Karamazovitele

Hei kallid Karamazovid!

See on täiesti isiklik tervitus teile, et soovida teile jõudu ja jaksu kuni esikani. Elan teile siit kaugelt kaasa ja kaasan endaga ka oma väikesed "lambad".

Nimelt leidsin ma vanapaberi hunnikust pappi! JAAA! Ja vana hea Karamazovi veri lõi minus pulbitsema, nähes kogu seda laokil head pappi. Seda võimalust ei saa ju kasutamata jätta! Mastaabid jäävad muidugi alla kolosaalsele Karamazovite kolosseumile, aga kolooniaks või nii, sobib ikka.

Kõik algas ühel õhtul, kui ma tõesti leidsin hommikusöögihelveste paki ajalehe hunnikust ja mõtlesin, et see on hea papp millelegi joonistamiseks. Kui ma olin väike, siis meeldisid mulle pabernukud. Mõtlesin, et äkki proovin ühega. Joonistan Ninale nuku ja kleidi ja vaatan, kas meeldib, kas ta saab aru.  Mulle tuli üllatusena, kui Halldór sellest vaimustusse sattus ja endale ka samasugust poissi tahtis. Muidugi, pole probleemi - kõik mis puudutab millegi papist valmistamist on mul juba veres.

Lapsed on taibukad. Kui saab teha inimesi ja riideid siis saab teha ka maja. "Kirsti, äkki sa saad neile maja ka ehitada?" MUIDUGI, minu tööstaažiga, mis puudutab papist majade ehitamisse, võin ma teha neid lausa 10 tükki minutis:

Alustasin üksi. Ma tahaks meelsamini ehitada koos lastega, aga ma ei oska neile seletada, kuidas nad mind aidata saaks, nii et kõik mis tähendab noa ja liimiga pusserdamist tuleb mul endal üksi teha. Mitte täitsa üksi muidugi. Minu parim sõber ja truu kaaslane siin majas - Rósa - tuli mulle hea meelega appi, et kontrollida, ega mõni hiir pole papikuhjades või kastides mind ehmatama tulnud.

 

Tol päeval tõin lasteaiast koju ainult Nina, sest Halldór läks võimlemistrenni. Leidsin plikale sobiva tegevuse, mis toodab palju prahti. Lainepapp, kui sellelt kiht paberit pealt ära tõmmata on nagu katuse materjal. Ideaalne papist maja jaoks.

 Ja lõpuks kui me kolmekesi töö kallale asusime, siis oli terve maja prahti täis !

Kõik tänu Papa eeskujule ja õpetusele ning Karamasovite õdede-vendade kaasaaitamisele!

 (Muuseas, vanematele meeldib see papimajandus. Aga nad ei tea, et Karamazovid tegid bändi ka. Ükspäev leidsin pliiatsisahtlist plokkföödi, ega sellest pole palju maad trummikomplekti ja kitarrivõimenduseni.)

Muah!

Reality-show

Olen neli päeva lastel lasteaias ise järgi käinud ja nendega umbes neli tundi päevas üksi olnud. Enamasti möödub nendega suhtlemine pidevalt küsides "Hvað er kadfhfei ?"( Mis on proovin järgi öelda sõna mille nad välja vuristavad, enamasti pole see sõna vaid terve pikk mõiste). Täna tundsin end juba täitsa tugevana neile järgi minnes ja nendega kodus tegutsedes. Pärast koju jõudmist ma proovin nendega mängida ja siis mingi aeg algavad multikad, mille ajal mina hakkan süüa tegema. Siis tuleb söögiaeg ja algab reality-show.
Reegel siin majas on selline, et esimene taldrikutäis tuleb tühjaks süüa, kus on natuke igast asjast, mida laual pakutakse. Täna olid kartulid, kodujuustu-kurgi-tomati kaste ja marineeritud peet. Panin neile suhteliselt vähe igast asjast. Halldór on suhteliselt valiv ja hakkas kohe algusest peale pirtsutama. Kuna ma olen talle võimetu vastu rääkima, siis ma ainult ütlesin: "söö taldrik tühjaks". Sest see on reegel, milles me vanematega kokku oleme leppinud. Nína pole kunagi kohe sööma hakanud ja tavaliselt on vaja veel pissil käia ja nii edasi, aga olen ta lõpuks alati sööma saanud.
Aga täna, EI, täna oli hoopis teine päev. Tundsin, et täna pannakse mind proovile, Halldór keeldus täielikult söömast kõike, mis polnud kartul. Ja Nina, kui ma olin tema toidu, tema soovil pudruks seganud, natuke mängis sellega ja siis sülitas toidu sisse, mille peale ma pahandasin temaga (järgnes nutt). Istusime siis seal laua taga, Halldór põrnitses mind teiselt poolt lauda, proovides väljendada oma pahameelt ja seda kui ebaaus ma olen. Nina lihtsalt kasutas kolmeaastastele omaselt "titerežiimi", lalises ja laulis ning mängis toiduga. Mind ajas naerma, kuidas nad mõlemad proovisid mind natuke terroriseerida ja mina ei saa midagi teha, sest ma ei saa rääkida. Nii me seal istusime ja vaatasime tõtt toidu ja üksteisega. Vahepeal käisid veel ühed sugulased mingeid asju toomas ja siis tuli keegi naine küsitlusega. Ja lapsed istusid laua taga ja põrnitsesid toitu. Nemad liikuda ei tohtinud. Ühel hetkel kui ma olin papagoi mängimisest väsinud, korrates pidevalt: " Söö taldrik tühjaks, siis saad ära minna", siis saatsin laste emale sõnumi. Helistada ei tihanud, sest Thora töötab teles ja mine tea, mis hetk seal on. Lihtsalt ütlesin, et meil on täna väga kangekaelne päev ja ma ei tea, mis teha, sest mu sõnavara ei ole paari päevaga imeläbi kasvanud, et läbirääkimis pidada. Nagu ma arvasin, siis ta ei saanud vastata ja ma istusin nendega edasi. Pilt, mis meist kolmest avanes oli halenaljakas. Lapsed olid nagu MM jalkavõistlustel jalgpallurid, kes teesklevad haiget saamist ja kukkumist - nad olid läbinisti läbinähtavad näitlejad. Nad proovisid olla tõsised ja oma tahtmist maksma panna. Keerutasid toitu taldrikul ja mängisid ükskõikset, kui ma ütlesin, et sööge taldrik tühjaks.... Lõpuks nende ema siiski helistas ja leppisime kokku, et nad võivad ära tulla ja kui ema koju jõuab, siis seletame kõik koos, millised need reeglid on ja et kuigi ma ei oska islandi keelt veel nii hästi, siis üllatus üllatus, neid reegleid ma kuidagi tean. Ega neil ka lihtne pole vaesed lapsed... ma võin sama kangekaelne olla. Ja meil suurtel inimestel on vandenõu, eriti seda mis puudutab söömist. Muuseas selle vandenõu alla käib ka üks nähtus, mille peale ma suvel tulin: täiskasvanuks olemine tähendab seda, et sa sööd laste eest salaja kommi.

