Ma ei hakanudki nutma

Heitlik meel on mu sees. Vaadake seda pilti. Ma vist ikka saan kunagi lapse, või -d. Lähen nüüd õue tantsima. Teiega oli tore.

Kui tahate näeme teises blogis. Kui ei taha, siis ma otsustasin et olen nüüd piisavalt viiking.

Sigur Rós ja beebi

Kui olin alles Eestis ja mõtlesin veel asjade pakkimisest, siis Jim rääkis, et kui ma tulen Islandile, siis ma peaks tervitama Björki ja Sigur Rós'i. Ma ei uskunud, et ma neid kohtaks tänaval, või et ma nad ära tunneks. Aga võta näpust. Esimene nädalavahetus nägin Björki. Ja viimane nädal enne põhja minekut, oma viimasel Au Pairi nädalal kõndisid tänaval minust mööda Sigur Rós'i liikmed. (Jim, ma andsin su tervitused telepaatilisel teel edasi. Palju mugavam uus tehnoloogia, usaldusväärne ja kiire)

Mu viimane Au Pairi nädal. Viimased kaks päeva. Kui ma tuleks Eestisse tagasi, siis ma nutaks praegu omal silmi peast välja. See armastus Islandi vastu on sama, võib-olla isegi suurem, kui enne tulekut, mida isegi hirm pangakonto tegemise, arstile mineku ja palju muu ees ei vähenda. See on suhteliselt suur tunne, kui väiklastest aga vahel väga kindlameelsetest hirmudest ise üle astud, sest armastad. Mis muu tunne see olla saab.

Pühapäeval sõidan Myvatni. Siis algab teine elu. Kuigi see algas juba täna hommikul, kui Svavar pool kuus hommikul mu uksele kopsis. Nad läksid sünnitama. Ja veerand üheksa oli laps käes. Või midagi sellist.

Pidin maha istuma kui Svavar helistas mulle. Mul polnud midagi öelda selle peale. Palju õnne ütlesin. Aga, see lihtsalt võttab mu tummaks. Jälle selline kesksoost tunne, ei tea kuidas olla naine ja mees kindlasti ei ole.

Kui Thora hommikul esikus seisis ja ma unesegasena läksin küsima, kas Ninal ja Doril on täna kool või mitte. Siis, ta seisis seal, nõjatus vastu kappi ja hingas sügavalt. Ja mina küsin, kes kooli läheb. Ma võin vahel nii kohatu olla. Aga see on sellepärast, et ma ei tea lastesaamisest mitte midagi. Peale selle kuidas neid tehakse. Ülejäänu on minu jaoks kuidagi kauge filmiteema. Ja seal ta seisis ja hingas sügavalt ja ma hakkasin värisema, sest see on midagi nii võõrast mulle. JA SIIS ma küsisin oma rumala triviaalse küsimuse. No see läheb jälle mu toredate piinlike asjade lahtrisse. Igal juhul sai Dori kooli saadetud ja Nina mängib praegu oma toas.

Kui nad olid läinud, siis ma ei saanud veidi aega magama minna. Täiesti uus tunne oli mu kehas ja hirmusegu süstis adrenaliini. Lugesin internetist sünnitusprotsessi kohta. Ja otsustasin, et ma vist kardan ise lapsi saada. Ma ei tea seda vastust. Ma ei tea... aga võib-olla see juhtub ikkagi. Sama moodi nagu Islandil elamisega, kardan aga armastus on suurem. 

Mu väikeses toas on üks viiendik põrandast kaetud kottide ja nende peale visatud asjadega, mille ma kaasa võtan ning pappkastiga kuhu lähevad need, mis sügiseni siia jäävad. Ainult filmides tuntakse selliste romantiliste pesast välja minekute puhul romantilist mingit tuleviku sooja hästi lõhnavat tuult ja vaadatakse kaugusesse järgnev laul taustaks mängimas.

Tegelikult ma ei tunne midagi. Limbo. Tühi maa. Ma pakin asjad kokku, lähen bussile. Jalad, käed värisevad. Nagu kaheksa kuud tagasi, kui siia lendasin oma 20 kilo asjadega. Myvatni, hotelli tööle lähen ma kõvasti rohkemaga. Ja kuigi ma pidin pühapäeval ühele naisele tõestama, et ma pole Islandlane oma keele ja välimuse pärast, siis olen ma ikkagi enda teadmatuses, palju mul seal oskust vaja läheb, veidi närvis. Aga sellest pole midagi rääkida.

