Sündimine

Ma olen natuke rohkem närvis kui tavaliselt. Konstantselt. Olen end sellest kõtust alati eemale hoidnud. Aga Thora paisub ja pooleteise nädala pärast... 8.mai on tähtaeg. Ma ei tea mitte midagi beebidest ja rasedusest, mul pole sellist lähedast kogemust olnud, et keegi oleks titat oodanud ja ma oleks sellega lähedalt harjunud. Nüüd on see siis käes ja täiskasvanulik väärikuse ja kontrollivajaduse norm tekitab välise ükskõiksuse. Sees on kõik muu kui ükskõikne. 

Ma ei ole näinud vastsündinud beebit. Ma ei teagi, kas ma võin teda vaadata. Ma kardan kohutavalt midagi valesti teha ja juba selle kartmisega ma võingi teha. Nii et ma ei tohi karta. Aga ma ei tea, mis tuleb. Ma tunnen end nagu...võiks tunda end tulevane noor isa oma esimese lapse ootel. Iseenesest pole beebi tulekuga midagi pistmist, aga samas on nagu vältimatu muutus. 

Ma tean, et see pole nii tõsine. Aga samas ma olen ju naine, mulle peaks see kuidagi tekitama mingi muu tunde. Aga tekitab seda, mida ma nimetaksin - kesksoostumiseks. Et ma lihtsalt muutun tuimaks.

Rääkimata sellest, et ma ei tea, mis tähendab see kui nad sünnitama lähevad. MA EI TEA, MIS SAAMA HAKKAB! Kujutan ette endale igasuguseid filmidest nähtud ülepaisutatud situatsioone ja hakkan end kiruma, et ma filme usun.

Ja ma ei oska küsida ka midagi, et vastuseid saada, pealegi tundub et neil pole aega vastata. See on minu tunne ainult, mis ei pruugi tõsi olla. Ma lihtsalt loodan, et ma leian palju ilusat selles kõiges. Et ma ei lase enda kogenematusel seda ära rikkuda. Sest tegelikult on see ju väga ilus. Kui sünnib beebi, siis sünnib midagi minus ka ja see võibki natuke hirmutav olla, aga kõik on hea.

Hásti kiire on.

Mu arvuti ei luba mul keelt vahetada. Nii et tápitáhed on ilsandipárased. Vói islandipærased (naerumá/ærk)

Ma olen tánulik. Niii tánulik. See on ilus kogemus. Ja ilus pere. Ja ma tunnen praegu et ma teen páris asju. Ja ma olen tánulik.

Kuu aja párast láhen Myvatni. Hotelli.

"Oh my god I'm losing it..." Káisin nende kontserdil ja olen sónumiga nóus.

Thora ja Svavar reisivad mööda Islandit kohati ja siis istuvad kodus ja vótavad vastu erinevaid kohvitajaid. Ajalehes ilmus tána esimene karikatuur Thorast, mille ma leian ja panen siia úles.

Olen vahel lastega úksi kodus, vahel ka óósiti. Kuulen inimestelt kui palju ma olen Thorale ja Svavarile abiks olnud ja see teeb tánutunnet veelgi, sest siis tunnen et teen óiget asja, sest súda on róómus.

Ametikórgenduse tunne on ka núúd, saan autoga koolis káia. Iga hommik teel kooli súda paisub róómust.

Ilmad on ka ilusad olnud.

Aitáh kóigile, kes mulle kommi on saatnud.

Ja mu islandi keelt kiidetakse, ka see tekitab tánutunnet - táhendab, mul on olnud head ópetajad. Úhel páeval, kui Thora pidi kirjutama artiklit ajalehele andis Svavar mulle kodutelefoni, Thora telefoni ja útles, et kui tal on vaja koduga úhendust vótta, helistab mulle. Olin kolme telefoni valves ja kirjutasin endale válja vajaliku dialoogi selleks, et Thorale vói Svavarile sónumit játta. Helistas ainult úks mees, kellega ráákisin viis minutit sellest, kust ma tulen, kes olen ja mida ma teen. Póhikúsimused. Thorale sónumit ei játnud.

Nágin tána úht náitlejatudengit, kellega tutvusin siis kui esimest korda Islandil káisin. Ta máletas mu nime. Ja seekord ráákisime islandi keeles. MA OLEN NII TÁNULIK!

