Au Pair'iks?

11.juuli 2011 maandun uuesti Keflaviki lennujaamas, seekord osa võtma vabatahtlike fotolaagrist. Jälle lennujaamast tuttavasse polaarpäeva astudes tahaks see irratsionaalne pool teha midagi füüsiliselt võimatut – korraks suurest õnnest plahvatada ja siis tuisata ringi üle sammaldunud laavaväljade. Konservatiivne pool säilitab rahu kogu füüsilises kehas. Igaks juhuks, et pärast ei kahetseks.
Iga järgnev veedetud päev Reykjavikis hirmutab seda konservatiivi mõttega, et ma ei taha lahkuda. Ja teadupärast külgetõmbeseadus toob seda millest mõtled - konservatiivi hirm sai teoks: kahenädalase reisi viimasel kolmandikul veetsin vabad hetked Evmar'i organisatsiooniga suheldes ja oma peas skeeme luues kuidas võimalikult kähku tagasi tulla.

Tagasilend Eestisse ja järgnevad augustikuu päevad käisin unes ja öösiti  vaevlesin unepuuduses. Esimene päev kodumaal möödus vajalikke pabereid ja dokumente täites. Vaja oli politseitõendit ja meditsiinitõendit ja minu muidu nii vastumeelne loomus igasuguste protseduuride ja asutustega suhtlemise vastu, oli taltsas ja kannatlik, kindel siht silme ees.
Lisaks sellele tuli ammu teele saadetud rongid seoses teiste projektidega (Karamazovite lavastus koos minu kursusega), mis mind veel Eestis hoidnud oleksid , tagasi kutsuda ja pahased reisijad asendusrongidele saata. Ning siis vedurid uuesti käima lükata, et siseneda kaardistamata aladele.
Evmar organisatsiooni ja sealt mulle jäägitu pühendumusega vastanud Kadri Ruuduga suhtlemine oli ainult positiivne. kirjadele tulid kohe vastused, kui ainult midagi küsida oskasin. Teadmatuses istumine ja ootamine osutus mu nõrgimaks pooleks, samuti kuklasse koputav võimalus, et ma olen kauem Eestis kui plaanitud (kuni 12.september) Viimane asi, millest loobuda ei saanud oli Draamafestivali „Idiootide“ etendused. Ja pärast seda oleksin tahtnud minna... aga see oli puhas õige soovimise ja rahulikuks jäämise küsimus.

Proovida tasakaalukas olla pere keskel, kes olid  imestunud ootamatust otsusest loobuda kindla palgaga projektist, sellega seoses olla töötu teadamata ajani, oli tuleproov. Katsusin säilitada enesekindluse ja vankumatu usu sellesse, et teisiti ma niikuinii ei saaks, ning see katsumine kestis kestis kuu aega. Uskuda, uskuda, uskuda, korrutasin endale pidevalt. Lugeda suutsin ainult kirjandust, mis peegeldas eneseotsimist või kirjeldust kuidas mõtted loovad meie maailma. Või siis läksin aeda rohima (vanaemale meeldis väga).

Augusti lõpus (lükkasin muremõtted välja juba sahaga, kui vaatasin kuupäevi järjest minevat) tuli minu uurivale kirjale vastus, kui ääri-veeri küsisin mis seis on.  Üks potensiaalne perekond tutvub minu dokumentidega ja peatselt võib juhtuda, et kuuleme positiivseid uudiseid. Sellest momendist lülitasin ajud välja. Närv ei pidanud üldse vastu. Sarnane seis nagu teatrikooli katsetel. Proovisin kuidagi kirjeldada, arhiveerida seda seisundit. See ratsionaalne pool ,mis proovib väärikalt kõigest üle olla,  ei vaiki ka siis kui pilt närvidest juba kirju.

Proovisin vabaks anda nagu soovide täitumiseks vaja on.