Ja veel: parim koht kuhu peita kommid juhul kui kommimaias laps jälestab lugemist on raamatukapp - sinna ei satu nad unes ka mitte. Järgi proovitud.

Haara härjal sarvist

Esimene nädalavahetus sõitsime kogu perega Þingvellir´isse (loe Thingvedlir). Seal toimus igasügisene lammaste kogumine, ma ei tea, kas põllumajanduses on sellele mingi täpsem nimetus olemas, aga ma nimetan seda ikkagi lammaste kogumiseks. See tähendab seda, et kõik lambad, kes on suvi otsa mööda saare laavaväljarohumaid ( künklikud kivistunud laava väljad, mis on aastatega endale rohukatte saanud) kogutakse kokku ühte aeda ja siis kõrvamärgi järgi jagatakse omakorda väiksematesse aedikutesse, et nende omanikud saaks nad panna autodesse ja oma farmi viia.

Aga minu päev ei alganud sugugi lihtsalt autosse istumisega ja kohale sõitmisega, et lambaid püüdma hakata. EI!

Enne üks korralik keelekümblus!

Mis tähendab, et meie majja kogunesid enne minekut lisaks meie perele ka veel hunnik sugulasi, minu host-father'i isa, venna ning õe lapsed ja õemees.

( Hääl minu peas: "Olgu Kirsti, sa ei hakka seda keelt enne rääkima, kui sa seda ei räägi, vähemalt ütle, mida oskad!")

 Kirsti: "Góðan daginn. Ég heiti Kirsti"(Tere! Minu nimi on Kirsti)

Sugulane:" Góðan dag! Ég heiti ....... Velkomin tíl Íslands. (Tere! Minu nimi on .... Tere tulemast Islandile!)

Kirsti: "Takk"("Aitäh")

Sugulane: " kjanmiifdnfei mdkmfiein mdiai emaj?"(arusaadavalt muutus tekst siit maalt minu jaoks natuke keeruliseks)

Kirsti :"....." ( ?!?! oh ei kas kjanmidl... oli see või teine?!)

Nooh! Svavari isa Halldór ei lubanud Þóra'l (pereemal) tõlkida, vaid hakkas käte ja jalgadega seletama, aeglaselt sõnu välja hääldades. Ja ma sain aru, mida ta rääkis. AGA ma ei osanud peale "Nei" ega "Já" midagi vastata. Kuid ma olen talle tänulik, ma arvan, et see ajumuskli pingutus tegi mulle head. Ükspäev ma veel räägin temaga pikalt juttu. Armas oli tema poolt see, et kui ta rääkis teiste lastega minu juuresolekul, siis väga selgelt ja aeglaselt, nii et ma sain laste arusaamatutest nägudest aru, et vanaisa vist käitub imelikult.

Natuke rääkisin ka Svavari õemehega ( nimi ei haakunud mu ajurakkudega ), ta oskas sama vähe inglise keelt kui mina islandi keelt, aga mingi infovahetusega saime hakkama.

Tagantjärgi on nendest dialoogidest väga lihtne rääkida, aga ma võitlen rääkides pidevalt sellega, et ma nutma ei hakkaks. Ma ei ole kurb, ma olen lihtsalt pahane, et ma saamatu olen. Kärsitus on üks väike sarvedega mehike mu õla peal ja ütleb, et ma pean kõike kohe saama. Kui tuletan endale meelde, et ma olen siin olnud vähem kui nädal, siis see paharet jääb vait, aga see ei tähenda, et tal jonni peale ei tuleks. Kõige suurem lapsehoidja olen ma siiski endale.

Ma lihtsalt nii väga tahaks kõigiga rääkida.

