Ühesõnaga. Tuli kätte aeg, et arsti juurde minna, mille tulemusena hakkan antibiootikume krõbistama.
Arsti juures käimine oli jälle muidugi eneseületus. Kui ma juba teist nädalat paistes kurguga ( mis korraks, üheks õhtuks taandus) ringi käisin, siis tulin lõpuks mõttele, et äkki see ei ole lihtsalt külmetus. Oehh... kas ma tõesti pean minema jälle mingisse võõrasse kohta. Millegipärast on see minu jaoks nii raske. Võib-olla keele pärast.
Läksin. Maksin vanas eesti rahas 260 krooni visiiditasu, sain järjekorranumbri ja tšeki. Päeval pidin kell kolm helistama, et üldse võimalus saada valvearsti juurde. Kui perearsti juurde aeg panna, võib see nädalaid võtta ja neid ma olin kodus juba oma lollusest ja hirmust kaks tükki võtnud, nüüd oli vaja kohe arstile saada. Svavar helistas minu eest, appi kui tänulik ma olin. Ja kell 15.06 oli võimalik saada arsti juurde kella 18.30ks, kui vastuvõtt algas neljast. Inimesed vist istuvad telefoni juures ja kui kell kukub siis kiirem võidab. Mina võitsin tänu sellele, et sain aja.
Sinna minekuga on ka ju palju asju. Kus tervisekeskus asub ja kust ma sisse pean minema ja kuhu mida ütlema. No ma sain selle kõigega hakkama. Aga mul on koguaeg adrenaliin laes, kui ma kuskile uude kohta lähen. Arvutimängud ja lõbustuspark on minu psüühika kõrval naljamäng.
Lõpuks ma sain pärast 4 aasta vanuse ajakirja sirvimist suruda piltilusa neljakümnendates mehe kätt. Arst. Esimest korda nägin ma piltilusat meesarsti, sellist nagu filmides on. Ei, ma ei armunud, mulle ei meeldi minust liiga palju vanemad mehed, aga ta oli märkimisväärselt nägus. Sellepärast märkisingi selle ära.
No arvata oli, et antibiootikumid sealt tulevad. Ilus arstionu saatis apteeki kirja, kuna islandil on minu teada ainult üks apteegikett, siis tuli mul lihtsalt ühte minna, öelda kohalik isikukood ja tabletid pandi karpi.
Naljakas, aga vaga mõistlik süsteem.
Mitu päeva hiljem kui ma oma adrenaliinitaseme olin taastanud, sain aru. Ma rääkisin arsti juures islandi keeles ja sain sellega väga hästi hakkama. Ma luban endal jälle uhke olla.
Ja penitsilliin aitab. Olen tänulik, et meil on ravimid millega end aidata kui mõte veab alt.
Nüüd kogun ja korrastan mõtteid, et päriselt terve olla.
No comments:
Post a Comment