, kui pilte vaatan, mis kunagi tehtud. Külmavärinad käivad vahel üle. Nagu vaataks väljamõeldud elu. Eesti elu.

Pisaraid tuli siis ka kui aasta tagasi vaatasin Islandi pilte. Eesti elus.

Kas ma nüüd peangi põski niisutama fotode tõttu?

Mu vanaema on niiii kaugel. Ja ema ka, temaga ma räägin vähemalt läbi interneti.

Ma punastan nädalas vähemalt 10 korda, sest räägin islandi keelt ja tean täpselt, et ma ei tunne end kindlalt. 

Ma muidu ei punasta kunagi. Ja ma olen nii teadlik, et ma punastan. Ja see on naljakas rahvas, sest nad pole ka kindlad kui palju minuga üldse rääkida saab. Kõik kes teavad mind, et ma pole islandlane. Ja nemad jälle ei taha inglise keeles rääkida. Nii ma siis punastan. Tunnen kuidas kuumus tõuseb näkku, vahel isegi higi jookseb mööda selgroogu alla. Miks see keel juba omaks ei saa, nii et ma jõuaks nende inimesteni, kes siin saarel.

Alustasin täna jälle uue ja sügava hooga süvendatud keele õppimist. Mul pole võimalus midagi muud teha kui tupsusid valvan. Ja vaesed tupsud peavad saama minu käest tagasilükkeid, kui tahavad minuga mängida. Ja jälle süda murdub, kui olen oma sõnadega tõe ära ütlenud. "Ma pean õppima" kole täiskasvanute lause. Aga see on tõsi.

No, kas keegi ütleb mulle, kuhu see kõik mu viib.

Ma ei saa aru. 

Mu islandi kampsun tõmbus pesumasinas ka kokku, sest uskusin ema ja pesin teda 30 kraadise veega, selle asemel et lumemärgiga pesta. Ja kampsiku kõhu peal on ei-tea-kust tulnud hall plekk.

Rosa pissis mu suleteki sisse. Mul ei vea nende kassidega. Nõmmel, oma kasupere juures, käis ükskord sealne kiisu Kassionu, kolm õhtut järjest mu voodis pissil. Ükskord jõudsin veel siis kui piss oli soe. Seega, kui laupäeval väsinult öisest pidutsemisest koju voodisse vajusin ja end siunasin, et kassipissilõhna ette kujutan ...... siis tekinurka kaissu võttes, sain aru, et kujutlusest on asi kaugel. Vähemalt oli ära kuivanud.

Aga õhus on kevadet. Ja see päästab iga päeva.

Uuesti kooli

Ma olen sel nädalal väga aktiivne olnud kirjutamisega. Oli vaba nädal, võlad tuli taastada ja olemasolev õiges konsistentsis säilitada, ehk siis enne kui kuuks ajaks uuesti kooli sukeldun ja järgmise kontsentreeritud islandi keele pilli alla neelan, räägin veel viimased toimunud asjad ära. Lisaks veel - kevad tuleb ja mul on aina raskem end arvuti taha sundida. Päike paistab siit köögiaknast tänasel vabariigi aastapäeval silma ja õhus on, hoolimata mõnigatest eranditest mõnel päeval, juba pikemat aega tunda kevadet. Minu jaoks on asi alati õhus, ka Eestis olles tunneb kevade tulekut õhust. Mitte lume ega vihma ega päiksese figureerumisest.

Mul on mõned pildid oma eelmisest keelegrupist. Islenska 5 jätkavad meist umbes kuus nii, et saan neid veel salaja pildistada.

Martine (Holland),  Petra (Ahvenamaa) ja Hana (Kanada)

 Sigrid (Eesti!), Julie (Kolumbia), Agneska (Poola)

 Viimasel koolipäeval saab alati palju kooki. Kohe hommikul, šokolaad šokolaadiga.

 Mängisime sellist mängu ümber Islandi, kus edasi saamiseks peab teadma grammatikat ja sõnavara. Mulle raskelt meeldis. Aga ma tean, et ma olen imelik. Nohik. Tuupur. Kuivik.