Óues on olnud ilus ilm nádal aega jutti, mu nágu on tedretápiline ja seal on jumet, taaskord O.T.

Kúlmkapp on toitu táis. Ma ei tea, kes seda sööb, aga lahendus tuleb. Probleem on selles, et mina ei söö liha ja seal on erinevat sorti seda... ( laibale eelenevat materjali - ma ei útelnud seda praegu. Aga mótlesin kui prúgikast pahasti lóhnama hakkas, sest sinna oli lekkinud liha(laiba)vesi.)

Ja móne nádala párast súnnib siia beebi. Uus beebi. Siis ma nutan ónnest. See tekk mis ma talle heegeldan loodab enne valmis saada...kes teab.

ÁSDÍS on tagasi! MA    OLEN   TÁNULIK!!!!!  Asdís on ju mu kaitseingel ja ta asus truult tööle esimesest páevast peale. Ta oli Hispaanias vahetusúliópilane, aga Thora palkas ta oma assistendiks. Nii et me saame núúd úksteist náha. 

Ja hoolimata sellest, et ma olen natsa vássu. Ma láhen tána ikkagi válja. On kontsert ja vóib-olla ka jaksu veel tantsida.

Need on siis kiired teated súndmuskohalt.

Kirsti

Ma olen tänulik südamerahu eest

Ma alustan iga postitust mõttega, et täna kirjutan ma lasest või sellest, mis toimub Thora ja tema kanditatuuriga seoses... aga alati on minu hallide ajurakkude ja emotsioonide keerises mingi muu teema põletavam, mida teiega ( Ma ei mõtle Jimi, kes ei loe blogisid ja Karinat, kes ei jaksa lugeda) jagada.

Tasakaalutus on end selge ilmutama, kui oled kuskil üksi. Lugesin Kärt Tomingast artiklit: http://www.naine24.ee/806694/kart-tominga-lennud-unes-ja-ilmsi  mille lingi ema mulle saatis. Ja selle asemel, et teiega sel nädalal jagada seda mis mu ümber toimub, räägin jälle, mis toimub mu sees. ( Muidugi, tuleneb see sellest, mis mu ümber toimub - või on see vastupidi?)

Tasakaalutus on end selge ilmutama kui oled kuskil üksi. Keset tuttavat keskkonda võime inimestena olla nagu mingi veider tantsuline puuetega liikumisgrupp, mille rüselemist ja puselemist oleks võib-olla veidi aega huvitav vaadata, aga see pundar ei võlu millegi uuega, sest püsib vaevu tasakaalus. Nii võib olla. Sõltume üksteisest nähtamatute niitide kaudu. 

Ma tajun pidevalt, kuidas mu endised nähtamatud niidid katkevad venitusest ja selletõttu minu alaarenenud vaimne poos võngub ja kõigub ning korraks olen nagu algaja köieltantsija, kes tegeleb kõigest hingest püsti jäämisega, selle asemel, et tantsida. Olen oma puntrast küll välja astunud, aga see ei tähenda, et ma siin kangesti uut luua ei proovi, mingi tundmatu alateadvuse soovi ja sunni kaudu.

Siiski ma proovin olla iseseisev ja tantsida küll teistega koos, kuid olla võimeline seda ka üksi tegema. Tantsida mulle ju meeldib. Ja elada ka.

Kui kolisin uude tuppa panin oma seinale valge paberilehe, kuhu kirjutan endale meeldetuletusi, mis selgetel mõttehetkedel on justkui nagu harjutus väsinud meelele, kui selline situatsioon peaks tulema. Kirjutan ainult mulle endale ja eesti keeles. Seal seisab näiteks. " Palun maga, sest ärgates on asjad alati rohkem tasakaalus" ja palju muudki sarnast. Olen iseenda ema ja laps, õpetaja ja õpilane. Olen tänulik selle kogemuse eest.

Eile öösel peolt tulles kirjutasin sinna "Olen tänulik südamerahu eest". 

