Elu esimene reis Eestisse

Istun veel sünnimaa pinnal praegusel hetkel. Aga pardakaardid on taskus, et lennukitele pääseda ja Islandikeele õpiku tõstsin kotis kõige nähtavamale kohale.
Ma ei märganudki väga, et oleksid olnud mingisugused jõulud või isegi seda, et Pü(a)ha Pätrik lammutas, oli palju tähtsamaid inimesi ja loomi keda märgata.
Kui "Idiootide" kunst Riias oli tehtud (mu kursuse üks diplomietendustest oli kutsutud Riiga teatrifestivalile, mille tõttu ma sain ka jõuludeks Eestisse tulla) ja esimene taasjällenägemise erutus üle elatud, siis kodumaale jõudes tundus kõik liiga tavaline. Nagu aega polekski mööda läinud. Ma olin raskelt arvanud, et on toimunud tohutu areng ja edasiminek. Niitšekas. AGA, minu koduteele oli tekinnud 3 uut ringteed. Ja see pole veel kõik, teeots, mida külalistele sai seni seletatud kui "esimene teeots vasakule enne metsa/ või paremale V-A-H-E-T-U-L-T pärast metsa" oli saanud posti otsas endale uhke valge sildi koos nimega "Sildemäe tee". Kahju isegi, et kodus ei ela, oleks tahtnud teed juhatada enda juurde.
Ma ootasin tegelikult filmilikke emotsioone, et ma hakkan pillima kui ma ema ja vanaema näen. Ja oma kalleid sõpru. Aga pigem oli mul lihtsalt siiralt hea meel, kui ma sain nendega ühes ruumis olla. Oligi selline uus tunne.
Kõige põnevam oli ikkagi see, et kas ma ise mõtlen ja näen midagi teisiti. Võib-olla kolm kuud on selleks lühike aeg, et midagi kardinaalset märgata, mis toimunud on. Aga panin tähele, et märkan rohkem inimest. Esimene kuu tummana veedetud aeg Islandil ja õhust aimamine, mis ümberringi toimub treenis korralikult. Lihtsalt öeldes oli mul iga tuttavat inimest nähes hea meel, et ta olemas on. Tundus nagu igaüks olek omaette geenius, kes elab siin salaja oma elu ja nüüd kui ma olen kaugel, siis ma alles saan aru mis kõik mu ümber on olnud. Aga ma tean, et seal on samasugused geeniused. Ja varsti tunnen ma geeniuseid kahelt maalt. Milline rikkus see veel on.
Olen tänulik.
Verivorstid ja kohukesed ja must leib on pagasis, et viikingitele natuke Eesti kombeid õpetada. Sest verivorst on geniaalne.

 

Laufabrauð

Mu ema tõlkis nad pits-pannkookideks. Kuigi nad on haprad ja rohkem nagu küpsise moodi. Jutt käib siis Islandi jõulutoidust.
Sellised on pild - id mille internetist varastasin:

 Minu lugu on siis selline: Eelmine reede läksin esimest korda Islandi-eestlaste peole. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest kuidas magama jõudsin kõikide põhjus-tagajärgede tõttu kell kuus hommikul. Olin natuke unustanud, et laupäeval on perekondlikule laufabrauð'i tegemisele minek. Kui kell 10 sain hommikul sõnumi, et kus Reykjavikis ma asun ja kas on ok, kui mulle 15 min pärast järgi tullakse, siis ma ei uskunud, et ma lähen kuskile, kus räägitakse ainult islandi keelt ja ma pean seltskondlik olema.

Aga ma tegin seda.

Alguses istusin laua taha ja hakkasin tuimalt lõikama. Selline töö mulle sobib. Olime Svavari õe juures Arkranes'is, mis on tund aega Reykjavikist sõita. Erinevalt esimesest nädalavahetusest vanaisa Halldóriga mõtte teel rääkimisest, sain seekord pikad jutud maha räägitud. Olin nii väsinud, et ei viitsinud mõelda, kuidas või mis mul suust välja tuleb. Toredad inimesed.