Teine grupp. Miro(Poolast), tema kõrval Dennis (USA), Sally (Filipiinid) Bojana Lena (Serbia). Seljaga on Warren (USA) ja Rita ( Leedu)

Miro, Agneska, Sally, Bojana Lena, mina ja keegi veel jätkame meie grupist Islenska 5s. Naljakas on kuidas inimesed kokku satuvad. Tunnis alati, kui natuke igav hakkas proovisin neid vaadata ja mõelda, mis lugu igal ühel oleks jutustada. Proovin endas seda pealiskaudsust ja eelarvamustele kaldumist likvideerida. Leida mingit tasakaalu. Mitte, et ma oleks eelarvamuste küüsis, aga ikka tekib mingi pilt peas juba elatud kogemuste põhjal, kuida palju huvitavam on kõiki keda kohtad võtta täiesti uuena. Isegi iga päev. Muidugi on see väsitav vahel, siis ei tee ka nii. Siis lihtsalt õpin islandi keelt.

Prõmm. Ja nüüd algab nädalavahetus. Kus ma loodan end tuulutada piisavalt, selleks et uut kooli-ja töönädalat rõõmsalt vastu võtta.

Hann á afmæli í dag!

Mu onul on täna sünnipäev. Ja ma juba hakkan alla andma nende sünnipäevakinkidega. Aga siin ta on. Täiesti originaalne sünnipäeva laul. Kostüümides. See kes seal hästi kõvasti laulab. Ma ei tea, ma ei suutnud teda vait sundida, tal ka siis tähetund.

Palju õnne, onu Gert!

5, 5 kuud

No, nüüd siis oleme jõudnud järgmisesse punkti, mis kannab nimetust (heal lapsel mitu nime ikka): nostalgiline tagaigatsemine/ vanade heade aegade pisarsilmil meenutamine. Veetsin terve oma hommiku Facebookis vaatasin ja laadisin alla pilte oma sõpradest, et nad mul kindlasti olemas oleks kui ma vanaks saan ja FB on asendunud millegi uuega.

Lõpetasin täna hommikul islandikeelse CV ja motivatsioonikirja, ning kui Þóra oli mõlemad üle vaadanud (palju polnudki parandada) saatsin ma tema soovituskirjaga need ühte hotelli põhjas, Myvatnis, et seal suveks tööd saada. Loodetavasti juhtub see, et ma olen suvel õnnelik ja saan selle eest ka elamiseks vahendeid. (lugege ise ridade vahelt). 

Nostalgiaks on muutunud ka minu vana tuba:

Kuna maja milles elame, kuulub nüüd meile (või neile, mu perele), siis sellega toimunud muudatuste käigus kostub nädal aega klopsimist ja kolkimist alt korruselt ja mina olen sama kaua resideerinud juba uues toas.

Seegi oli omaette seiklus, sest kuna neil on siin kombeks kiirelt asju otsustada, siis ei jõudnud nii kähku ette panna ust mu toale, mis asub väliskuse ja esiku kõrval. Nii elasin mõned ööd ja päevad kardina taga.

 

Ja natuke tuuletõmbes. See polnud ainus aps, mis juhtus. Minu uus voodi andis pärast esimest ööd teada, et ta pole väga õnnelik kui teda vaatamisest rohkem kasutama hakatakse.

 

Asi sai Svavari puuri ja kruvidega siiski korda aetud(seda tegi ikka tema,mitte mina. Mina olen naine, ma ei tea kummast otsast kruvi sissegi käib.)

Eelmine reede toimus pidulik ukse paigaldamine ning sellest ajast peale meeldib Svavarile (lugupeetud uksepaigaldaja) rõhutada kui hästi see töö on ära tehtud ajakirjanik-politoloogi poolt. Kutsun oma toa ust sellepärast meie maja "Mona lisaks"

Kõige pealt katsime me kõik mu juba korras asjad õhukese kilega, et need tolmu täis ei läheks, kui krohvi hakatakse toksima uksa paigaldamiseks. Kõik nägi välja nagu toomingaussivõrguga kaetud:

 Ja Mona Lisa seina panek:

Uue toa boonused on et ta on nüüd lähedal kõigele ja ma ei pea pidevalt üles-alla-üles jooksma, et midagi tuua, samuti ei tunne ma end nii eraldatuna. Kuigi nad tahtsid mulle anda just privaatsust, aga ma tundsin end hoopis teistmoodi. Aga, kuna minu uksega karp on ainult viis ruutmeetrit, siis ma pean pidevalt koristama, umbes kolm korda päevas. Sest kui kuskil mingi asi on laiali siis on juba tuba sassis ja ei leia midagi üles.