Eellugu selle mõtteni jõudmiseks algas ööklubis B5. Ma pole sinna kunagi väga tahtnud minna, Kädlin, kes on siin poolteist kuud olnud ja alles tutvub ümbruskonna võimalustega, on alati maininud, kui sellest mööda kõnnime nädalavahetuseti, et ühe korra võiks ju sinna minna. Aga alati on seal ukse taga väga suur tunglemine ja järjekord, milles õhkkond on kuidagi sõjakas. Võib-olla olen liig leebe, et seal passida tund kuni mul oma mõõtu inimlikkusega õnnestub uksest sisse saada. Eile täitus Kädlini unistus ja koos ühe Au Pairiga Hollandist (kelle initsiatiivil sinna mindud saigi) astusin minagi B5 ustest sisse. Järjekorda siis veel polnud ja seetõttu olin ka nõus minema.

Hämar roosa-lilla ruum nahkseelikutes/pükstes võrksukkades ja -pluusides pulksirgete plaatinablondide või tumepruunide värvitud huulte ja suitsusilmade ning pintsakute triiksärkide ja viksitud kingade ülekaal hakkas silma. Veel oli kõik viisakas, kell alles kaksteist, tantsupõrand tühi. Istusin oma sõbrantside juurde. Kõhus mittekuulumise tunne, aga ka uudishimu - mis selles kohas siis tegelikult toimub. 

Kahe tunni pärast kui tantsupõrandal end raadiohittide saatel liigutasime sain aru, et tunnen end nagu tegelane, keda seriaalis mängisin. Lillelaps keset amatsoone ja mingi-sõna-mis-sobiks-nende-meeste-kirjeldamiseks. Mul oleks pidanud olema vähemalt huuled värvitud, et sama ähvardav välja näha. Aga sama moodi ma käituda ei oska. Amatsoonid teevad teed keset tantsupõrandat küünarnukkide ja tõuklemisega. Ma ei saa neid süüdistada kivinäo treenitud hoidmises. Ma teen seda ise ka. See on kaitse enne rünnakut. Ja see on tobe, ma tean. 

Aga kuidas sa naeratad inimestele, kui nad pole sellega harjunud. Naeratus on "Jah"-sõna nende kujutluspildile, et sa ärkad hommikul nende kõrval. Ma ei oska öelda, et palun vabandust, aga ma ei ole siin selleks, et...... Ma oskan seda öelda, aga see ei käi minu inimlikkuse piiridesse. Sest nad pole seal ju ka selleks, et promilli toetaval abil jõuda inimeseni ja läheduseni. Nad ei oska teistmoodi. See pole nii ainult islandil. Aga haletsemiseks pole põhjust. Ära küta ahju, mis ajab sisse.

Kaua ma seal vastu ei pidanud, läksime teise kohta edasi, aga ma olin juba nii väsinud. Viisin Au Pairi hollandist autoga koju ja läksin isegi. Kädlin elab kesklinnas ja tema jäi nukralt meie pärast koju lonkima, ta oleks tahtnud veel... aga selleks õhtuks oli mul islandi peokultuurist piisavalt saanud.

Veel enne kui otsustasin, et nüüd ON aeg lihtsalt öelda, et ma olen väsinud ja tahan koju, ükskõik mis vastus mu peokaaslastelt tuleb. Seedisin muusikarütmis oma tundeid kohalike käitumise üle. Ei jõudnud sellega kuskile - polnud nagu ühtegi mõistlikku mõttejuppi. Sain aru, et tegelen just mõistatamisega, kas selles väänlevas inimpuntra liikumises on kunst või midagi muud. Puudus kogemus, et seda kindlaks teha. Seetõttu vaatasin enda sisse, lõin platsi puhtaks ja tänasin südamerahu eest.

vahet ei ole.

Kui olen väsinud, lähen magama. Kui olen segaduses, keskendun korrale. Kui olen rahutu, keskendun rahule.

Tegelikult tean, et tahaksin mingitest asjadest ausalt rääkida. Aga ma ei ole kindel et mu süda oleks rahul, kui kelleski teises sellega rahutust tekitan...

Tuleb hetk ka selleks.

Seni olen tänulik oma südamerahu eest. Seal on ka ausus.

Ja järgmine kord. (ehk) Kirjutan Thorast, lastest ja sellest, et lähen jälle kooli.

Ma ei oska puhata.