Ühel hetkel me hakkasime sõitma Þingvellir´i poole ja ma sain rahulikult seedida kogu seda infohunnikut ( sugulased ja keeleõpe) ning imestasin uuesti selle otsuse üle, et ma niiviisi järsku tulin siia. Ja ühel hetkel jõudsin järeldusele, et kui mul on mingi soovitus Au Pair'iks tahtjatele, siis kindlasti esimene tähtis asi on motivatsioon õppida keelt ja mõista kultuuri. Kui mul seda ei oleks, siis ma ei tea kuidas ma vastu peaks. Sest tegelikult olen ma väga õnnelik kui mõistan, et iga päevaga oskan ma aina rohkem, ning et tegelikult olen ma täpselt siin, kus ma tahan olla. Autoaknast välja vaadates, tunnen igas sekundi murdosas seda tunnet, et ma olen päriselt siin. Islandil. Asi pole partiotismis või selle olematuses. Eesti ja Island on täiesti erinevad ja siin ma tunnen end teistmoodi. Üks veider asi toimub minu alateadvuses. Kui ma terve eelmine aasta nägin unes, et ma olen islandil ja ärgates polnud. Siis nüüd viimased nädal aega, ma näen kogu aeg, et ma olen Eestis ja ma ei leia tagasisõidu piletit Islandile. Täna öösel ma juba ütlesin, endale unes, ET KUI MA OLEN EESTIS SIIS ON SEE KÕIGEST UNI. Ei töödanud, ma olin ikkagi oma kodu pööningul ja otsisin kummikuid.

Þingvellir.

Island on tektoonilise tekkega saar, mis asub Euroopa ja Põhja Ameerika mandrilavade piiril. Lahtirebitud mandrilavad kaugenevad teineteisest iga aastaga, põhjustades vulkaanipurskeid ja maavärinaid. ( Allikas: http://www.norden.ee/et/component/k2/itemlist/tag/Island.html)
Þingvellir asub just selles kohas, kus laamad kokku puutuvad.

(Allikas: http://www.ljosmyndakeppni.is/viewtopic.php?t=41101&sid=42d3524a6578fef01b78eb658b6af397)

Lambad.

Nende lammastega olid lood nii: Kokku kolm aeda. Kõige suurem aed ümbritses karjamaad, millele  olidlambad kogutud. Selle ühes ääres oli üks väiksem aedikute grupp. Keskel üks suur rohkem tunneli moodi ,millest läksid väravad väiksematesse. Kõigepealt tuli piirata plaksutades ja hõikudes osa lambaid suurelt karjamaalt sinna keskmisse aedikusse. Inimesi oli seal kokku ca 50 ringis või rohkemgi, farmiomanikud ja nende appitulnud sõbrad ja sugulased. Meie pere tuttav oli Björk, Svavari vennanaine (kui ma õigesti aru sain), venda ma ei näinud või meid ei õnnestunud tutvustada. Björk muuseas tähendab viljakust ja seda nime kannavad Islandil rohkem kui SEE laulja.(Lihtsalt mainin).

Kui lambad on aetud keskmisse aedikusse, siis sealt hakatakse neid sarvipidi kinni püüdma, et näha, mis on nende kõrvamärgi peal kirjas ja sellele vastavalt eraldi aedikutesse tirima. Ok, jälle see vana värk, et ma ei saa ju 90% aru mida üks mees keset lambaid seletab, et kes, mis, kuhu ja kuidas. Suman läbi lammaste ühe Svavari vanema tütre Erna juurde ja palun tal seletada. Lisaks sellele, et ma ikkagi, ka pärast tõlkimist väga hästi aru ei saanud, võõrastasin ma veidi ka neid lambaid, sest neid oli palju ja nad hüppasid ja trügisid ja ma polnud kindel, kuidas nad oma sarvi kasutavad.

 

Üks must lammas valgete seas!

Ühel hetkel ma siiski otsustasin, et niisama aia ääres passimine ja kartmine ei aita ja haarasin sarvist. Tuli välja, et tegelikult oli see väga lõbus. Kuigi lambad olid tugevad ja nende paigalhoidmiseks tuli vahel kaksiratsi selga ronida ning nii õige värava poole liikuda, andis see nii palju adrenaliini. See oli nagu arvutimäng vabas õhus. Kuigi arvutimängust ei saa ville kätele ja lihasvalu. Pärast kolme vooru aedikutesse jagamist olid mu käed nii väsinud, et ma ei jaksanud joogipudelit ka tõsta. Ma olen teinud igasugust sporti ja tean mis lihased mul on, aga lambapüüdmine - selleks on hoopis teised meetodid. Öösel ärkasin üles, selleks et end ümber keerata ja toppisin patju endale külje alla, et mugavam oleks. Anatoomia õppimine valusal moel.

Islandil on perekonna kultuur väga tugev. Näen seda iga päevaga aina rohkem ja imetlen. Lapsed on kõigesse kaasatud, nendele pühendutakse ja nende jaoks võetakse aega. Kas seal olid aedikutes lapsed koos vanematega ning püüdsid koos lambaid. Muidugi väiksemad kukkusid ja jäid vahele kuskile või puksas mõni lammas neid kogemata, aga see polnud draama. Ma ei tea, kas see haikala, mida nad söövad siin mõjub nii, aga kõiges ollakse positiivsed. Ja selle omaduse juurutan ma endasse sisse, nii sügavale, et sealt enam kätte ei saa. Kõik ongi hea - sest kõik on kogemus.

Klõpsisin oma telefoniga ka mõned pildid:

 

See on kunstiliselt absoluutselt halb fotonäide. Täpselt viis, kuidas pilti teha ei tohi, sest ma lõikasin onul pea ära. Aga see onu, oli üritusel kõige tähtsam, sest tema juhtis vägesid. Ning Svavar ütles, et ta oli kunagi parim maadleja Islandil (vähemalt väga väga hea). Seda sain teada alles õhtul söögilauas. Hiljem kui oma pilte vaatasin, sain aru, et olen ta fotole saanud, sest sel hektel kui ma pildistasin polnud mul õrna aimugi, kes ta on.