Proovisin võtta ka mõned kaadrid oma uuest ja nunnust toast, mis mu pere üllatuseks ja ka minu enda üllatuseks, mulle väga meeldib. Kõige väiksem kus ma kunagi elanud olen ja ometi kõige hubasem. 

 

Unustasin öelda, et koos minu asjadega kolis sisse ka Rosa, see tähendab, et mul on alati seltskond.

 

Eelnevalt ja järgnevalt pildilt on näha, et mu telefonil on raskusi selles algses segaduses fokusseerimisega. Selline segadus nii väiksel pindalal võtab kõige vapramadki värisema. Õnneks on mul toas peegel ja ma tean tunnistada, kes selle koristamisega hakkama sai, sest ma olen isiklikult näinud seda inimest...

 Ja pärast kui asjad korras oli võimalik ka pisikesel kaameral selgemat pilti luua:

 Ning veel lisaks üks väga konarlik panoraam "Mona Lisast" ja minu kummutist ja riiulist:

 Jätkan teistel teemadel, (Karina juba andis raudselt alla kui ta üldse enam tihkab mu blogi avada)

Þóra valiti Islandi tele- ja filmiauhindade Eddan (íslensku kvikmynda- og sjónvarpsverðlaunin) jagamisel teist aastat järjest aasta parimaks telereporteriks,( isl. keelest otse tõlgituna oleks see televiisoriinimene). Hääletasid televaatajad ning tema võit oli tulnud pika puuga. Suur au on elada nii tähtsa inimesega ühes majas. Oma kõnes tänas ta Svavarit, et ta on nii mõistev kui naine ei jõua koju õhtusöögiajaks. Järgmine päev ilmus SlÕhtulehe sarnases väljaandes väike nupuke sellest kõnest ja auhinnast, pealkirja all "Arusaaja Svavar". Tore. Otseloomulikult unustas mu pere mulle teleülekandest mainida, nii et kogu seda pidu ja pillerkaart ma ei näinud.

 Samal päeval kui jagati Eddasid oli Þóral ka sünnipäev. Minu kink islandi nõutuimale teleinimesele oli lihtne:

 Orgaaniline maapähklivõi. Seda nähes jooksis ta purgiga kööki ja peitis ära, et Svavar seda üles ei leiaks. Heh kinkige veel kujusid ja tiitleid. Eestlane teab, et kõht peab täis olema siis on tuju ka hea. ( Ma tean, et ma ei ületa kuidagi tegelikult arusaajat Svavarit, ega ma ei tahagi, aga mulle vähemalt meeldib end oma blogis tähtsana tunda.)

Árekstur

Ehk kokkupõrge.

Peaaegu 2 kuud tagasi, 29. detsembri õhtul toimus Reykjavikis Nóatún'il parkiva ja 25km/h sõitva auto vahel väike kokkupõrge.

Sõitva auto juht kirjeldas Facebooki teel oma tuttavale juhtunut järgnevalt:

"Sõitsin mööda kitsast ja lumist ühesuunalist teed ja mu autol pole naelkummid vaid talvekad, need on lahtise lumega libedamad. Sellepärast sõitsin väga ettevaatlikult silmad ja kõrvad kogu aeg lahti. Tulin just valgusfoori tagant, paremal pool tee ääres parkisid autod. Esimene, mis oli pargitud seadusele kohaselt 5 m ristmikust/ülekäigurajast oli täitsa tore auto. Vasakul pool oli väga palju lund ja tee oli kitsas, aga vaatasin, et pääsen parkijast ilusti mööda. Aga järsku näen et järgmine auto, tumesininie väike Golf - esiuks 45 kraadi tee poole lahti, märkasin seda lahtiolevat ust liiga hilja. Autol tuled ega miski e põlenud, ei näinud ka juhti kuskil liikumas, täielik vaikus, ja ma sõitsin sellisel trajektooril, et ma kartsin et sõidan küljega uksele sisse. Pidurdasin veidi  ja põikasin korraga, aga oli liiga hilja, minu auto viskas tagumiku küljele ja tagumise ratta koobas lõi vastu ust. Nii et selle äär on 90 kraadi lömmis väljapoole umbes 2 cm laiuselt. inimesed kõik terved, minu auto sai kriimustada. Mul on niiii suur auto siin ju"

Järgnevalt istusid autojuht ja kahju saanud autoomanik džiipi, kus täideti see paber, mille juriidiliselt täpset nime ma praegu ei tea... siiani pole sellest õnnetusest rohkem midagi kuulda olnud.

