Mari kinkis mulle padja

Enne viimast "Idiootide" etendust tuli ta minu juurde koos padja ja kokkumurtud A4 paberiga (väike armas kiri). Ja Mari, ma olin lennukites ja lennujaamades sulle väga tänulik.

Loore kinkis mulle õunaga kõrvarõngad. Ja Kati kikis suure foto(kollaaži) sellest suvest ning tegi mulle mini küpsisetordi millele šokolaadiga oli kirjutatud "ICE"

Ning palju häid sõnu ja kallistusi kaasa.

Oma asju üle vaatama ja neid kottidesse toppima jõudsin koju pühapäeva õhtul umbes pool kaksteist. Pakkimise lõpetasin kell 2. Natuke häirituna, sest maha jäi suurem hunnik vajalikku, kui ma oletasin jäävat. See mille emme truult postiga järgi saadab. Ja ma ei mäletanud enam pakkimist lõpetades, mis mul üldse kaasas oli. Kaalusin kotte ja tõstsin asju ringi ühest hunnikust teise ning kotist kotti.

Esmaspäeva hommikul ärkasin kell pool viis. Vanaema tegi kohvi ja sõin veel tema tehtud õunakooki, kuigi mu kõht polnud tühi. Seda kooki lihtsalt Islandil ei saa. Hästi natuke olin kurb ka, kuidagi nukker oli seal pimedas varahommikus. Natuke tänamatu tunne, et ma nüüd lähen ära ja jätan neid sinna. Aga ma tean, et teisiti ei saa ja ei laskunud sellesse tundesse.
Loore, kes läks samal hommikul Pariisi, saatis mulle sõnumi, et jättis midagi lillepotti lennujaama 8. värva juurde. Tundus põnev.
Kallid, musid, paid emmele ja vanaemale. Ning autosse. Ma polnud veel kilomeetritki kodust eemal, kui olin kolm korda auto peatanud ja kontrollinud, kas üks või teine vajalik paber sai kaasa võetud. Õnneks ikkagi sai.
Lennujaamas parkisin auto. Panin parklakaardi ja võtmed onu nimele ümbrikusse ja jätsin infolauda. Maksin 1 euro - tuleb välja, et võtmete jätmine on teenus.
Check-in kujunes huvitavaks. Ma ei pannud tähele, et mul oli lubatud kaasa võtta ainult 1 ühik pagasit ja käsipagas. Mina pakkisin oma 20 kilo kahte kõige kergemasse kotti, mis mul oli. Õnneks oli teenindaja rohkem ärkvel kui mina ja probleemile oli ka lahendus - turvakiletamine (ka see on teenus ja maksab 6 eurot). Minu pagas nägi välja pärast seda nagu ratastel ja käepidemega recycle-pundar. Miski, mida saab näiteks kaubanduskeskustes reklaamida klaaskastis, kui merepõhjast leitud asjade ümbertöötluse tulemust.  Pagas lindile saadetud ja pardakaart käes suundusin turvaväravast läbi. Seal läks õnneks muretult.
Suundusin kohe värav nr 8 juurde, otsides lillepotti, kuhu Loore mulle " Love-note'i" oli jätnud. Kui leidsin selle pisikese paberi millel oli "Kirstile" peale kirjutatud sealt peidust, siis tundsin end nagu aarete jahi mängus või salaoperatsioonil. Noh, ühesõnaga erilisena.
Lend Trondheim'i möödus pea Mari padjal ja kõrvad lukus, nii palju kui ma olin ärkvel, et seda tunnistada. Veidi enne maandumist ärkasin üles ja vaatasin aknast imeilusat Põhja-Norra maastikku. Proovisin seda endale mälupildiks salvestada, aga see salvestamise tegevus oli nii meeleheitlik, et loobusin. Tunnistasin hetkede mööduvust ja leppisin, et ma pean laskma asjadel minna. Ilus oli ikkagi. Nagu Sõrmuste Isanda helikopterivõte. Ma isegi, ausalt öelda lootsin, et näen mõnes inimtühjas kohas mõnd draakonit ringi tatsamas.
Ma ei loobu uskumast, et nad on olemas.

Trondheimis tuli mul teha transfer check-in. Kuna mu pagas on seniste Islandile lendamistega läinud otse Islandi lennukile, tuli mulle üllatuseks, et seekord tuli mul teha ka sellele check-in. Tassisin siis seda kilehunnikut (ma kahjuks ei teinud pilti sellest) enda järel mööda koridore, ilmselgelt oli ta väga tüütu kaaslane ja lootsin, et saan temast lahti väga kähku. Nii ei läinud. Check.in lauas tuli välja, et pean ootama, kuni võin saada oma pardakaardi ja ära anda kohvri. Kell oli 9 ja mu lennuk lahkus 15.00, istusin pingile (chek-in onu lubas mulle viibata kui lend avatakse) ja vaatasin mööda kõndivaid inimesi. Väsimusest, jonnist ja kilepahmakast mu kõrval tuli jonn peale. Kiikasin aeg-ajalt seda check-in onu, vahel jõllitasin teda mitu minutit järjest - ei mingit märki viipamisest. Ma tahtsin niiii väga kohvi ja olla ilma selle kohvrita. Kas või lihtsalt ringi kõndida. Tiksusin oma pambuga kuni kella 13.00 ni. Selleks ajaks olin Check-in'i lauas käinud küsimas kolm korda, oma kohvri tõstnud kaalule kaks korda ja saanud hunniku kaastundlikke naeratusi teenindajatelt ( lisaks onule, sain ka check-in tädiga juttu rääkida). Mu silmad olid vist läätsedest ja väsimusest nii punased, et äkki nad arvasid, et ma olen nutnud. Igal juhul kui ma lõpuks kilepambust lahti sain, siis teisiele poole turvaväravaid jõudes polnud mul enam kohviisu. Aga selleks, et midagi teha ostsin ikkagi tassi kohvi ja pähkleid, istusin kohvikusse pehme diivani peale ja hakkasin ootama.
Kui kuulsin kõrvallauast ühel hetkel tuttavat islandi keelt, hakkas see kaugele saarele jõudmine tunduma juba kuidagi reaalsem ja tundsin et eelnev pool-unes möödunud seiklus võib olla väärt kogu energiakulu, kui ma päriselt ka kohale jõuan.
Lennkukisse jõudes toetasin pea jällegi Mari padjale, valisin lennuki kõrvaklappidest klassikalise muusika ja uinusin. Ärkasin kui olime Islandi kohal ja viimase pooltunni imetlesin liustikke ja laavaväljasid ja tuhamägesid. Selles lihtsalt on midagi väga kodust.