Ást

Me siin rääkisime Marisega ükspäev armastusest. Vestlus arenes minu peas edasi kui hakkasin tuttu jääma. Ei anna omapoolset vastust küsimusele mis on armastus. Seda vastust ma ei otsinudki. See millel minu mõtted püsima jäid oli miski, mida ma nimetaks jäägituks maksimaalseks hetkele pühendumiseks.

Mul tekib tihti segadus või tühi tunne. Ma ei tea millest, aga sellega kaasneb jonnituju ja on oht, et sealt edasi minek on ainult paha tuju ja masenduse peale. See ei ole nähtus, mis on tekkinud nüüd Islandil, aga käib kokku selle eest väitega, et võõras keskkonnas õpid end väga hästi tundma. Kui Eestis pahandasid mind mingid korduvad välised nähtused, siis siin on ju kõik uus ja paha tunne lihtsalt minu sees. Ja "Tere, Paha Tunne!" Muidugi ma võtan ta sõbralikult vastu, veedan temaga tunde ja kui ta saatuse päästerõnga teel on mõneks ajaks ära läinud vaatan ma tagasi sellele hetkele kui oma tuju sõbralikult vastu võtsin, et talle oma päevast amps anda. Oli siis vaja?

Sest selle aja sees ma ei tee muud kui kritiseerin, igatsen, vingun, nähvan, hammustan, jonnin, olen laisk, pean kõike mõttetuks ja üleüldse ei naerata. Kui ma ennast kõrvalt näeksin annaksin vastu kõrvu endale. 

Siin tulebki mängu armastus. Sest iga paha tuju korral mõtlen ikka Eestis olemise peale, kus ma tean ei ole mul sellist kohalolu ja rõõmu tunnet kui siin. Mu kunagine igatsus on täidetud armastusega. See tunne, mis mind valdab kui ma endale meelde tuletan, et ma olen SIIN, see on minu mõistes armastus. Jäägitu (vähemalt veel). Ning kui ma suutsin oma igatsuse täita armastusega selle vastu, mille puudumisest igatsus rääkis, suudan ma loogiliselt ka paha tuju armastusega täita.

Hommikul pimedas bussile minek, tuul on vastu ja ma pean veidi jooksma, sest jäin millegipärast toppama hommikusöögi juurde, vihma sajab ja püksid saavad märjaks -KURADI NÕME IL.... Ei, Kirsti kallis, ilm ei ole nõme, see on Island. Ole nüüd kallis ja leia võimalus mitte nii naeruväärselt pahas tujus olla  - Pleier suunab kõrvaklappidest ühe väga energilise tantsuloo ja juba mul on naeratus näol.  Tegelikult on suu kõrvuni, sest kissitan silmi ja nägu vihma ja tuule tõttu, aga positiivne mõtlemine näeb kujundis naeratust. Tuju on hea, sest kooli ma jõudsin, head muusikat kuulates hakkasin hoopis mõtlema sellest, kui tore on tantsida ja tähelepanu läks ilmalt hoopis kuivematele ja soojematele teemadele.

Ma ei ole ju tegelikult veel vist armastusest rääkinud. Sellest armastusest, millest kõik mõtlevad kohe kui see sõna tuleb ette, ma ei räägi, sellest pole vaja rääkida, see pole võimalik... 

Juba see on ime kui kaks inimest kokku saavad ja omavahel suhtlevad, aga siis nad leiavad veel, et neil on vaja koos olla ja elada ja.... tegelikult on see hämmastav. See on see mis meid juhib... sest mul on tunne, et see programm on mõistuse väliselt meisse sisendatud. Mõistuse järgi oleksime ammu välja surnud, sest ei ole ju mõistlik minna kohtingule, kui saaksid veel tööd teha/koristada/õppida/mingi muu variant. No millest me siin räägime? Mõistuse väline on see asi. Parem ongi.

Kallid, ma tahtsin tänase kuupäeva puhul ka temaatilise sissekande teha. Aitäh, et siiani välja jõudsid!

Päeva pealt 2 ja pool aastat tagasi leidsin selle kivi Reykjavikis mere ääres jalutades (kividel kõndides) ja seal vist mõistus... fór í burtu...

Miks eestlane muretseb lapsi ja tunneb armastust kellegi vastu.

Miks me ei rõõmutse järeltulijaid ja ei tunne tundeid kellegi poolt?