Kirsti jäi ellu, perekond ei olnud üldse pahane. Kuigi autost helistada on väga ebamugav seoses teemaga, et mul on vaja teada, kes on auto kindlustanud ja mis kindlustus jne... 

Kui olin selle paugu ära teinud, siis sain automaatselt kohutava peavalu. Nagu keegi oleks pea seest mingi rõhu lahti lasknud. Alguses ma ei saanudki aru mis toimub, kujutasin ette et minu auto kukub kohe pooleks ja teine, mis parkis on vastu majaseina lömmis ( ärge vaadake action filme, kui teil on liiga elav kujutlusvõime). Peatasin auto. Kõrvalistuja ukse avas väga vihase näoga 25+ islandi mees, ning veel enne kui ta rääkima jõudis hakata või karjuma, ütlesin talle inglise keeles: "Ma ei ole islandlane ja seda vestlust seoses kokkupõrkega ma praegu islandi keeles ei ole võimeline pidama." Mille peale tuli solvunud inglise keelne vastus: "Sa hävitasid mu auto täielikult." (mu kujutlusvõime sellest lömmis autost vastu majaseina sai hoogu juurde). Ütlesin talle, et ta paneks ukse kinni, et ma ei kavatse ära sõita, aga proovin auto kuidagi kuskile parkida, et me saaks kõik asjad korda ajada. Parkimine oli võimatu. Lund oli üle mõistuse palju ja mu auto üle mõistuse suur. Tundsin kuidas mu närvirakud venivad ka, üle mõistuse. Tahtsin lihtsalt nutma hakata, aga see ei tundunud pikemas perspektiivis kõige mõistlikum. Jätsin selle tegevuse hiljemaks ja sellepärast kasvas pingest ka peavalu kolme pügala võrra. Rollid auto parkimise ajal minu ja Golfi omaniku vahel olid muutunud. Nimelt aitas ta mul seda autot parkida, juhendas ja vehkis õues kätega. Siis vaatasime autod üle. Olin minemas kontserdile. Saapad ja punased huuled ja uskumatult tibilik tunne. Lolli tibi tunne ja pealegi veel välismaalane. Ja sellepärast ajas see mind naerma, natuke. Peavalu oli suur.

Kui autos istusime ja seda paberit täitsime, siis tuli välja et mees tahab endale Eestisse korterit osta ja tal on seal sõpru. Kuidagi väga lõbusaks muutus. Vaatas meie autos olevaid plaate ja küsis minult, mida ma arvan islandi bändidest. See sündmus muutus minu jaoks ainult sürreaalsemaks. Kui paber oli täidetud ja mul vaja sellest lumehunnikust välja tagurdada, lükkas golfiomanik koos 4 tänaval möödunud tüdrukuga mu kolaka veel hangest ka välja. Sõita pärast seda oli muidugi kohutav, värisesin nagu jänes kui teisi autosid nägin. Ja kontserdist ma ka palju ei mäleta.

Mida ma õppisin:

1)Kui su suurel autol on talvekummid mitte naelkummid, siis ära sõida kiiremini kui 10km/h

2)Kui sa tahad nutma hakata, ära kohe hakka. Peavalu läheb kahe päevaga üle, aga selle eest suudad olukorda normaalselt jälgida. Ja kui kahe päeva pärast tuleb nutt, siis võta rull WC-paberit ja anna tulla. 

3) Kui sa lähed välismaale ja ütled entusiastlikult, et tahad kõike seal proovida, siis ole täpsem ja jäta erinevad kokkupõrked välja. Väga tähtis tähelepanek.

4)Arvatavasti ei ole väga tark enne emale autoõnnetusest rääkimist sellest blogisse kirjutada... aga selle tagajärgi saan teiega jagada alles järgmine kord. Emme lumepallid islandile ei ulatu, nii et midagi füüsilist mind ei tohiks ähvardada.

Täna on nii ilus ilm ja ma käisin jooksmas

Õnnelikud inimesed, kes selle lahe ääres elavad.

 Taamal paistab minu ujula, kuhu ma pärast jooksmist läksin...

    Seal taamal paistab Esja. Mägi mille otsa kõik ronivad ja ma pole veel jõudnud.

