Ma ei märganudki väga, et oleksid olnud mingisugused jõulud või isegi seda, et Pü(a)ha Pätrik lammutas, oli palju tähtsamaid inimesi ja loomi keda märgata.
Kui "Idiootide" kunst Riias oli tehtud (mu kursuse üks diplomietendustest oli kutsutud Riiga teatrifestivalile, mille tõttu ma sain ka jõuludeks Eestisse tulla) ja esimene taasjällenägemise erutus üle elatud, siis kodumaale jõudes tundus kõik liiga tavaline. Nagu aega polekski mööda läinud. Ma olin raskelt arvanud, et on toimunud tohutu areng ja edasiminek. Niitšekas. AGA, minu koduteele oli tekinnud 3 uut ringteed. Ja see pole veel kõik, teeots, mida külalistele sai seni seletatud kui "esimene teeots vasakule enne metsa/ või paremale V-A-H-E-T-U-L-T pärast metsa" oli saanud posti otsas endale uhke valge sildi koos nimega "Sildemäe tee". Kahju isegi, et kodus ei ela, oleks tahtnud teed juhatada enda juurde.
Ma ootasin tegelikult filmilikke emotsioone, et ma hakkan pillima kui ma ema ja vanaema näen. Ja oma kalleid sõpru. Aga pigem oli mul lihtsalt siiralt hea meel, kui ma sain nendega ühes ruumis olla. Oligi selline uus tunne.
Kõige põnevam oli ikkagi see, et kas ma ise mõtlen ja näen midagi teisiti. Võib-olla kolm kuud on selleks lühike aeg, et midagi kardinaalset märgata, mis toimunud on. Aga panin tähele, et märkan rohkem inimest. Esimene kuu tummana veedetud aeg Islandil ja õhust aimamine, mis ümberringi toimub treenis korralikult. Lihtsalt öeldes oli mul iga tuttavat inimest nähes hea meel, et ta olemas on. Tundus nagu igaüks olek omaette geenius, kes elab siin salaja oma elu ja nüüd kui ma olen kaugel, siis ma alles saan aru mis kõik mu ümber on olnud. Aga ma tean, et seal on samasugused geeniused. Ja varsti tunnen ma geeniuseid kahelt maalt. Milline rikkus see veel on.
Olen tänulik.
Verivorstid ja kohukesed ja must leib on pagasis, et viikingitele natuke Eesti kombeid õpetada. Sest verivorst on geniaalne.
No comments:
Post a Comment