Pilt on tähtis, sest Svavar mainis, et selle mehe käed on väga tugevad, suured ja lihastes ning kui ma palusin tal  täpsustada, kellest ta räägib. Ja vot! Näed lihaselised käed ma pildile saingi!

Aedikud, millesse lambaid tuli jagada.

Taamal on näha suuremat karjamaad.  Inimmüüri moodustades suunasime lambad aedikuteni. Vahel otsustas mõni oinas (sõna otseses mõttes) end müürist läbi süüa. Ja väljend lambakari tõestas end, sest alati järgnes ühele oinale vähemalt viis lammast. Keegi ei julge hüppavale sarvedega villapallile vastu astuda.

Sissepiiratud lambad suunduvad mööda koridori aedikusse. Esiridades on uskumatult palju lapsi, mina näiteks kartsin neid lambaid, kui neil oli veel võimalus põgeneda. Sest nagu ma ütlesin, ühele järgnes alati vähemalt viis, ja need sarved...

Selle pildi tegi keegi Thora tuttav, leidsin selle Facebook'ist: Vasakult: Pereema Thora, kelle süles on Nina, isa Svavar, mina ja vanaisa Halldor meid pildistamas.









Ahjaa! Muidugi. See kuulus Björk oli ka seal oma tütrega.

orð af orði

Sõna sõna haaval tuleb see keel. Enamasti tahaks peast kinni hoida, aga ma tean, et see ei vii kuskile. Google translate on mu parim sõber. Tõlgin kõike, mis käeulatusse satub filmid, ajalehed, raamatud.
Eile õhtul jäin esimest korda lastega üksi, minu tööülesandeks oli nad ka magama panna. Jumal, ma ei oska islandi keeles isegi öelda "voodi" . Rääkimata magama minemisest.
Tegelikult algas kõik sellest, et Halldor tahtis minna õue paberlennukit lennutama. Sain aru, aga ma ei tea, kas nad tohivad õue minna. Sest läksid muidugi mõlemad, Nina ju tahtis näha, kuidas lennuk lendab. Süda saapasääres vaatasin neid, et nad tee peale ei jookseks ja endale viga ei teeks. Tundsin end justkui kinniseotuna. Ühel hetkel lihtsalt kihutasin oma tuppa, krabasin arvuti ja alustasin dialoogi mis nägi välja selline:

Kirsti trükib arvutisse: "Nüüd on vaja hambaid pesema minna". Proovin vaikselt enda ette paar korda seda lauset ja siis julgen välja öelda. Laste pettumusreaktsioonist mõistan, et sain naelapea pihta ja teen sisemise võidutantsu, kui näen, et nad suunduvad vannitoa poole. Väikesed sekeldused hambaharjade ja pastaga. Otseloomulikult ajavad nad minuga tarka juttu, ma vaatan neid ainult ripsmeid plaksutades ja suurte silmadega - lootes, et midagi sellest jadast on mulle tuttav. Nii - järgmine lause - "nüüd tuleb minna voodisse". Sellega enam nii lihtsalt ei lähe... kuidagi nad ikkagi lõpuks imbuvad vannitoast oma tubadesse (mis on kõrvuti) ja siis rändavad ühest toast teise, käes erinevad raamatud, mida nad tahvad, et ma loeks. Ma proovin lugeda, päriselt. Aga ma hajun ära. Mingil hetkel, kui ma olen keset islandi keelse lasteraamatu veerimist ja oma peas samal ajal mõeldes, kuidas google-translate'ist võluda välja lause, millega nad krapsti magama läheks, tuleb koju ema. JUMAL TÄNATUD.
Jälgin veel veidi, kuidas ema nad magama paneb koos mõni minut hiljem koju jõudnud isaga ja suundun kööki ajalehte lugema. Koomikseid - pildid on rahvusvaheliselt õnneks sama tähendusega.


Täna oli esimene keeletund. Informatiivsuse mõttes polnud midagi uut, aga hea on tunda, et keegi juhendab. Ja minu põhimure, hääldamine ja rääkimine, saab seal lahenduse. Nüüd mul tuleb lihtsalt oodata ja kannatada, et see mulle külge kleepuks sõna sõna haaval (orð af orði).

esimesed 24 tundi

Jõudsin siis omadega Keflavíki lennujaama. Tulen rõõmsalt ja enesekindlalt "Arrivals" uksest välja ja hakkan otsima blondi peaga saleda kehaehitusega naist. Olin täiesti veendunud, et ma tean, milline ta välja näeb ja sellepärast ei vaevunud ka valmis otsima mingeid telefoninumbreid või pilte. Keegi nendest inimestest, kes olid ootel sildikestega ja ilma sildikesteta polnud mulle kuidagi tuttavad. Istusin ühele pingile maha ja hakkasin nutma.

Tegelikult mitte, aga see lause sobib sinna.

