Kuues jaanuar koos kolmekuningapäevaga on läbi. Siingi viiakse kuusk välja (meil veel mitte, aga meil ka plastmassist, äkki keldrisse viimisel on mingi muu kuupäev) ning jõulud on ametlikult läbi, aga kolmest kuningast pole juttugi.On kolmeteistkümnes, ehk viimane jõulupäev, kus tehakse lõket (jõulukuuskedest) ja lastakse õhku kõik järelejäänud raketid. Sattusin minagi poolkogemata oma sõbra ja tema tütrega ühte lõkkekohta kaema. Ilm oli väga udune ja iga natukese aja tagant sadas vihma, nii et raketipaugud kandusid õhuniiskusega füüsiliselt kõrvatrummikileni ja tulemäng toimus suhteliselt madalal. Oli aru saada, et tegemist oli ülejääkidega, sest raketid olid oma suuruselt ja välimuselt väga hektiliselt jaotatud. Rakett on ikkagi rakett ja ma ei saa aru, kuidas mingi toru täis mingit ainet moodustab korrapärase sädeleva vaatemängu. Las see jääb üheks minu imedeks.
Nimetatud lõkked tulevad sellises suurusjärgus siin:
(lõkkepildi varastasin siit)
Aga tegelikult ühest varasemast päevast - aastavahetus/Svavari vanemate kuldpulmad.
Juba 29. detsembril hakkasid meie majja kogunema sugulasi (Svavari õde, perekonnaga Islandi teisest otsast), kes andsid aimu sellest, mis toimuma hakkab - Islandi keele kursus. Väikeste pistetega kuni vana-aasta õhtuni, kui ma oma toast välja ilmusin või kuskilt õuest tuppa tulin harjutasin enda päriselt islandi keeles väljendamist, kuni kell 18.00 31.12.2011 algas päris eksam. Majas oli ca 30 inimest, situatsioon meenutas mulle veidi seda eelmist viisakat koosolemist ainult selle vahega, et tutvustama pidin end ainult kahele inimesele ja see oli kolm korda vähem kohatum. Otsustasin olla vaikne ja pealtvaataja, raisatud otsus. Küsimused sellest millised on Eestis jõulud, kuidas mu reis läks ja muud sarnased küsimused ei lubanud mul vaiki olla. Õhtu lõpuks ma enam ei saanud aru, milline keel on milline. Proovisin korra isegi põgeneda, aga Thoral polnud köögis abi vaja.
Pärast rakette ja 2012 tulekut tuli minu juurde üle õue naaber, kellega Thora oli rääkinud. Tuli välja, et nad arvasid, et ma olen mõni Svavari vanematest tütardest, kuuldes, et hoopis keegi on täitsa välismaalane ja räägib juba islandi keelt. Seda imet ei saa ju kaemata jätta. Tuli naaber meile külla, kinkigi ei jätnud maha:
sõnad luges ka peale. Nii et ma ei saanud maitsmata jätta. " Kui ei söö, siis viikingiks ei saa! " Svavar ei nautinud seda olukorda vähem kui naabrionu. Pärast demonstreeris ta mulle lamba silma ja hambaid ja keelt, aga lohutas ka: Käskis maitsta ainult põseliha ja keelt ja ma tegin seda (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!)
Ja mina ei lepi nüüd vähema kui 40% viikingistaatusega. Sest ma olen nädal otsa pärast seda perepidu söönud neid toiduülejääke ja hangikjöt'i lõhna pidanud külmkapis taluma. Ehk siis minu DNA's on midagi kindlasti viikinglikum. Mis ei tähenda, et eestlane minust oleks kadunud (neile kes kartma võisid hakata).
Ilutulestik oli võimas, kestis üle tunni aja ja kokkuvõttes kuni 6.jaanuarini paugutati päris regulaarselt. Nad tunnistavad ise ka, need islandlased, et nad lähevad veidi pöördesse :)
Mina ja Svavari ema Solveig aastat vahetamas
No comments:
Post a Comment