Esimene nädalavahetus sõitsime kogu perega Þingvellir´isse (loe Thingvedlir). Seal toimus igasügisene lammaste kogumine, ma ei tea, kas põllumajanduses on sellele mingi täpsem nimetus olemas, aga ma nimetan seda ikkagi lammaste kogumiseks. See tähendab seda, et kõik lambad, kes on suvi otsa mööda saare laavaväljarohumaid ( künklikud kivistunud laava väljad, mis on aastatega endale rohukatte saanud) kogutakse kokku ühte aeda ja siis kõrvamärgi järgi jagatakse omakorda väiksematesse aedikutesse, et nende omanikud saaks nad panna autodesse ja oma farmi viia.
Aga minu päev ei alganud sugugi lihtsalt autosse istumisega ja kohale sõitmisega, et lambaid püüdma hakata. EI!
Enne üks korralik keelekümblus!
Mis tähendab, et meie majja kogunesid enne minekut lisaks meie perele ka veel hunnik sugulasi, minu host-father'i isa, venna ning õe lapsed ja õemees.
( Hääl minu peas: "Olgu Kirsti, sa ei hakka seda keelt enne rääkima, kui sa seda ei räägi, vähemalt ütle, mida oskad!")
Kirsti: "Góðan daginn. Ég heiti Kirsti"(Tere! Minu nimi on Kirsti)
Sugulane:" Góðan dag! Ég heiti ....... Velkomin tíl Íslands. (Tere! Minu nimi on .... Tere tulemast Islandile!)
Kirsti: "Takk"("Aitäh")
Sugulane: " kjanmiifdnfei mdkmfiein mdiai emaj?"(arusaadavalt muutus tekst siit maalt minu jaoks natuke keeruliseks)
Kirsti :"....." ( ?!?! oh ei kas kjanmidl... oli see või teine?!)
Nooh! Svavari isa Halldór ei lubanud Þóra'l (pereemal) tõlkida, vaid hakkas käte ja jalgadega seletama, aeglaselt sõnu välja hääldades. Ja ma sain aru, mida ta rääkis. AGA ma ei osanud peale "Nei" ega "Já" midagi vastata. Kuid ma olen talle tänulik, ma arvan, et see ajumuskli pingutus tegi mulle head. Ükspäev ma veel räägin temaga pikalt juttu. Armas oli tema poolt see, et kui ta rääkis teiste lastega minu juuresolekul, siis väga selgelt ja aeglaselt, nii et ma sain laste arusaamatutest nägudest aru, et vanaisa vist käitub imelikult.
Natuke rääkisin ka Svavari õemehega ( nimi ei haakunud mu ajurakkudega ), ta oskas sama vähe inglise keelt kui mina islandi keelt, aga mingi infovahetusega saime hakkama.
Tagantjärgi on nendest dialoogidest väga lihtne rääkida, aga ma võitlen rääkides pidevalt sellega, et ma nutma ei hakkaks. Ma ei ole kurb, ma olen lihtsalt pahane, et ma saamatu olen. Kärsitus on üks väike sarvedega mehike mu õla peal ja ütleb, et ma pean kõike kohe saama. Kui tuletan endale meelde, et ma olen siin olnud vähem kui nädal, siis see paharet jääb vait, aga see ei tähenda, et tal jonni peale ei tuleks. Kõige suurem lapsehoidja olen ma siiski endale.
Ma lihtsalt nii väga tahaks kõigiga rääkida.
Ühel hetkel me hakkasime sõitma Þingvellir´i poole ja ma sain rahulikult seedida kogu seda infohunnikut ( sugulased ja keeleõpe) ning imestasin uuesti selle otsuse üle, et ma niiviisi järsku tulin siia. Ja ühel hetkel jõudsin järeldusele, et kui mul on mingi soovitus Au Pair'iks tahtjatele, siis kindlasti esimene tähtis asi on motivatsioon õppida keelt ja mõista kultuuri. Kui mul seda ei oleks, siis ma ei tea kuidas ma vastu peaks. Sest tegelikult olen ma väga õnnelik kui mõistan, et iga päevaga oskan ma aina rohkem, ning et tegelikult olen ma täpselt siin, kus ma tahan olla. Autoaknast välja vaadates, tunnen igas sekundi murdosas seda tunnet, et ma olen päriselt siin. Islandil. Asi pole partiotismis või selle olematuses. Eesti ja Island on täiesti erinevad ja siin ma tunnen end teistmoodi. Üks veider asi toimub minu alateadvuses. Kui ma terve eelmine aasta nägin unes, et ma olen islandil ja ärgates polnud. Siis nüüd viimased nädal aega, ma näen kogu aeg, et ma olen Eestis ja ma ei leia tagasisõidu piletit Islandile. Täna öösel ma juba ütlesin, endale unes, ET KUI MA OLEN EESTIS SIIS ON SEE KÕIGEST UNI. Ei töödanud, ma olin ikkagi oma kodu pööningul ja otsisin kummikuid.
Þingvellir.
Island on tektoonilise tekkega saar, mis asub Euroopa ja Põhja Ameerika mandrilavade piiril. Lahtirebitud mandrilavad kaugenevad teineteisest iga aastaga, põhjustades vulkaanipurskeid ja maavärinaid. ( Allikas: http://www.norden.ee/et/component/k2/itemlist/tag/Island.html)
Þingvellir asub just selles kohas, kus laamad kokku puutuvad.