Ást

Me siin rääkisime Marisega ükspäev armastusest. Vestlus arenes minu peas edasi kui hakkasin tuttu jääma. Ei anna omapoolset vastust küsimusele mis on armastus. Seda vastust ma ei otsinudki. See millel minu mõtted püsima jäid oli miski, mida ma nimetaks jäägituks maksimaalseks hetkele pühendumiseks.

Mul tekib tihti segadus või tühi tunne. Ma ei tea millest, aga sellega kaasneb jonnituju ja on oht, et sealt edasi minek on ainult paha tuju ja masenduse peale. See ei ole nähtus, mis on tekkinud nüüd Islandil, aga käib kokku selle eest väitega, et võõras keskkonnas õpid end väga hästi tundma. Kui Eestis pahandasid mind mingid korduvad välised nähtused, siis siin on ju kõik uus ja paha tunne lihtsalt minu sees. Ja "Tere, Paha Tunne!" Muidugi ma võtan ta sõbralikult vastu, veedan temaga tunde ja kui ta saatuse päästerõnga teel on mõneks ajaks ära läinud vaatan ma tagasi sellele hetkele kui oma tuju sõbralikult vastu võtsin, et talle oma päevast amps anda. Oli siis vaja?

Sest selle aja sees ma ei tee muud kui kritiseerin, igatsen, vingun, nähvan, hammustan, jonnin, olen laisk, pean kõike mõttetuks ja üleüldse ei naerata. Kui ma ennast kõrvalt näeksin annaksin vastu kõrvu endale. 

Siin tulebki mängu armastus. Sest iga paha tuju korral mõtlen ikka Eestis olemise peale, kus ma tean ei ole mul sellist kohalolu ja rõõmu tunnet kui siin. Mu kunagine igatsus on täidetud armastusega. See tunne, mis mind valdab kui ma endale meelde tuletan, et ma olen SIIN, see on minu mõistes armastus. Jäägitu (vähemalt veel). Ning kui ma suutsin oma igatsuse täita armastusega selle vastu, mille puudumisest igatsus rääkis, suudan ma loogiliselt ka paha tuju armastusega täita.

Hommikul pimedas bussile minek, tuul on vastu ja ma pean veidi jooksma, sest jäin millegipärast toppama hommikusöögi juurde, vihma sajab ja püksid saavad märjaks -KURADI NÕME IL.... Ei, Kirsti kallis, ilm ei ole nõme, see on Island. Ole nüüd kallis ja leia võimalus mitte nii naeruväärselt pahas tujus olla  - Pleier suunab kõrvaklappidest ühe väga energilise tantsuloo ja juba mul on naeratus näol.  Tegelikult on suu kõrvuni, sest kissitan silmi ja nägu vihma ja tuule tõttu, aga positiivne mõtlemine näeb kujundis naeratust. Tuju on hea, sest kooli ma jõudsin, head muusikat kuulates hakkasin hoopis mõtlema sellest, kui tore on tantsida ja tähelepanu läks ilmalt hoopis kuivematele ja soojematele teemadele.

Ma ei ole ju tegelikult veel vist armastusest rääkinud. Sellest armastusest, millest kõik mõtlevad kohe kui see sõna tuleb ette, ma ei räägi, sellest pole vaja rääkida, see pole võimalik... 

Juba see on ime kui kaks inimest kokku saavad ja omavahel suhtlevad, aga siis nad leiavad veel, et neil on vaja koos olla ja elada ja.... tegelikult on see hämmastav. See on see mis meid juhib... sest mul on tunne, et see programm on mõistuse väliselt meisse sisendatud. Mõistuse järgi oleksime ammu välja surnud, sest ei ole ju mõistlik minna kohtingule, kui saaksid veel tööd teha/koristada/õppida/mingi muu variant. No millest me siin räägime? Mõistuse väline on see asi. Parem ongi.

Kallid, ma tahtsin tänase kuupäeva puhul ka temaatilise sissekande teha. Aitäh, et siiani välja jõudsid!

Päeva pealt 2 ja pool aastat tagasi leidsin selle kivi Reykjavikis mere ääres jalutades (kividel kõndides) ja seal vist mõistus... fór í burtu...

Miks eestlane muretseb lapsi ja tunneb armastust kellegi vastu.

Miks me ei rõõmutse järeltulijaid ja ei tunne tundeid kellegi poolt?