Pingile istusin maha ja hakkasin vaatama, kas keegi ilmub kohale sellise näoga, et ta otsib just mind. Esimesena ilmus nähtavale üks natuke närvilisemalt ootav pikem blond naine. Tal oli pigem rangem ja kurjem nägu ning kergelt õhkas(, aga väga kergelt,) nagu mingi kibestumuse noot. Hakkasin kahtlema...et äkki on see tema, minu host-mother. Kahtlesin, et äkki foto võib inimest palju muuta, sest minu host-mother, kes pidi mulle vastu tulema, naeratas fotodel helgelt ja sõbralikult. Ja seda naist, kes nüüd siin lennujaamas oli, ma kartsin, vähemalt oma tööandjana küll. Kas tõesti elan ma tema kodus järgmised üheksa kuud. Ebasümpaatia. Juba ma hakkasin end siunama, et miks ma tegin nii ja miks ma sõitsin üldse nii kaugele ja oli seda vaja. Aga otsustasin, et teistmoodi ma ka poleks saanud ja kui see on tema, siis on nii.
Püüdsin ta pilku, sest nägin, et ta otsis kedagi. Kui ta juba kolmandat korda oli mind näinud, otsa vaadanud ja mujalt kedagi edasi otsinud, sain aru, et fotol inimene nii palju ka ei muutu ja rahunesin veidi.
Siis ilmus silmapiirile natuke väiksem, samuti blond, prillidega sale naine.Tal oli telefon käes ja samuti otsis kedagi, mureliku näoga. Nägin kuidas ta helistas telefoniga ja võtsin enda oma välja, juhuks kui see kõne tuleb mulle. Ei tulnud. Aga kuna ta oli ainuke sobivale kirjeldusele vastav kandidaat silmapiiril, siis ei lõpetanud ma ka tema jälgimist. Äkki ikkagi on tema. Erinevalt eelmisest naisest ja karmist olekust oli tema natuke pehmema ja õrnema välimusega, aga nägi veidi närviline ja melanhoolne välja. Jällegi keegi, kelle juures ma üheksa kuud ei julgeks elada, kui esmamulje lennujaamas on selline. Aga, ei, võtsin end jälle kokku ja leppisin, et kui nii siis nii. Juurde ei läinud, sest ka selle naisega kohtusid mu pilgud mitu korda ja minus ta kedagi ära ei tundnud.
Nüüd helistasin Eestisse emale, et ta kontrolliks mu meiliaadressilt, mis on host-ema number. Pastaka-paberi majanduse keskel, parasjagu numbrit üles kirjutades märkan eemal pikka blondi saledat naist, süles väike valgepäine tüdruk. Ta  rääkis selle prillidega naisega.
Hüüan emale telefoni, kui ta parasjagu mulle järgmist numbrit ette loeb, et pole vaja enam ma leidsin nad ja lõpetan kõne, samal ajal suundudes (sisemiselt tormates) naise poole. Tervitame sõbralikult ja ta vabandab, et veidi hilines. Kui ütlen, et sellest pole midagi, siis ma mõtlen seda ka päriselt. Sest esmamulje sellest kolmandast saledast ja blondist naisest on sõbralik ja avatud ja tema koju ma julgen küll minna. Vähemalt selleks ööks.
Kui suudun oma pagasit üles korjama, mille telefoninumbri kirjutamiseks olin ühe kioski laua juurde jätnud, näen, et prillidega naine kohtus oma mehega (või salaarmukesega, igal juhul kellegagi, keda ta rõõmuga suule suudleb).
Mulle tulid lennujaama vastu Thora (pereema) ja Nina (üks minu lastest, 3-aastane).
Koos sõitsime Hafnarförður'isse, kuskilt majade vahelt korjasime üles ka pereisa Svavari ning suundusime minu uude koju.
Mulle tutvustati mu tuba ja tervet maja. Thora pidi tagasi tööle minema. Pereisal on veel mõni päev puhkust, mis tähendab, et ta ei pea olema tööl ja jäin tema ning Ninaga koju. Mõne aja pärast toodi koolist koju ka 5-aastane Halldor. Istusime neljakesi söögilauas ja harjusime vaikselt teineteisega - nägin kuidas lapsed mind piiluvad ja proovisin neile anda ruumi seda teha. Proovisin haarata nii palju islandi keelt kui ma vähegi suutsin ja paralleelselt tajusin, et seda kõike on nii palju, mis korraga toimub.
Nii palju asju, mida teha esimest korda - vaadata islandikeelseid multikaid ja kuidas lapsi magama pannakse ja näha kuidas ema töölt tuleb. Olen Käsna-Kirsti ja imen kõik endasse, kõik mis toimub, et lõpuks kui mu pea võib patja puudutada, saan oma unes seda seedima hakata.
Kui lõpuks olen julgenud küsida, kas võin magama minna (enam ei saagi aru, kui kaua ma olen ärkvel olnud) siis lihtsalt imbun voodisse. Krahman Mari padja kaissu ja mõtlen korraks hakata Eestit ja tuttavat keskkonda igatsema. EI - see on keelatud. Samm- sammu haaval see kõik tuleb minuni ja ma olen peagi kõiges väga kodus. Ma ei hakanud Mari plaati kuulama, hoopis panin Sigur Ros'i loo "O fridur" mängima ja tänasin maailma, et ma olen ikkagi lõpuks Islandil.
Hommikul ärkasin kell 7.15 kohaliku aja järgi. Aeg õppida hommikurituaalid - kes mida sööb, kuidas see päevamasin käima hakkab. Lasteaeda jõudes tutvustati mulle töötajaid ja mind nendele. Sealgi proovisin kõik kohe meelde jätta - ei õnnestunud, ma ei mäleta ühegi kasvataja nime. Piinlik.
Kui lapsed on koolis-lasteaias, siis on mul vaba aeg. Kasutasin seda filmivaatamiseks. Islandi keeles Stuart Little, islandikeelsete subtiitritega. Ka filmid panevad mind proovile - nimelt supakad ja peale loetav tekst ei kattu - kasutatakse sünonüüme ja lühemaid vorme. Olgu... ma saan hakkama. Sest ma otsustasin, et ma olen maailma kiireim keeleõppija ja saan kohe aru. Entusiasm on ainus, mis aitab.
Ühel hetkel päeva jooksul käisime pereisa Svavariga mulle islandi isikukoodi (kennitala) taotlemas ja Au Pairi' kontoris töölepingut allkirjastamas. Meil ei õnnestunud kumbki, sest kennitala jaoks on vaja lepingut, aga Namsferdiri (Au pair'i organisatsioon Islandil) kontor oli sel päeval kinni. Tähendab järgmine päev jälle.
Sõitsime rõõmsalt koju tagasi ja oligi aeg minu esimeseks lastele järgi mineku kogemuseks. Õnneks mitte üksi.
Tajun aina rohkem, et olen justkui amputeeritud, sest sõnad sõnad sõnad, on need mis lapsed liikuma panevad. Kui lasteaiast ära tulime, siis Svavar mainis, et sel päeval läks see tulek eriti kiiresti (ca 15 min), mõtlesin hirmuga, et huvitav kui kaua mul läheb, et nad 500 meetri kaugusele koju saada nii et sallid, mütsid ja kindad kõik käes.... oijah. Tummana tunnen end kui natuke alaarenenud ja ebaviisakas, ainult naeratan :D
Annaks maailm mulle kiirelt selle keele kätte... siis ma elan kindlasti ülejäänud tunnid rõõmsalt üle. Või õigemini, siis ma hakkan elama!