Üks postitus tuleb veel. Ja siis on kõik. Uus peatükk tuleb uues raamatus.

8 kuud on täis

Nüüd ma saan kirjutada need read millele mõtlesin siis kui Norra lennujaamas oma kilehunnikust kohvriga istusin: Mäletan kui ma tulin ja olin närvis ja ei teadnud, mis saama hakkab. Tunnen et olen väärt neid ridu.

Nú er kominn tími til að flýtja til Myvatns. Ég er solitð kvíðin og lika hlakka til. Enginn veit hvað mun gerast en samt verður það skemmtileg, ég veit það. Vonandi.
Barnið er ennþá í maganum hennar mömmu Þóru og vill ekki komast út. Þetta þyðir að ég hef ekki mikið tíma til að læra að kunna hana. Það er mjög sorglegt. Ég er búin að bíða eftir henni svo mikið. Það er eins og ég verð fædd aftur og það er satt. Ég er búin að vera eins og barn í maganum, góð fjölskilda og gott heimili og nú þarf ég að fara....

Imetlusväärne, kas pole? Ma ei saa öelda, et kogu selles tekstis kõik õige oleks. Aga suurem osa teist ka ei saa, nii et ma lasen tal uhkusega olla selline.

Heh

Kas tahate, et ma tõlgin...või maitsete minu elu google-translatega. Jääb viimane.

Üks pilt Islandi ajakirjast "Nýtt líf"

Suvi

See lugu on küll ammune, aga Thoral on nendel piltidel veel kõtu (ka praeguse seisuga on, kui ma seda kirjutan) ja sellepärast suskan nad käppelt blogisse.

Islandil on vanarahva järgi kaks aastaaega - suvi ja talv. Talv on siis kui on pime, suvi siis kui valge. Talv algab oktoobri viimasel laupäeval ( kui ma jälle pange ei pane, ma pole vikipeedia) ja suvi kuskil aprilli lõpus, viimane neljapäev äkki. No igal juhul, pole meie mõistes suvest juttugi. Aga päev on vaba töölt ja koolist ja kõikjal toimub pidu suvekleitides esinejatega, kuigi tuul on suhteliselt lõikav. Eesti mõistes siis. Islandi mõistes räägin soojast suvetuulest.

Allpool kujutava kunsti esindajad, Nokia C2 fotod, kannavad edasi kuulsa presidendi kandidaadi paari kohalviibimist Hafnarfjörduri suvealguse peol.

 

 Osavalt on mu sõrm ka pildile jäänud... Aga pildilt on näha kuidas Thora ja Svavar Ninale suhkruvatti sisse söödavad ja samal ajal kui mina pilti teen, teeb nende seljataga fotograaf minust pilti, sest ma olen presidendi kandidaadi lapsehoidja ja seega väga tähtis isik Islandi tulevaste põlvkondade üleskasvatamisel.

Mina ja Islandi tulevik Nina Solveig

Arsti juures

Ühesõnaga. Tuli kätte aeg, et arsti juurde minna, mille tulemusena hakkan antibiootikume krõbistama.

Arsti juures käimine oli jälle muidugi eneseületus. Kui ma juba teist nädalat paistes kurguga ( mis korraks, üheks õhtuks taandus) ringi käisin, siis tulin lõpuks mõttele, et äkki see ei ole lihtsalt külmetus. Oehh... kas ma tõesti pean minema jälle mingisse võõrasse kohta. Millegipärast on see minu jaoks nii raske. Võib-olla keele pärast.

Läksin. Maksin vanas eesti rahas 260 krooni visiiditasu, sain järjekorranumbri ja tšeki. Päeval pidin kell kolm helistama, et üldse võimalus saada valvearsti juurde. Kui perearsti juurde aeg panna, võib see nädalaid võtta ja neid ma olin kodus juba oma lollusest ja hirmust kaks tükki võtnud, nüüd oli vaja kohe arstile saada. Svavar helistas minu eest, appi kui tänulik ma olin. Ja kell 15.06 oli võimalik saada arsti juurde kella 18.30ks, kui vastuvõtt algas neljast. Inimesed vist istuvad telefoni juures ja kui kell kukub siis kiirem võidab. Mina võitsin tänu sellele, et sain aja. 