Dilemmad ja küsimused

Kui ma tänaval kõnnin, siis ma jõuan mõtetega alati ka sinna, millest blogisse kirjutada. Kui mingi ajavahemiku sees pole siia midagi ilmunud, siis hakkavad tulema märkused. Mul on alati dilemma mis moodi ma kirjutama peaks. Üks variant on kirjutada mõeldes tulevastele Au Pairidele, kes otsivad internetist google-searchi sõnaühendeid tippides mingitki infot selle kohta, kuidas see lapsehoidja elu välismaal on. Teine võimalus on rääkida sellest milline on Island ja mis on teisiti või samamoodi. Ja kolmas võimalus on olla nartsissistlik ja kirjutada iseendast.

Ma ei ole seda otsust teemavaliku kohta teinud ja ei tee ka. Sest mul on võimatu kirjutada millestki muust kui iseendast, sest paratamatult on iga kirjatükk teataval määral subjektiivne ja ma isegi ei proovi seda nähtust vähendada, Island ja lapsehoidmine on lihtsalt osa minu elust ja mina olen osa sellest nähtusest. Seda ma endale ütlen ja siis langen jälle pikemasse arutellu iseendaga, kuidas midagi sõnastada ja kui ma koju jõuan.... siis ma olen nii väsinud korraga, et ei jaksa enam. Või laisk.

Mu armas perekond otsustas selle maja, kus me elame, nüüd endale osta. Pangalaenu maksmiseks ehitavad nad alumise korruse (kus elan mina) kaheks korteriks ja mina kolin üles. Poole väiksemasse tuppa, mille vastu mul iseenesest pole midagi, aga ma ei tea, kus ma oma asju seal hoidma hakkan, see on tõesti väike. Ja seal pole vaipa ja.... vinguviiul olen. Vähemalt saan ma salaja välja hiilida öösiti, sest tuba on kohe välisukse kõrval ja mul on parem internet, sest asun ruuterile lähemal. Ja nad lubasid mulle, et nad teevad kõik selleks, et mu olemine seal mõnusaks teha. Mõnes mõttes on väiksem ruum tore, aga oma päikesetervitust ma seal küll teha ei saa.... vist. Tähendab tuleb mehele minna ja suuremasse korterisse kolida. Ma ei ole näinud ühtegi printsi valgel hobusel rahalaegas tõllaga kaasas, neid printse olen näinud küll ja veel, puudu on hobune ja raha ja muidugi pool kuningriiki. Nii et jääb siis see väike tuba praegu.

Mul pole otseselt koduigatsust, aga on mingi asi... mis nagu käib vahel külas ja teeb tuju tõsiseks. Uurisin välismaalastele mõeldud raamatukest selle kohta, mida peab teadma kui Islandil elada ja töötada tahan ja siis sain aru, et ma ei saa midagi aru. Ma olen alati olnud mingi süsteemi osa, ka Eestis. Mul on see tunne, et kui ma ei tea süsteemi lõpuni, siis võib mulle keegi nurga tagant ebameeldiva üllatusega tulla. Aga kogu sellest süsteemi värgist on võimalik ju ka kasu lõigata, selles mõttes, et elada kõigi nende reeglite keskel nii nagu mulle meeldiks. On kaks varianti - kõik endale ise selgeks teha, või rääkida inimestega ja lasta neil endale selgeks teha. Selleks tuleb teada mida küsida ja selleks, et küsida, tuleb endale selgeks teha mis teema on... kokkuvõttes olen jälle ringiga tagasi. Ja miks ma valisin maa, kus keel on nii... omanäoline? (mis mulle ju meeldib). Miks ma ärritun, kui ma ei saa aru KOHE, kui ma proovin pool-seaduslikku teksti islandi keeles lugeda. Ausalt öeldes pole ma sellest eesti keeleski aru saanud, aga Eestis olin ma ka hoopis teistsuguse suhtumisega nagu laps, kes oma aias ringi jookseb silmad kinni. Millegipärast tekitavad liustikud ja kuumaveeallikad ja sammal minus huvi kodanikukohustuste vastu. Kellelgi teaduslik huvi seda reaktsiooni teaduslikult uurida?

Kirsti seikluses maailmast arusaamises jätkuvad. Mul on tunne, et ma olen kuskil kosmoses elanud seniajani...

Kuidas maksta makse, mis makse ma maksma pean, kust ma leian töö (mille eest ma saan palju raha) mis mulle meeldib, kus ma elama hakkan, kes ma olen, miks ma siin olen ? Kes ma olin eelmises elus ja kõik muud küsimused