Mari kinkis mulle padja

Enne viimast "Idiootide" etendust tuli ta minu juurde koos padja ja kokkumurtud A4 paberiga (väike armas kiri). Ja Mari, ma olin lennukites ja lennujaamades sulle väga tänulik.

Loore kinkis mulle õunaga kõrvarõngad. Ja Kati kikis suure foto(kollaaži) sellest suvest ning tegi mulle mini küpsisetordi millele šokolaadiga oli kirjutatud "ICE"

Ning palju häid sõnu ja kallistusi kaasa.

Oma asju üle vaatama ja neid kottidesse toppima jõudsin koju pühapäeva õhtul umbes pool kaksteist. Pakkimise lõpetasin kell 2. Natuke häirituna, sest maha jäi suurem hunnik vajalikku, kui ma oletasin jäävat. See mille emme truult postiga järgi saadab. Ja ma ei mäletanud enam pakkimist lõpetades, mis mul üldse kaasas oli. Kaalusin kotte ja tõstsin asju ringi ühest hunnikust teise ning kotist kotti.

Esmaspäeva hommikul ärkasin kell pool viis. Vanaema tegi kohvi ja sõin veel tema tehtud õunakooki, kuigi mu kõht polnud tühi. Seda kooki lihtsalt Islandil ei saa. Hästi natuke olin kurb ka, kuidagi nukker oli seal pimedas varahommikus. Natuke tänamatu tunne, et ma nüüd lähen ära ja jätan neid sinna. Aga ma tean, et teisiti ei saa ja ei laskunud sellesse tundesse.
Loore, kes läks samal hommikul Pariisi, saatis mulle sõnumi, et jättis midagi lillepotti lennujaama 8. värva juurde. Tundus põnev.
Kallid, musid, paid emmele ja vanaemale. Ning autosse. Ma polnud veel kilomeetritki kodust eemal, kui olin kolm korda auto peatanud ja kontrollinud, kas üks või teine vajalik paber sai kaasa võetud. Õnneks ikkagi sai.
Lennujaamas parkisin auto. Panin parklakaardi ja võtmed onu nimele ümbrikusse ja jätsin infolauda. Maksin 1 euro - tuleb välja, et võtmete jätmine on teenus.
Check-in kujunes huvitavaks. Ma ei pannud tähele, et mul oli lubatud kaasa võtta ainult 1 ühik pagasit ja käsipagas. Mina pakkisin oma 20 kilo kahte kõige kergemasse kotti, mis mul oli. Õnneks oli teenindaja rohkem ärkvel kui mina ja probleemile oli ka lahendus - turvakiletamine (ka see on teenus ja maksab 6 eurot). Minu pagas nägi välja pärast seda nagu ratastel ja käepidemega recycle-pundar. Miski, mida saab näiteks kaubanduskeskustes reklaamida klaaskastis, kui merepõhjast leitud asjade ümbertöötluse tulemust.  Pagas lindile saadetud ja pardakaart käes suundusin turvaväravast läbi. Seal läks õnneks muretult.
Suundusin kohe värav nr 8 juurde, otsides lillepotti, kuhu Loore mulle " Love-note'i" oli jätnud. Kui leidsin selle pisikese paberi millel oli "Kirstile" peale kirjutatud sealt peidust, siis tundsin end nagu aarete jahi mängus või salaoperatsioonil. Noh, ühesõnaga erilisena.
Lend Trondheim'i möödus pea Mari padjal ja kõrvad lukus, nii palju kui ma olin ärkvel, et seda tunnistada. Veidi enne maandumist ärkasin üles ja vaatasin aknast imeilusat Põhja-Norra maastikku. Proovisin seda endale mälupildiks salvestada, aga see salvestamise tegevus oli nii meeleheitlik, et loobusin. Tunnistasin hetkede mööduvust ja leppisin, et ma pean laskma asjadel minna. Ilus oli ikkagi. Nagu Sõrmuste Isanda helikopterivõte. Ma isegi, ausalt öelda lootsin, et näen mõnes inimtühjas kohas mõnd draakonit ringi tatsamas.
Ma ei loobu uskumast, et nad on olemas.