Aga ühel hetkel kui leivad olid valmis lõigatud ja isegi lõuna (lauatäis saiakesi ja kõike mis veel pähe tuleb) söödud, andis mu 4-tunni pikkuseks jäänud uni mulle märku, et tahetakse lisa. Rünnak oli ootamatu. Istusin tugitoolis ja mõtlesin, et olen korraks silmad kinni. Ja mingi hetk ärkasin unenäost kuskil võõras kohas. Ma ei jaksanud isegi piinlikust tunda. Olin enne purssinud natuke, et ma käisin öösel tantsimas.

Pildimaterjali tekkis järgneval kujul:

 Guðbjörg, Þóra, Nína, Halldór ja Svavar meisterdamas.

Minu meistriteos enne ja....

 ....pärast

 Minu lõunamaine kujundus...

...ja põhjamaine nägemus laufabrauðist

 Valmistume kaffitími'ks..

ning lauale ilmus ka teine jõulutoit, mille nimi tõlkes on midagi lähedast "armastusepallile"

Nunnud armastusepommid. Rosinatega. Maitsesid hästi. Sõin kolm.

Ja õhtul läksin jälle peole. Sest viimast korda sai Oliveri vingumist kuulata kalli islandi õlu üle.

Vähe ma ei pingutanud...

...et seda valmis saada.
 

No selline ta siis tuli. Jõuludeks tegin.

Eks siis näis, mis modellid ise asjast arvavad.

Olen elanud Islandil kolm kuud/ ég er búin að búa á Íslandi í þrjá mánuda

Kolm kuud on piisav, et end siin mõnes mõttes sisseelanuks kuulutada. Mul on pangakonto, aga raha ma selle peale veel panna pole osanud. Mul on sõpru ja tuttavaid igast rahvusest, aga see kellele kell kolm öösel õudusunenäo peale helistada veel puudub. Saan islandi keelega hakkama, aga ennast tõsiselt veel ei võta, kui seda räägin.

Armastus selle saare vastu on endiselt suurem kui miski muu, mida ma elus tundnud olen.  Eks siis näib kuhu see suur tunne mind edasi viib.

Ülikooli tegin avalduse ära. Nüüd asun mediteerima töö ja elukoha nimel. No ega ma palju ei taha. Tore perspektiiviga motiveeriv amet, heas töökollektiivis, keskklinnas, normaalse tööajaga - paindliku graafikuga. Ning rõduga katusekorter, mille vaade avaneb hingematvatele mägedele ja merele. Rohkem mul päriselt ka vaja ei ole. 

Ok, trummikomplekti tahaks ka.
Ja ringi sõita oma autoga.
Ja sõpru kellele kell kolm öösel helistada.
Sest ma ei saa siit ära minna.
Sest siin on nii ilus:

Pildid on suvest 2010. Tehtud normaalse kaameraga.

Afmælið hans Halldórs

Kolmapäeval, 7. detsembril sai Halldór 6-aastaseks. Emme-issi kinkisid talle mikroskoobi-komplekti. Sellepärast on ta mul kaks päeva sabas käinud ning tahtnud katseid teha ja midagi vaadata läbi mikroskoobi. Vanemad olid tööl ja mina jäin süüdi, et ma ei oska seda asja kasutada. Aga tänase päevaga on saabunud reede, Svavaril vaba päev = minul vaba päev, lõpuks on saabnud mikroskoobikatse ja postituse aeg.

Sest tegelikult ma ei tahtnud üldse mikroskoobist rääkida. Tahtsin ikka, aga ma nägin ka natuke vaeva, et oma väikesele sõbrale midagi välja mõelda. Aga lugu on natuke pikem. (Karina, anna andeks, et jälle pikale venib)

Enne veel kui Islandile tulin, kinkis perekond Pokinen mulle kirjasaatmiskomplekti, et sünnimaale teateid enda elust saata. Pastakas oli ka pakis. Mitte mingi tavaline. Sellise peaga.

