Kolmapäeval, 7. detsembril sai Halldór 6-aastaseks. Emme-issi kinkisid talle mikroskoobi-komplekti. Sellepärast on ta mul kaks päeva sabas käinud ning tahtnud katseid teha ja midagi vaadata läbi mikroskoobi. Vanemad olid tööl ja mina jäin süüdi, et ma ei oska seda asja kasutada. Aga tänase päevaga on saabunud reede, Svavaril vaba päev = minul vaba päev, lõpuks on saabnud mikroskoobikatse ja postituse aeg.
Sest tegelikult ma ei tahtnud üldse mikroskoobist rääkida. Tahtsin ikka, aga ma nägin ka natuke vaeva, et oma väikesele sõbrale midagi välja mõelda. Aga lugu on natuke pikem. (Karina, anna andeks, et jälle pikale venib)
Enne veel kui Islandile tulin, kinkis perekond Pokinen mulle kirjasaatmiskomplekti, et sünnimaale teateid enda elust saata. Pastakas oli ka pakis. Mitte mingi tavaline. Sellise peaga.
Ja kui ma parasjagu otsisin inspiratsiooni sünnipäevakingiks, tegin lahti oma kirjutuslauasahtli ja nägin seda pastakat. Ja hopsti,heureka, nagu välk selgest taevast, läks mu peas põlema pirn, ning ootamatult mõtlesin, et võiks olla sellised looma-pliiatsid. Mõeldud, aga mitte veel tehtud. Otsisin internetist näpunukkude kudumise õpetused ja hakkasin loomapäid vorpima. Ostsin poest 6 värviga viltpliiatsite komplekti (sest ma kartsin, et rohkem ma ei viitsi kududa - vist oli õigus). Ja ma olen rahul, et suutsin oma idee teostada. Lähivaates tulid sellised:
Siis ma tahtsin ilusat pakendit ka. Tegin karbi ja joonistasin sinna peale loomapilte (mille internetist maha vehkisin).
Eesti maiust panin ka pakki ja valmis ta saigi.
Seda, et Dori Ninal vildikaid kasutada ja karpi värvida ei lubanud võtsin sisimas komplimendina, aga natuke rääkisin ikka sellest jagamise vajadusest.
Õnnelik laps rahulikus üksinduses oma varaga.
Aga mu ema trumpab mind niikuinii üle. Tegi jõulukingiks oma asendus lastelastele draakonid, mille kõhtu saab päeva ajaks pidžaamad panna. No, mul pole mõtet pingutama hakatagi.
Senikaua, kui drakod veel oma uute omanikega tutvumist ootavad resideeruvad nad minu riietekapi ülemisel riiulil. Ja peavad hästi tasa olema.
No comments:
Post a Comment