Kõik mu ümber on nii segane. Tegelikult oleks selge, aga minu informatsiooni käsitlemise viis on vahel liiga keeruline. Vahel oleks vaja tõlki, kes seletaks, mis tegelikult toimub.

Thora kandideerib ja nüüd on kõik teistmoodi kodus. Siin käib palju inimesi ja mul on palju kohatuid hetki. Paljud arvavad, et ma olen Svavari vanim tütar, vuristavad minuga islandi keeles ja ohhoooo, siis tuleb välja et ma ei olegi nii sorav. No, see oletamine on nende probleem. (Appi kui hästi ma eesti keelt oskan!)

Ma ei tea midagi muud teha kui ainult õppida. Võimalus oleks minna järgmisse keelegruppi, mis loodi ainult meie pärast ja kui ma ütleks "ei" siis ei saaks keegi minna, sest seitse on kõige väiksem number, mis vastu võetakse.

Ja ma tean, et on lihtne, kui keegi otsustab sinu eest, mida sa loed ja teed. Ja nii tore oleks kui ma saaks saksa keelt kuskil õppida. Kõik ütlevad, et ma saan seal hotellis niikuinii hakkama. Ja ma tean et saangi - lõpuks. Aga see tuleb sellest, et ma oskan seal vahepeal midagi ka teha. Praegu on mu pea nii paks sellest iseendale korraga õpetajaks ja õpilaseks olemisest kahes keeles.
Lugesin täna oma lepingu uuesti üle. See hotell ei ole mingi lihtne külahotell siin Islandil. http://www.reynihlid.is/
Olen täiskohaga tööl. Nii sain sellelt paberilt aru. Mitu päeva nädalas see teeb...ma ei tea. 

Miks ma ei kirjuta üldse lastest? Neist oleks nii palju rääkida.

Ja homme saab täis 7 kuud.

Jälle oli piinlik.

Lugesin just enne magamaminekut väga rasket raamatut pealkirjaga "Suudlused ja oliivid", mis räägib 15-aastasest islandi tüdrukust, Annast, kes läheb oma inglasest tädi hotelli suveks tööle. Parasjagu jutustas sellest kuidas Anna ja Moira (hotellis töötav kahekümnendate alguses neiu) istuvad kohvikus ja Anna saab teada, et Moira on lesbi.

Ja siis mul tuli meelde kui piinlik mul reedel oli.  See homode ja lesbide küsimus on alati minu jaoks teema, kus ma pigem midagi ei ütle, sest ma põhimõtteliselt ei saa aru, miks peaks arutlema selliste valikute üle. Kui mina peaks varjama oma poolehoidu/tõmmet millegi suhtes, mis on väga tugev, siis ma tean, et see oleks kurb elu. Nii, et põhimõtteliselt las see küsimus jääb. Peaasi et kõik on õnnelikud. Kes on homo, kes on lesbi ja kes hetero, see kõik on ok ja mina kedagi selle suhtes keelata ei taha, seda tunnetki ei ole.

Aga Eesti, endine nõukogude liidu osake, usuta ja seksita kommunismipesake, tema eelmiste põlvkondade üleelatu on mind üles kasvatanud. Ja kõik mis on meile teistmoodi on parem kohe kritiseerida ja maha teha, sest, ja ma olen väga tõsine, MUUTUSI VASTU VÕTTA SÕBRALIKULT ei ole lihtne. Aga see on võimalik ja oluline. Aga see on hoopis teine teema. See ei tähenda, et ma nüüd lesbiks hakkan. Ma olen veendunud et see ei ole võimalik, aga samas, ma ei taha ka oma sõnu süüa. Kui ma järsku avastangi, et ma tunnen teistmoodi.

Aga saage aru. Kogu see periood kui ma olin armunud Leonardo Dicapriosse ja Orlando Bloomi oma teismelise eas, kõik see lendab vastu taevast. Seda ma ei taha, andsin nendesse armumistesse liiga palju, et neid tagasi võtta. Ja pealegi ma natuke kardan teiste naistega ühes majas elamist. Mind viib see kuidagi tasakaalust välja. Nii, et vist ma ikka olen kogu elu hetero olnud ja äkki jätkan.