Trondheimis tuli mul teha transfer check-in. Kuna mu pagas on seniste Islandile lendamistega läinud otse Islandi lennukile, tuli mulle üllatuseks, et seekord tuli mul teha ka sellele check-in. Tassisin siis seda kilehunnikut (ma kahjuks ei teinud pilti sellest) enda järel mööda koridore, ilmselgelt oli ta väga tüütu kaaslane ja lootsin, et saan temast lahti väga kähku. Nii ei läinud. Check.in lauas tuli välja, et pean ootama, kuni võin saada oma pardakaardi ja ära anda kohvri. Kell oli 9 ja mu lennuk lahkus 15.00, istusin pingile (chek-in onu lubas mulle viibata kui lend avatakse) ja vaatasin mööda kõndivaid inimesi. Väsimusest, jonnist ja kilepahmakast mu kõrval tuli jonn peale. Kiikasin aeg-ajalt seda check-in onu, vahel jõllitasin teda mitu minutit järjest - ei mingit märki viipamisest. Ma tahtsin niiii väga kohvi ja olla ilma selle kohvrita. Kas või lihtsalt ringi kõndida. Tiksusin oma pambuga kuni kella 13.00 ni. Selleks ajaks olin Check-in'i lauas käinud küsimas kolm korda, oma kohvri tõstnud kaalule kaks korda ja saanud hunniku kaastundlikke naeratusi teenindajatelt ( lisaks onule, sain ka check-in tädiga juttu rääkida). Mu silmad olid vist läätsedest ja väsimusest nii punased, et äkki nad arvasid, et ma olen nutnud. Igal juhul kui ma lõpuks kilepambust lahti sain, siis teisiele poole turvaväravaid jõudes polnud mul enam kohviisu. Aga selleks, et midagi teha ostsin ikkagi tassi kohvi ja pähkleid, istusin kohvikusse pehme diivani peale ja hakkasin ootama.
Kui kuulsin kõrvallauast ühel hetkel tuttavat islandi keelt, hakkas see kaugele saarele jõudmine tunduma juba kuidagi reaalsem ja tundsin et eelnev pool-unes möödunud seiklus võib olla väärt kogu energiakulu, kui ma päriselt ka kohale jõuan.
Lennkukisse jõudes toetasin pea jällegi Mari padjale, valisin lennuki kõrvaklappidest klassikalise muusika ja uinusin. Ärkasin kui olime Islandi kohal ja viimase pooltunni imetlesin liustikke ja laavaväljasid ja tuhamägesid. Selles lihtsalt on midagi väga kodust.

Finaal

Ööl vastu 30. augustit nägin unes, et olin lumisel Islandil oma sõpradega – oli ilus ja rahulik uni. Ärgates ei tahtnud loobuda sellest heast unetundest ja lubasin endal postkastis kirju vaatamas käia ainult iga poole tunni tagant. Mitte käimine polnud lahendus, sest mida pikemaks venis see aeg, kus ma ei kontrollinud, seda rohkem ma kartsin minna ja näha et midagi pole. Aga kuna uudiseid ikkagi polnud, siis jätsin sellegi ürituse katki ja hakkasin filmi vaatama. Oli selline vaikne sumisev viimane suvepäev, kus vaid rohukõrreke liigub kerges tuules. Kui keset "Game of thrones'i" tuli kohviisu, möödusin lihtsalt kuskile vedelema jäetud telefonist ja nägin et ekraanil oli heledam triip, mis tähendab, et olen saanud sõnumi või vastamata kõne. (Korraks käis jutt kõhust läbi, et äkki ?) Kaks vastamata kõnet tundmatutelt numbritelt. Lohutasin end, et tegemist on jälle valeühendusega. Nii juhtus mõni päev varem, kui juhuslik tundmatult numbrilt vastamata kõne osutus olema tagasihelistamisel vene keelt kõnelevalt tädilt. Ju siis on jälle midagi sellist.
Vaatasin vanaema pestud moosipurke, kui Kadri Ruut end telefonis tutvustas ja ütles, et saatis mulle kirja, et üks perekond soovib mulle järgmisel päeval helistada meie aja järgi kell 21.00. Olin nagu puuga pähe saanud. Kõne lõppedes ütlesin „nojah, tsau siis“ - mille peale mu ratsionaalne arukas pool tegi silmad suureks ja mõtles, kas ta üldse enam minuga tegemist teeb.

Kõne Islandilt.

31. august, kell hakkab saama 21.00, tegelikult teeb ta seda juba alates hommikust peale.

Kuidas ma võtan vastu kõne, kui ma pean inglise keeles rääkima. Mis ma ütlen esimeseks? Kas oma nime, või „Hello“ või? Mis see hea variant oleks?

Emme aitab hädast välja, sest emme teab neid asju. Kokkulepitud variandiks sai: „ Hello, this is Kirsti.“ Unustasin kella kaheksast alates selle lause kolm korda ära. Ja pool üheksa helistas mulle üks sõber, nii et ma peaaegu südame rütmist välja ehmatasin. Avastasin, et olin selleks hekteks kaotanud lugemisvõime, sest nimi telefoniekraanil ei omandanud tähendust. Nanosekundi jooksul sain aru, et tundmatu number ei kajastu tähtedena ja suutsin ka siis nime kokku lugeda. Minuni pidi just sellel hetkel jõudma info, et minnakse Deftones'i kontseridile ja et ma ei tohi Islandile minna. Aitäh, kallis. Kõne lõpp.
Pool tundi veel.

Valmistun. Lähen oma tuppa. Valin iTunesi playlistist Radioheadi „Everything in its right place„ sest see on neutraalne lugu (sõnum pealkirjas oli kusjuures valikut tehes teisejärguline - muusikas kuulan esmaselt meloodiat). Olen oma kõne vastuvõtmise lause jälle ära unustanud. Jooksen telefoniga teise tuppa ja küsin emalt uuesti üle, mis see lause oli. Kirjutan üles. Nii. Natuke veel.

