Reality-show

Olen neli päeva lastel lasteaias ise järgi käinud ja nendega umbes neli tundi päevas üksi olnud. Enamasti möödub nendega suhtlemine pidevalt küsides "Hvað er kadfhfei ?"( Mis on proovin järgi öelda sõna mille nad välja vuristavad, enamasti pole see sõna vaid terve pikk mõiste). Täna tundsin end juba täitsa tugevana neile järgi minnes ja nendega kodus tegutsedes. Pärast koju jõudmist ma proovin nendega mängida ja siis mingi aeg algavad multikad, mille ajal mina hakkan süüa tegema. Siis tuleb söögiaeg ja algab reality-show.
Reegel siin majas on selline, et esimene taldrikutäis tuleb tühjaks süüa, kus on natuke igast asjast, mida laual pakutakse. Täna olid kartulid, kodujuustu-kurgi-tomati kaste ja marineeritud peet. Panin neile suhteliselt vähe igast asjast. Halldór on suhteliselt valiv ja hakkas kohe algusest peale pirtsutama. Kuna ma olen talle võimetu vastu rääkima, siis ma ainult ütlesin: "söö taldrik tühjaks". Sest see on reegel, milles me vanematega kokku oleme leppinud. Nína pole kunagi kohe sööma hakanud ja tavaliselt on vaja veel pissil käia ja nii edasi, aga olen ta lõpuks alati sööma saanud.
Aga täna, EI, täna oli hoopis teine päev. Tundsin, et täna pannakse mind proovile, Halldór keeldus täielikult söömast kõike, mis polnud kartul. Ja Nina, kui ma olin tema toidu, tema soovil pudruks seganud, natuke mängis sellega ja siis sülitas toidu sisse, mille peale ma pahandasin temaga (järgnes nutt). Istusime siis seal laua taga, Halldór põrnitses mind teiselt poolt lauda, proovides väljendada oma pahameelt ja seda kui ebaaus ma olen. Nina lihtsalt kasutas kolmeaastastele omaselt "titerežiimi", lalises ja laulis ning mängis toiduga. Mind ajas naerma, kuidas nad mõlemad proovisid mind natuke terroriseerida ja mina ei saa midagi teha, sest ma ei saa rääkida. Nii me seal istusime ja vaatasime tõtt toidu ja üksteisega. Vahepeal käisid veel ühed sugulased mingeid asju toomas ja siis tuli keegi naine küsitlusega. Ja lapsed istusid laua taga ja põrnitsesid toitu. Nemad liikuda ei tohtinud. Ühel hetkel kui ma olin papagoi mängimisest väsinud, korrates pidevalt: " Söö taldrik tühjaks, siis saad ära minna", siis saatsin laste emale sõnumi. Helistada ei tihanud, sest Thora töötab teles ja mine tea, mis hetk seal on. Lihtsalt ütlesin, et meil on täna väga kangekaelne päev ja ma ei tea, mis teha, sest mu sõnavara ei ole paari päevaga imeläbi kasvanud, et läbirääkimis pidada. Nagu ma arvasin, siis ta ei saanud vastata ja ma istusin nendega edasi. Pilt, mis meist kolmest avanes oli halenaljakas. Lapsed olid nagu MM jalkavõistlustel jalgpallurid, kes teesklevad haiget saamist ja kukkumist - nad olid läbinisti läbinähtavad näitlejad. Nad proovisid olla tõsised ja oma tahtmist maksma panna. Keerutasid toitu taldrikul ja mängisid ükskõikset, kui ma ütlesin, et sööge taldrik tühjaks.... Lõpuks nende ema siiski helistas ja leppisime kokku, et nad võivad ära tulla ja kui ema koju jõuab, siis seletame kõik koos, millised need reeglid on ja et kuigi ma ei oska islandi keelt veel nii hästi, siis üllatus üllatus, neid reegleid ma kuidagi tean. Ega neil ka lihtne pole vaesed lapsed... ma võin sama kangekaelne olla. Ja meil suurtel inimestel on vandenõu, eriti seda mis puudutab söömist. Muuseas selle vandenõu alla käib ka üks nähtus, mille peale ma suvel tulin: täiskasvanuks olemine tähendab seda, et sa sööd laste eest salaja kommi.

Ja veel: parim koht kuhu peita kommid juhul kui kommimaias laps jälestab lugemist on raamatukapp - sinna ei satu nad unes ka mitte. Järgi proovitud.