Ja kui ma parasjagu otsisin inspiratsiooni sünnipäevakingiks, tegin lahti oma kirjutuslauasahtli ja nägin seda pastakat. Ja hopsti,heureka, nagu välk selgest taevast, läks mu peas põlema pirn, ning ootamatult mõtlesin, et võiks olla sellised looma-pliiatsid. Mõeldud, aga mitte veel tehtud. Otsisin internetist näpunukkude kudumise õpetused ja hakkasin loomapäid vorpima. Ostsin poest 6 värviga viltpliiatsite komplekti (sest ma kartsin, et rohkem ma ei viitsi kududa - vist oli õigus). Ja ma olen rahul, et suutsin oma idee teostada. Lähivaates tulid sellised:

Siis ma tahtsin ilusat pakendit ka. Tegin karbi ja joonistasin sinna peale loomapilte (mille internetist maha vehkisin).

Eesti maiust panin ka pakki ja valmis ta saigi. 

Seda, et Dori Ninal vildikaid kasutada ja karpi värvida ei lubanud võtsin sisimas komplimendina, aga natuke rääkisin ikka sellest jagamise vajadusest. 

 Õnnelik laps rahulikus üksinduses oma varaga.

Aga mu ema trumpab mind niikuinii üle. Tegi jõulukingiks oma asendus lastelastele draakonid, mille kõhtu saab päeva ajaks pidžaamad panna. No, mul pole mõtet pingutama hakatagi.

Senikaua, kui drakod veel oma uute omanikega tutvumist ootavad resideeruvad nad minu riietekapi ülemisel riiulil. Ja peavad hästi tasa olema.

Kõige tublim

Rosa käib vahel puuotsas jõuluvanadele valvet pidamas. Tal sussi pole, nii et ta peab oma kommide saamiseks midagi ette võtma. Vahel ei tule ta päev otsa puu otsast alla, aga tühi kõht allutab tublimadki tuppa sööma. 

See et maja ümber on kaks kurja kassi kes Rosat kiusavad pole puu otsa ronimisel mingi argument. Ta tahab päriselt ka sel aastal jõuluvanasid näha.

Íslensk jól í gamla daga

Islandi jõulud vanasti olid palju põnevamad kui praegu. Neil on siiamaani 13 jõuluvana, aga nüüd on nad head nagu meile Eestlastele tuntud  Lapimaalt tulnud jõuluvana. Ma usun siiamaani, et ta on olemas. Sest kord kui olin väike jäeti kilekott meie korteriukse taha ja keegi lasi uksekella  (huvitav küll kes) ja seal kilekoti sees olid Minni-Hiire dressid. Välismaa värk. Ja siis ema kutsus mind köögiaknale, et näidata kaugele maantee peale, kus sõitsid autod ja seal ta viitas mingitele tuledele, väites et need on jõuluvana omad. Ja seal ma vaatasin teda eemaldumas teiste laste juurde. Tänulikkus südames dresside eest. See et mu onu samal ajal Soomes töötas, see oli puhas juhus, ega tema siis dresse ei too. Ma tean, et jõuluvana on olemas. Sel aastal toob ta mulle fotoaparaadi. Meil on sotid selged. Ma olen aasta otsa kolme lapse jagu hea olnud.

Kui siis ainult üks asi on. Ma ei ole siiamaani õppinud käänama islandikeelset vastet sõnale jõuluvana -  Jólasveinn.(Praegu viitsisin järgi vaadata, mis moodi see nimetav kääne on.) Ja iga kord kui ma tahaksin lapsi natuke korrale kutsuda ja jõuluvanade nime appi võtta olen hädas ja kasutan tavalist ja igavat korralekutsumise viisi - "Mina ütlen "ei" ja jutul lõpp." Ma tean ise ka et see on väga mannetu, aga keel ei küündi veel sinna tasemele, kus saaksin lahe olla.