Sinna minekuga on ka ju palju asju. Kus tervisekeskus asub ja kust ma sisse pean minema ja kuhu mida ütlema. No ma sain selle kõigega hakkama. Aga mul on koguaeg adrenaliin laes, kui ma kuskile uude kohta lähen. Arvutimängud ja lõbustuspark on minu psüühika kõrval naljamäng.

Lõpuks ma sain pärast 4 aasta vanuse ajakirja sirvimist suruda piltilusa neljakümnendates mehe kätt. Arst. Esimest korda nägin ma piltilusat meesarsti, sellist nagu filmides on. Ei, ma ei armunud, mulle ei meeldi minust liiga palju vanemad mehed, aga ta oli märkimisväärselt nägus. Sellepärast märkisingi selle ära. 

No arvata oli, et antibiootikumid sealt tulevad. Ilus arstionu saatis apteeki kirja, kuna islandil on minu teada ainult üks apteegikett, siis tuli mul lihtsalt ühte minna, öelda kohalik isikukood ja tabletid pandi karpi.

Naljakas, aga vaga mõistlik süsteem.

Mitu päeva hiljem kui ma oma adrenaliinitaseme olin taastanud, sain aru. Ma rääkisin arsti juures islandi keeles ja sain sellega väga hästi hakkama. Ma luban endal jälle uhke olla.

Ja penitsilliin aitab. Olen tänulik, et meil on ravimid millega end aidata kui mõte veab alt.

Nüüd kogun ja korrastan mõtteid, et päriselt terve olla.

Me ootame ikka veel beebi tulekut...

!!!

Háskólinn hefur samþykkt umsókn þína. Vinsamlega kynntu þér upplýsingar um greiðslutilhögun sem þú fékkst í staðfestingarpósti þegar þú sendir inn umsóknina

See tähendab, et ma olen ülikooli vastu võetud. Ja hakkan sügisest Islandi keelt õppima. Mis asi see veel olema saab...

Köieltantsija

See on üks mu viimastest postitustest selles blogis. Tähtsaid asju tuleb veel, millest rääkida. Ja nii mõnigi foto on vaja veel üles riputada sellele tapeedile siin, aga selle blogi lugu hakkab otsa saama. 9 päeva pärast olen ma siin olnud 8 kuud. Enneaegne viikingibeebi. 

Ja päris beebi peaks siis juba kodus olema. Heegeldasin talle teki: 

Ma ei tule Islandilt ära. Ja ma katsetan uue blogi kirjutamist, sest esimene põhjus selleks blogimisieks oli oma elu jagamine Eestiga. Nüüd ma lihtsalt hakkan seda veidi teistmoodi tegema. See siin oli kuidagi prooviblogi, emaüsa kust välja kasvada ja kus rahulikult areneda. Alustasin Au Pairiks olemisest ja kuna see aeg saab läbi, siis tundub mulle kohane ka sellele päevikule siin punkt panna.

Olen proovinud keskenduda rohkem sellele, mis Islandil teistmoodi on ja mis toimub lapsehoidja elus. hmmm.....

jah..

Reaalselt sain sellega hakkama vist esimesed kaks kuud, siis tuli juba minus välja filosoof, kes lihtsalt eksistentsile proovib näppu peale panna. Ja mulle meeldib nii kirjutada. Ka siis kui Jim ei loe ja Karina esimesest lausest kaugemale ei jõua. Ma tean küll et emme loeb ja .... neid on veel. 

Nüüd on Island saanud minu elu osaks, ma ei lähe siit kunagi ära igaveseks nagu ma pole kunagi läinud Eestist igaveseks. Ma tõmban köie Hallkrimskirjkja ja Pika Hermanni torni vahele ja hakkan tantsima. Samal ajal laulan Sigur Rosi ja Vaiko Epliku laule segamini. Kahehäälselt, üksi.

Saate aru, ma olen tänulik. Tõesti olen.