Kui telefon vibreerima hakkas võtsin ta kätte ja vaatasin natuke seda numbrit ekraanil. Ja siis võtsin vastu – suutsin neelatada täpselt oma nime keskel, mis tegi kogu selle vastuvõtmise tervituse üritusest suure nulli, sest ma arvan, et midagi polnud aru saada. Polnudki, sest helistav pereema küsis kas ta räägib Kirstiga.

Ülejäänud kõne oli tore. Kümme minutit rääkisime minu tööülesannetest, sellest mida ma arvan perest (päev varem oli mulle saadetud perelt tutvustav kiri, ankeet ja pildid) ning kas ma tean mida Islandile on vaja kaasa võtta. Olin nii närvis, et mu inglise keele sõnavara kahanes lihtsate lühikeste sõnade ja nendest huvitavate kombinatsioonide leiutamise peale. Tundus, et me ikkagi saime pereemaga üksteisest aru ja kõne lõppedes leppisime kokku, et mõlemad kirjutavad omapoolsele organisatsioonile, et me oleme nõus koos töötama.

Pärast kõne lubasin endale väikese improvisatsioonilise võidutantsu ema ja vanaema ees. Ja siis sain aru, et mul on 12 päeva, et Eestis üheksaks kuuks otsad kokku tõmmata.  

!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!


Kogu sellest ootamise ajast, alates augusti algusest, on mul meeles kaks toetavat lauset. Need olid öeldud hetkel, kus ütleja suutis tabada mu vastvõtu võimet, kui see parasjagu ületas nulli taseme ja ma isegi sain aru sõnade tähendusest (ning võisin neid endale pärast mantrana korrutada).

K: „ Kirsti, ära kuse, sa saad niikuinii ju.“L: „ Kui sa oled nii palju ära andnud, siis sa oled väärt sama palju ja rohkemgi vastu saama“

Ma austan teid minu sõbrad. Kõiki

Au Pair'iks?

11.juuli 2011 maandun uuesti Keflaviki lennujaamas, seekord osa võtma vabatahtlike fotolaagrist. Jälle lennujaamast tuttavasse polaarpäeva astudes tahaks see irratsionaalne pool teha midagi füüsiliselt võimatut – korraks suurest õnnest plahvatada ja siis tuisata ringi üle sammaldunud laavaväljade. Konservatiivne pool säilitab rahu kogu füüsilises kehas. Igaks juhuks, et pärast ei kahetseks.
Iga järgnev veedetud päev Reykjavikis hirmutab seda konservatiivi mõttega, et ma ei taha lahkuda. Ja teadupärast külgetõmbeseadus toob seda millest mõtled - konservatiivi hirm sai teoks: kahenädalase reisi viimasel kolmandikul veetsin vabad hetked Evmar'i organisatsiooniga suheldes ja oma peas skeeme luues kuidas võimalikult kähku tagasi tulla.

Tagasilend Eestisse ja järgnevad augustikuu päevad käisin unes ja öösiti  vaevlesin unepuuduses. Esimene päev kodumaal möödus vajalikke pabereid ja dokumente täites. Vaja oli politseitõendit ja meditsiinitõendit ja minu muidu nii vastumeelne loomus igasuguste protseduuride ja asutustega suhtlemise vastu, oli taltsas ja kannatlik, kindel siht silme ees.
Lisaks sellele tuli ammu teele saadetud rongid seoses teiste projektidega (Karamazovite lavastus koos minu kursusega), mis mind veel Eestis hoidnud oleksid , tagasi kutsuda ja pahased reisijad asendusrongidele saata. Ning siis vedurid uuesti käima lükata, et siseneda kaardistamata aladele.
Evmar organisatsiooni ja sealt mulle jäägitu pühendumusega vastanud Kadri Ruuduga suhtlemine oli ainult positiivne. kirjadele tulid kohe vastused, kui ainult midagi küsida oskasin. Teadmatuses istumine ja ootamine osutus mu nõrgimaks pooleks, samuti kuklasse koputav võimalus, et ma olen kauem Eestis kui plaanitud (kuni 12.september) Viimane asi, millest loobuda ei saanud oli Draamafestivali „Idiootide“ etendused. Ja pärast seda oleksin tahtnud minna... aga see oli puhas õige soovimise ja rahulikuks jäämise küsimus.

Proovida tasakaalukas olla pere keskel, kes olid  imestunud ootamatust otsusest loobuda kindla palgaga projektist, sellega seoses olla töötu teadamata ajani, oli tuleproov. Katsusin säilitada enesekindluse ja vankumatu usu sellesse, et teisiti ma niikuinii ei saaks, ning see katsumine kestis kestis kuu aega. Uskuda, uskuda, uskuda, korrutasin endale pidevalt. Lugeda suutsin ainult kirjandust, mis peegeldas eneseotsimist või kirjeldust kuidas mõtted loovad meie maailma. Või siis läksin aeda rohima (vanaemale meeldis väga).

Augusti lõpus (lükkasin muremõtted välja juba sahaga, kui vaatasin kuupäevi järjest minevat) tuli minu uurivale kirjale vastus, kui ääri-veeri küsisin mis seis on.  Üks potensiaalne perekond tutvub minu dokumentidega ja peatselt võib juhtuda, et kuuleme positiivseid uudiseid. Sellest momendist lülitasin ajud välja. Närv ei pidanud üldse vastu. Sarnane seis nagu teatrikooli katsetel. Proovisin kuidagi kirjeldada, arhiveerida seda seisundit. See ratsionaalne pool ,mis proovib väärikalt kõigest üle olla,  ei vaiki ka siis kui pilt närvidest juba kirju.

Proovisin vabaks anda nagu soovide täitumiseks vaja on.