Need jõuluvanad siin, polnud vanasti üldse head. Sõnaraamat isegi ütleb, et nad pole jõuluvanad vaid haldjad, kuigi lubatakse ka tõlget Santa Claus. Aga kuna neil on ema ja isa, siis ma ütleksin, et nad on pigem päkapikud, selline eestikeelne tõlge. Päkapikkudega on neil ühist ka veel nii palju, et 13 päeva enne jõule tulevad nad ükshaaval, päevakaupa ja toovad headele lastele midagi sussi sisse. Mingi vana jõulukomme põhjaeuroopa paganate seas - või on see hoopis viikingitelt... meil olid ka ju viikingid, vähemalt Saaremaal.

Enne kui ma asja juurde asun, siis on veel see väike fakt ka, et päkapikkude ema ja isa nimed on vastavalt Grýla (tõlkes midagi sellist nagu koll või põlualune) ja Leppalúði (kaltsujobu - see pole ametlik tõlge, aga sõnaraamatust ma nii ta kokku panin). 

Ja siis on siin veel jõulukass, kes sööb üleannetuid ja halvasti käituvaid lapsi.

Jólasveinarnir 

 Stekkjarstaur- Esimene. Tal on jalgade asemel kargud, või siis puujalad. Ning ta käib salaja laudas lambaid kiusamas.  (ma tegin ka seda kui väike olin, aga ilma karkudeta)

Giljagaur-Teine. Hiilib lehmalauta ja varastab vahtu piima pealt.

Stúfur- Kolmas varastab panne ja sööb sinna jäetud kõrbenud toidujäänuseid. (Ka minu isiklikus elus on tulnud ette, näiteks kui pannkooke tehakse.)

Þvörusleikir - On neljas, äärmiselt õhuke, kes käib puulusikaid limpsimas. (nimi on tõlkes Puulusikalimpsija)

Pottasleikir-Potilimpsija, poeb salaja pottidesse ja limpsib puhtaks (võiks olla jõuluaegne puhastusteenus, aga arvatavasti, tahavad inimesed ise potte puhtaks limpsida, sest jõuludel tehakse head ja parimat)

Askasleikir, kuues ja järgmine limpsija, kelle ampluaaks on õllekannumoodi anumad.

Hurðarskellir- kaheksas, kelle nimi otseses tõlkes on uksepaugutaja. Seda ta öösiti teebki.

 

Skyrgámur- Kaheksas "Skyr'i mahuti", Skyr on kohupiimalaadne rasvata piimatoode, mille tünnide sisu see "mahuti" isuga pintslisse pistab.

Bjúgnakrækir- Üheksas "vorstikonks", kes varastab vorstikesi. ( mind ei saaks keegi selles kunagi süüdistada)

Gluggagrækir- kümnes, vaatab akendest sisse ja hirmutab inimesi.

Gáttaþéfur - üheteistkümnes. Hiiglasuure ninaga, mis aitab tal leida laufabrauð'i lõhna, et see siis sisse vehkida (ma naudin eestikeelseid väljendeid, mida otse tõlkida ei saa. Tunnen natuke uhkust, et oskan ka ühte keerulist keelt - plehku panema, uttu tõmbama, leiba luusse laskma jne.)

Kjötkrókur - kaheteistkümnes. Varastab hangikjöt'i ( pikas protsessis suitsutatud lambaliha).

Kertasníkir - (~ küünlamanguja vms.) Kolmeteistkümnes, jälitab lapsi ning varastab nendelt küünlaid.

Pildid varastasin kohalike jõuluvanade kombel

Võib-olla ma võtan mõne Eestisse kaasa kui jõuludel sinna tulen. Lambaid hirmutama ja akendest sisse vaatama. Näiteks, saadan nad riigikokku.


( Karina, palun vabandust, et jälle nii pikk postitus tuli. Jim'i käest ei pea vabandust paluma, ta niikuinii ei loe)