Aga sellest piinlikust situatsioonist, kui meil reedel oli mõnusalt õlleklaasi taga Islenska 5 lõpetamine. Minu ja mõne teisegi puhul kohvitassiga õlle asemel. Teised nautisid happy hour'i odavat kesvamärjukest.

Minu inglasest islandi keele õpetaja on abielus mehega. Tänu talle ja tema toredatele juttudele tema mehest olen omasooliste vahelist armastust mingis mõistes siis igapäevasüsteemis kõrvalt näinud . (Ma räägin, minu jaoks on see teema tundmatu. Ja vabast ajast ei viitsi ma sellesse süveneda ka.) Igal juhul istusime seal baaris ja õpetaja oli võtnud oma mõned sõbrad kaasa, kes lõõpisid teda sõbralikult vahel - issand see oli praegu nii gei. Ja see oli armas. 

Aga millal siis piinlikuks läks?

Mõned õlled (teiste puhul, ma ei tunnista kunagi et ma alkoholi joon. Mu ema on koolis õpetaja, mõtlege, kus see häbi ja ots) ja üks pubi hiljem, sest eelmises sai happy hour otsa, küsib mu õpetaja minult, et kas ma olen ta sõbraga juba tuttavaks saanud. Üks noormees Ühendriikidest, kes õpib ülikoolis matemaatikat. 

Siis küsib mu õpetaja, et kas ta meeldib mulle või vähemalt kas ma arvan et ta on armas. (PÕMM, tagasi põhikoolis või isegi algkkoolis) 

Mina: "eeeeem..(Hääl Minu Peas: palun mõtle midagi viisakat nüüd Kirsti!!!!) noh.. ma pole temaga nii palju rääkinud, et teada saada kui armas ta on" 

Õpetaja: " Minu meelest on ta väga armas, tead ma võtaks ta sinu asemel kohe ära. Sa jubedalt meeldid talle, ta tuli enne küsima, et kes see tüdruk on ja nii edasi. Sa peaks temaga rääkima" 

Mina: (Hääl Minu Peas:!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! mina peaks temaga rääkima sest sina ütlesid et ta on armas..")  "pffff .. no ma ei tea, eks kui juhtub, eks ma siis räägin, ma ei oska niiviisi kellegi kolmanda soovi peale vestlust arendada.

Õpetaja: "oota sa oled ikka vallaline ju"

Mina: "jah, seda küll"

Õpetaja: "ega sa lesbi pole?" 

Mina" "EIIIIIIII!" ( Hääl Minu Peas:"KIRSTI, mida sa nüüd tegid!) 

Siis oligi piinlik. Kohe väga piinlik. Ma karjusin talle selle põhimõtteliselt näkku. Mu aju läks šokki. Ja üldse mitte sellepärast, et ma oleksin kuidagi solvunud olnud, ma ei teagi ise täpselt miks mulle ei meeldi, et mind lesbiks peetakse, tegelikult pole ju vahet. Või ikkagi on. Sest ma ei taha naistega ühes majas elada, ma olen ise piisavalt närviline ja ebatasakaalukas. Minu jaoks on liiga palju naisi koos nagu midagi tasakaalutut. Seejärel ma muidugi vabandasin ja ütlesin, et minu kohta on seda varem ka arvatud ja ma ei tea miks ja et ma lihtsalt noh.... ei ole. Õnneks õpetaja oli purjus, muidu ta poleks mulle üldse oma sõbra juttu rääkima tulnudki... jaaaa unustas mu reaktsiooni kohe ära. Aga mul oli küll tunne, et tolerantsi ja taktitundelisuse koha pealt on mu eesti kasvatus mind näljas hoidnud. Nägin korraks seda pilku õpetaja silmis, see inimlik pilk, kui keegi käitub väga ebaausalt. Teate, see on piinlik.

Ülejäänud õhtu möödus õpetaja katsetustest mind ja oma sõpra rääkima panna. Aga kõigile nendele, kes nüüd põnevusega armastuslugu tahaksid järgnevalt lugeda, siis Kirsti loogika kohaselt võtke teadmiseks: kui see noormees oleks minu silmis paistnud mu tulevaste laste isana, siis ma poleks ka seda lugu siia kirjutanud. Piinlikest asjadest on lihtsalt lihtsam kirjutada.

Vot siis.