Ma pole oma siinsetest nubludest väga enam rääkinud. Egoist - võib-olla. Mõtlesin selle üle, et miks siis need kaks minu jutu sisse ja sellesse, mille üle ma arutan nii tihti ei mahu.
Üks põhjus on see, et ma tegelen päevast päeva sellega, mis mulle siin väljakutseks on. Kuna Nina ja Dori enam nii väga väljakutseks ei ole, siis ei õhuta see mind ka nendest rääkima. Nagu ma ei räägi maitsvast toidust või toredast poemüüjast - nad on minu ilusa päeva osad. Ma märkan neid ja mul on hea meel kui päev möödub ilma äärmusteta, sest see tähendaks enda kogemustepagasi venitamist - mugavustsoonist välja tulemist. Ometi on just see viimane, millest kirjutada.
Teiseks pole ma ema. Ma ei vaimustu lastest, kui millestki, millest emad vaimustuvad. Ma ei saa sellest veel aru - puudub kogemus oodata üheksa kuud, sünnitada ja vaadata seda väikest olendit arenemas. Kui see ükskord juhtub, siis hoidke piip ja prillid. Nii palju kui ma ennast tunnen, võin ma ka mõnest väikseimastki asjast teha elevandi või vähemalt kirjelduse sellest teen ninasarviku või jõehobu mõõtmetes. Kui ma kunagi peaks blogima oma lastest, siis neil saab olema detailne ülevaade täiskasvanuna oma lapsepõlvest.
Nina ja Dori on minu noored sõbrad. Ma õpin neilt ja nendega koos. Kannatlikkust, aja maha võtmist ja aja mõistet üldse. Laps ei saa aru, kui multikas on pooleli, et kell ei võiks seal maal olla, et peab kodust hakkama minema. Või sellest, et aeg söömiseks võib välja venida, kui laua taga niisama molutada, mis tähendab seda, et multikaid ei saa vaadata, sest magamaminekuaeg on kätte jõudnud. Miks minna kohe kooli, kui just tuli inspiratsioon mänguks? Maailm käib nii ja mingis mõttes on see distsiplineeriv. Aga teisalt saan ma aru mingisugusest terviklikkusest, mis ei küsi aega vaid selleks hetkeks kuluvat tähelepanu, arvestades sellega, mis tunne mul parasjagu on või olen ma väsinud või ergas.
Veel väärtuslikum mängimisele kuluvast ajast, on mängu sisse minemise oskus ja loomingulisus. Milleks peaks neile üldse õpetama kuidas on "õige", kui nende fantaasia pakub sellist rõõmu. Edasi kentuki poisid!
Kunagi on nad suured. Millal? Kes mina siis olen? Ja mis üldse on? Ma ei taha mõelda. Parem teen seda, mis on siin ja praegu.
Dori oma sünnipäevahommikul minu tehtud kingitust avamas.
Nina enne juukselõikust.
Ikkagi on nad mingis mõttes minu lapsed.
No comments:
Post a Comment