Lambad.
Nende lammastega olid lood nii: Kokku kolm aeda. Kõige suurem aed ümbritses karjamaad, millele olidlambad kogutud. Selle ühes ääres oli üks väiksem aedikute grupp. Keskel üks suur rohkem tunneli moodi ,millest läksid väravad väiksematesse. Kõigepealt tuli piirata plaksutades ja hõikudes osa lambaid suurelt karjamaalt sinna keskmisse aedikusse. Inimesi oli seal kokku ca 50 ringis või rohkemgi, farmiomanikud ja nende appitulnud sõbrad ja sugulased. Meie pere tuttav oli Björk, Svavari vennanaine (kui ma õigesti aru sain), venda ma ei näinud või meid ei õnnestunud tutvustada. Björk muuseas tähendab viljakust ja seda nime kannavad Islandil rohkem kui SEE laulja.(Lihtsalt mainin).
Kui lambad on aetud keskmisse aedikusse, siis sealt hakatakse neid sarvipidi kinni püüdma, et näha, mis on nende kõrvamärgi peal kirjas ja sellele vastavalt eraldi aedikutesse tirima. Ok, jälle see vana värk, et ma ei saa ju 90% aru mida üks mees keset lambaid seletab, et kes, mis, kuhu ja kuidas. Suman läbi lammaste ühe Svavari vanema tütre Erna juurde ja palun tal seletada. Lisaks sellele, et ma ikkagi, ka pärast tõlkimist väga hästi aru ei saanud, võõrastasin ma veidi ka neid lambaid, sest neid oli palju ja nad hüppasid ja trügisid ja ma polnud kindel, kuidas nad oma sarvi kasutavad.
Üks must lammas valgete seas!
Ühel hetkel ma siiski otsustasin, et niisama aia ääres passimine ja kartmine ei aita ja haarasin sarvist. Tuli välja, et tegelikult oli see väga lõbus. Kuigi lambad olid tugevad ja nende paigalhoidmiseks tuli vahel kaksiratsi selga ronida ning nii õige värava poole liikuda, andis see nii palju adrenaliini. See oli nagu arvutimäng vabas õhus. Kuigi arvutimängust ei saa ville kätele ja lihasvalu. Pärast kolme vooru aedikutesse jagamist olid mu käed nii väsinud, et ma ei jaksanud joogipudelit ka tõsta. Ma olen teinud igasugust sporti ja tean mis lihased mul on, aga lambapüüdmine - selleks on hoopis teised meetodid. Öösel ärkasin üles, selleks et end ümber keerata ja toppisin patju endale külje alla, et mugavam oleks. Anatoomia õppimine valusal moel.
Islandil on perekonna kultuur väga tugev. Näen seda iga päevaga aina rohkem ja imetlen. Lapsed on kõigesse kaasatud, nendele pühendutakse ja nende jaoks võetakse aega. Kas seal olid aedikutes lapsed koos vanematega ning püüdsid koos lambaid. Muidugi väiksemad kukkusid ja jäid vahele kuskile või puksas mõni lammas neid kogemata, aga see polnud draama. Ma ei tea, kas see haikala, mida nad söövad siin mõjub nii, aga kõiges ollakse positiivsed. Ja selle omaduse juurutan ma endasse sisse, nii sügavale, et sealt enam kätte ei saa. Kõik ongi hea - sest kõik on kogemus.
Klõpsisin oma telefoniga ka mõned pildid:
See on kunstiliselt absoluutselt halb fotonäide. Täpselt viis, kuidas pilti teha ei tohi, sest ma lõikasin onul pea ära. Aga see onu, oli üritusel kõige tähtsam, sest tema juhtis vägesid. Ning Svavar ütles, et ta oli kunagi parim maadleja Islandil (vähemalt väga väga hea). Seda sain teada alles õhtul söögilauas. Hiljem kui oma pilte vaatasin, sain aru, et olen ta fotole saanud, sest sel hektel kui ma pildistasin polnud mul õrna aimugi, kes ta on.
Pilt on tähtis, sest Svavar mainis, et selle mehe käed on väga tugevad, suured ja lihastes ning kui ma palusin tal täpsustada, kellest ta räägib. Ja vot! Näed lihaselised käed ma pildile saingi!
Aedikud, millesse lambaid tuli jagada.
Taamal on näha suuremat karjamaad. Inimmüüri moodustades suunasime lambad aedikuteni. Vahel otsustas mõni oinas (sõna otseses mõttes) end müürist läbi süüa. Ja väljend lambakari tõestas end, sest alati järgnes ühele oinale vähemalt viis lammast. Keegi ei julge hüppavale sarvedega villapallile vastu astuda.
Sissepiiratud lambad suunduvad mööda koridori aedikusse. Esiridades on uskumatult palju lapsi, mina näiteks kartsin neid lambaid, kui neil oli veel võimalus põgeneda. Sest nagu ma ütlesin, ühele järgnes alati vähemalt viis, ja need sarved...
Selle pildi tegi keegi Thora tuttav, leidsin selle Facebook'ist: Vasakult: Pereema Thora, kelle süles on Nina, isa Svavar, mina ja vanaisa Halldor meid pildistamas.Ahjaa! Muidugi. See kuulus Björk oli ka seal oma tütrega.
No comments:
Post a Comment