Sündimine

Ma olen natuke rohkem närvis kui tavaliselt. Konstantselt. Olen end sellest kõtust alati eemale hoidnud. Aga Thora paisub ja pooleteise nädala pärast... 8.mai on tähtaeg. Ma ei tea mitte midagi beebidest ja rasedusest, mul pole sellist lähedast kogemust olnud, et keegi oleks titat oodanud ja ma oleks sellega lähedalt harjunud. Nüüd on see siis käes ja täiskasvanulik väärikuse ja kontrollivajaduse norm tekitab välise ükskõiksuse. Sees on kõik muu kui ükskõikne. 

Ma ei ole näinud vastsündinud beebit. Ma ei teagi, kas ma võin teda vaadata. Ma kardan kohutavalt midagi valesti teha ja juba selle kartmisega ma võingi teha. Nii et ma ei tohi karta. Aga ma ei tea, mis tuleb. Ma tunnen end nagu...võiks tunda end tulevane noor isa oma esimese lapse ootel. Iseenesest pole beebi tulekuga midagi pistmist, aga samas on nagu vältimatu muutus. 

Ma tean, et see pole nii tõsine. Aga samas ma olen ju naine, mulle peaks see kuidagi tekitama mingi muu tunde. Aga tekitab seda, mida ma nimetaksin - kesksoostumiseks. Et ma lihtsalt muutun tuimaks.

Rääkimata sellest, et ma ei tea, mis tähendab see kui nad sünnitama lähevad. MA EI TEA, MIS SAAMA HAKKAB! Kujutan ette endale igasuguseid filmidest nähtud ülepaisutatud situatsioone ja hakkan end kiruma, et ma filme usun.

Ja ma ei oska küsida ka midagi, et vastuseid saada, pealegi tundub et neil pole aega vastata. See on minu tunne ainult, mis ei pruugi tõsi olla. Ma lihtsalt loodan, et ma leian palju ilusat selles kõiges. Et ma ei lase enda kogenematusel seda ära rikkuda. Sest tegelikult on see ju väga ilus. Kui sünnib beebi, siis sünnib midagi minus ka ja see võibki natuke hirmutav olla, aga kõik on hea.