Jälle oli piinlik.

Lugesin just enne magamaminekut väga rasket raamatut pealkirjaga "Suudlused ja oliivid", mis räägib 15-aastasest islandi tüdrukust, Annast, kes läheb oma inglasest tädi hotelli suveks tööle. Parasjagu jutustas sellest kuidas Anna ja Moira (hotellis töötav kahekümnendate alguses neiu) istuvad kohvikus ja Anna saab teada, et Moira on lesbi.

Ja siis mul tuli meelde kui piinlik mul reedel oli.  See homode ja lesbide küsimus on alati minu jaoks teema, kus ma pigem midagi ei ütle, sest ma põhimõtteliselt ei saa aru, miks peaks arutlema selliste valikute üle. Kui mina peaks varjama oma poolehoidu/tõmmet millegi suhtes, mis on väga tugev, siis ma tean, et see oleks kurb elu. Nii, et põhimõtteliselt las see küsimus jääb. Peaasi et kõik on õnnelikud. Kes on homo, kes on lesbi ja kes hetero, see kõik on ok ja mina kedagi selle suhtes keelata ei taha, seda tunnetki ei ole.

Aga Eesti, endine nõukogude liidu osake, usuta ja seksita kommunismipesake, tema eelmiste põlvkondade üleelatu on mind üles kasvatanud. Ja kõik mis on meile teistmoodi on parem kohe kritiseerida ja maha teha, sest, ja ma olen väga tõsine, MUUTUSI VASTU VÕTTA SÕBRALIKULT ei ole lihtne. Aga see on võimalik ja oluline. Aga see on hoopis teine teema. See ei tähenda, et ma nüüd lesbiks hakkan. Ma olen veendunud et see ei ole võimalik, aga samas, ma ei taha ka oma sõnu süüa. Kui ma järsku avastangi, et ma tunnen teistmoodi.

Aga saage aru. Kogu see periood kui ma olin armunud Leonardo Dicapriosse ja Orlando Bloomi oma teismelise eas, kõik see lendab vastu taevast. Seda ma ei taha, andsin nendesse armumistesse liiga palju, et neid tagasi võtta. Ja pealegi ma natuke kardan teiste naistega ühes majas elamist. Mind viib see kuidagi tasakaalust välja. Nii, et vist ma ikka olen kogu elu hetero olnud ja äkki jätkan.

Aga sellest piinlikust situatsioonist, kui meil reedel oli mõnusalt õlleklaasi taga Islenska 5 lõpetamine. Minu ja mõne teisegi puhul kohvitassiga õlle asemel. Teised nautisid happy hour'i odavat kesvamärjukest.

Minu inglasest islandi keele õpetaja on abielus mehega. Tänu talle ja tema toredatele juttudele tema mehest olen omasooliste vahelist armastust mingis mõistes siis igapäevasüsteemis kõrvalt näinud . (Ma räägin, minu jaoks on see teema tundmatu. Ja vabast ajast ei viitsi ma sellesse süveneda ka.) Igal juhul istusime seal baaris ja õpetaja oli võtnud oma mõned sõbrad kaasa, kes lõõpisid teda sõbralikult vahel - issand see oli praegu nii gei. Ja see oli armas. 

Aga millal siis piinlikuks läks?

Mõned õlled (teiste puhul, ma ei tunnista kunagi et ma alkoholi joon. Mu ema on koolis õpetaja, mõtlege, kus see häbi ja ots) ja üks pubi hiljem, sest eelmises sai happy hour otsa, küsib mu õpetaja minult, et kas ma olen ta sõbraga juba tuttavaks saanud. Üks noormees Ühendriikidest, kes õpib ülikoolis matemaatikat. 

Siis küsib mu õpetaja, et kas ta meeldib mulle või vähemalt kas ma arvan et ta on armas. (PÕMM, tagasi põhikoolis või isegi algkkoolis) 

Mina: "eeeeem..(Hääl Minu Peas: palun mõtle midagi viisakat nüüd Kirsti!!!!) noh.. ma pole temaga nii palju rääkinud, et teada saada kui armas ta on" 

Õpetaja: " Minu meelest on ta väga armas, tead ma võtaks ta sinu asemel kohe ära. Sa jubedalt meeldid talle, ta tuli enne küsima, et kes see tüdruk on ja nii edasi. Sa peaks temaga rääkima" 

Mina: (Hääl Minu Peas:!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! mina peaks temaga rääkima sest sina ütlesid et ta on armas..")  "pffff .. no ma ei tea, eks kui juhtub, eks ma siis räägin, ma ei oska niiviisi kellegi kolmanda soovi peale vestlust arendada.

Õpetaja: "oota sa oled ikka vallaline ju"

Mina: "jah, seda küll"

Õpetaja: "ega sa lesbi pole?" 

Mina" "EIIIIIIII!" ( Hääl Minu Peas:"KIRSTI, mida sa nüüd tegid!) 

Siis oligi piinlik. Kohe väga piinlik. Ma karjusin talle selle põhimõtteliselt näkku. Mu aju läks šokki. Ja üldse mitte sellepärast, et ma oleksin kuidagi solvunud olnud, ma ei teagi ise täpselt miks mulle ei meeldi, et mind lesbiks peetakse, tegelikult pole ju vahet. Või ikkagi on. Sest ma ei taha naistega ühes majas elada, ma olen ise piisavalt närviline ja ebatasakaalukas. Minu jaoks on liiga palju naisi koos nagu midagi tasakaalutut. Seejärel ma muidugi vabandasin ja ütlesin, et minu kohta on seda varem ka arvatud ja ma ei tea miks ja et ma lihtsalt noh.... ei ole. Õnneks õpetaja oli purjus, muidu ta poleks mulle üldse oma sõbra juttu rääkima tulnudki... jaaaa unustas mu reaktsiooni kohe ära. Aga mul oli küll tunne, et tolerantsi ja taktitundelisuse koha pealt on mu eesti kasvatus mind näljas hoidnud. Nägin korraks seda pilku õpetaja silmis, see inimlik pilk, kui keegi käitub väga ebaausalt. Teate, see on piinlik.

Ülejäänud õhtu möödus õpetaja katsetustest mind ja oma sõpra rääkima panna. Aga kõigile nendele, kes nüüd põnevusega armastuslugu tahaksid järgnevalt lugeda, siis Kirsti loogika kohaselt võtke teadmiseks: kui see noormees oleks minu silmis paistnud mu tulevaste laste isana, siis ma poleks ka seda lugu siia kirjutanud. Piinlikest asjadest on lihtsalt lihtsam kirjutada.

Vot siis.