No, nüüd siis oleme jõudnud järgmisesse punkti, mis kannab nimetust (heal lapsel mitu nime ikka): nostalgiline tagaigatsemine/ vanade heade aegade pisarsilmil meenutamine. Veetsin terve oma hommiku Facebookis vaatasin ja laadisin alla pilte oma sõpradest, et nad mul kindlasti olemas oleks kui ma vanaks saan ja FB on asendunud millegi uuega.
Lõpetasin täna hommikul islandikeelse CV ja motivatsioonikirja, ning kui Þóra oli mõlemad üle vaadanud (palju polnudki parandada) saatsin ma tema soovituskirjaga need ühte hotelli põhjas, Myvatnis, et seal suveks tööd saada. Loodetavasti juhtub see, et ma olen suvel õnnelik ja saan selle eest ka elamiseks vahendeid. (lugege ise ridade vahelt).
Nostalgiaks on muutunud ka minu vana tuba:
Kuna maja milles elame, kuulub nüüd meile (või neile, mu perele), siis sellega toimunud muudatuste käigus kostub nädal aega klopsimist ja kolkimist alt korruselt ja mina olen sama kaua resideerinud juba uues toas.
Seegi oli omaette seiklus, sest kuna neil on siin kombeks kiirelt asju otsustada, siis ei jõudnud nii kähku ette panna ust mu toale, mis asub väliskuse ja esiku kõrval. Nii elasin mõned ööd ja päevad kardina taga.
Ja natuke tuuletõmbes. See polnud ainus aps, mis juhtus. Minu uus voodi andis pärast esimest ööd teada, et ta pole väga õnnelik kui teda vaatamisest rohkem kasutama hakatakse.
Asi sai Svavari puuri ja kruvidega siiski korda aetud(seda tegi ikka tema,mitte mina. Mina olen naine, ma ei tea kummast otsast kruvi sissegi käib.)
Eelmine reede toimus pidulik ukse paigaldamine ning sellest ajast peale meeldib Svavarile (lugupeetud uksepaigaldaja) rõhutada kui hästi see töö on ära tehtud ajakirjanik-politoloogi poolt. Kutsun oma toa ust sellepärast meie maja "Mona lisaks"
Kõige pealt katsime me kõik mu juba korras asjad õhukese kilega, et need tolmu täis ei läheks, kui krohvi hakatakse toksima uksa paigaldamiseks. Kõik nägi välja nagu toomingaussivõrguga kaetud:
Ja Mona Lisa seina panek:
Uue toa boonused on et ta on nüüd lähedal kõigele ja ma ei pea pidevalt üles-alla-üles jooksma, et midagi tuua, samuti ei tunne ma end nii eraldatuna. Kuigi nad tahtsid mulle anda just privaatsust, aga ma tundsin end hoopis teistmoodi. Aga, kuna minu uksega karp on ainult viis ruutmeetrit, siis ma pean pidevalt koristama, umbes kolm korda päevas. Sest kui kuskil mingi asi on laiali siis on juba tuba sassis ja ei leia midagi üles.
Proovisin võtta ka mõned kaadrid oma uuest ja nunnust toast, mis mu pere üllatuseks ja ka minu enda üllatuseks, mulle väga meeldib. Kõige väiksem kus ma kunagi elanud olen ja ometi kõige hubasem.
Unustasin öelda, et koos minu asjadega kolis sisse ka Rosa, see tähendab, et mul on alati seltskond.
Eelnevalt ja järgnevalt pildilt on näha, et mu telefonil on raskusi selles algses segaduses fokusseerimisega. Selline segadus nii väiksel pindalal võtab kõige vapramadki värisema. Õnneks on mul toas peegel ja ma tean tunnistada, kes selle koristamisega hakkama sai, sest ma olen isiklikult näinud seda inimest...
Ning veel lisaks üks väga konarlik panoraam "Mona Lisast" ja minu kummutist ja riiulist:
Jätkan teistel teemadel, (Karina juba andis raudselt alla kui ta üldse enam tihkab mu blogi avada)
Þóra valiti Islandi tele- ja filmiauhindade Eddan (íslensku kvikmynda- og sjónvarpsverðlaunin) jagamisel teist aastat järjest aasta parimaks telereporteriks,( isl. keelest otse tõlgituna oleks see televiisoriinimene). Hääletasid televaatajad ning tema võit oli tulnud pika puuga. Suur au on elada nii tähtsa inimesega ühes majas. Oma kõnes tänas ta Svavarit, et ta on nii mõistev kui naine ei jõua koju õhtusöögiajaks. Järgmine päev ilmus SlÕhtulehe sarnases väljaandes väike nupuke sellest kõnest ja auhinnast, pealkirja all "Arusaaja Svavar". Tore. Otseloomulikult unustas mu pere mulle teleülekandest mainida, nii et kogu seda pidu ja pillerkaart ma ei näinud.
Samal päeval kui jagati Eddasid oli Þóral ka sünnipäev. Minu kink islandi nõutuimale teleinimesele oli lihtne:
Orgaaniline maapähklivõi. Seda nähes jooksis ta purgiga kööki ja peitis ära, et Svavar seda üles ei leiaks. Heh kinkige veel kujusid ja tiitleid. Eestlane teab, et kõht peab täis olema siis on tuju ka hea. ( Ma tean, et ma ei ületa kuidagi tegelikult arusaajat Svavarit, ega ma ei tahagi, aga mulle vähemalt meeldib end oma blogis tähtsana tunda.)
No comments:
Post a Comment