Välismaal olles saab inimene nii teadlikuks, et ta on enda maast väljas. Suurimaks näitajaks on kohaliku keele mitteoskamine, mis tekitab küsimusi: kust sa pärit oled?
Mis mõttes välismaal? Island on üks bioloogiline ja geograafiline keskkond, mis mulle meeldib hoolimata meteoroloogilistest näitajatest, mis mõne teise homo sapiens sapiens'i frustreeruma paneks. (Sai vist võõrsõnadest, mis välismaa keeltest tulnud, küll?) Ma olen lihtsalt organism, kes on pärinud eurooplase geenid (mu suguvõsas esineb nii üht kui teist rahvust,selle järgi nimetan end eurooplaseks) ja olen sündinud pikkus- ja laiuskraadide järgi Eestisse. Minu ümber olnud ja elanud inimesed on säilitanud seal varem elanud inimeste eluviisid, kombed, väljenduslaadi, laenanud üht teist ka natuke kaugemalt ning selle info sees olen ma üles kasvanud. Ka eesti keel on üheks nendest kultuurinähtustest. Keel on kõigi eestlastega kokkupuutunu väljenduslaad. Seda, mida võimaldab eesti keel on eestlane elanud. Ja keele õppimisega omandan teadmise nendest, kes on näinud/teinud rohkem kui mina, sest keel räägib sellest mulle. Arvan, et keel teeb minust eestlase.
Seda, kas kohaliku keele oskus teeb minust rohkem islandlase või mitte, saan ma öelda mõne aja pärast. Välimus on mul euroopalik, seetõttu peavad mind kõik siin ka kohalikuks. Nii kaua, kuni ma suud lahti ei tee.
Ja sel ajal, kui ma olen tasa, mõtlen omaette, kus on see sild eestluse ja Islandil end kohalikuna tundmise vahel. Kas just islandlaseks tahan saada - neilgi, kõrvalt vaadates on asju... Üldistused rahvuse kohta ei kuulu selle ühendava silla juurde. Kuigi rahvusel on ühised kombed ja tavad on igaüks siin siiski erinev. Ja kokkuvõttes on kõik inimesed oma inimlikkusega.
Kõige universaalsem keel on kehakeel. See on mul siin tummana olles väga osavaks muutunud. Ühel õhtul, kui Marisega väljas pidusemas olime, küsisid neli tüdrukut ühe baari ees meilt teenet: Nad tahtsid, et me arvaksime, kes neist on lesbi. Maris väga ei viitsinud ja pakkus lihtsalt kõige naiselikuma tüdruku peale. Ei olnud. Ma pidin kindlasti üle küsima, et üks neist kindlasti ikka oleks lesbi, lihtsalt et kedagi mitte solvata ja iseennast arvamise vaevast säästa. Siiski, tuli see viktoriin läbida. Ma vaatasin neid. Kolm neist vaatasid mind pingsalt näoga "noh, kas sa arvad ära" ja üks üritas teha mul-on-ükskõik nägu ning käitus nagu tal poleks õrna aimugi, et ma tegelen praegu nende hulgast kellegi valimisega. Osutasin tema peale, mille järel kõik tüdrukud nagu püssikuulist puudutatuna hakkasid ülemeelikult karjuma ja ohhetama, et see pole võimalik, kuidas ma aru sain, kas soeng või midagi (naerumärk). Muidugi oli nende teatavas hüsteerilisuses ka promillidel oma osa - AGA ma ei tea, kas selline asi minuga Eestis juhtunud oleks ja kas seal ma oleks taibanud märgata käitumist. Võib-olla ikka. Igal juhul, kehakeel on reeglina universaalne. Vähemalt Euroopa kultuurikeskkonnas.
Oma CV-sse saan kirjutada sel juhul: oskan eesti keelt, kehakeelt, inglise keelt... Inglise keel on üldse väga naljakas keel - seda räägivad nii paljud, et ta on hakanud igaühe nägu minema. Näiteks ei pea ma end inglaseks, sest oskan inglise keelt. Ometi tahan saada islandlasemaks läbi selle keele oskuse. Täna olen ja arvatavasti ka homme, ikkagi eestlane.
Minu eestlus ei ole seotud kodumaa mullaga ja päikesega. Kuigi ma armastan ka neid. On lihtsalt veider, et ma tunnen end kohe koduselt lagedal laavaväljal. Kohe. Kuid Eestis metsas olles tunnen veidi kõhedust, kuigi näen ka väga palju ilu. Ma ei mõista seda, kuidas see nii saab olla. Sellepärast järeldangi, et inimene on suurem kui kultuur ja päritolu. Selles on midagi rohkem. Minu eestlus on osa minust. Ma ei jookse vabariigi aastapäeval lipuga mööda maad ringi, sest ma ei pea seda vajalikuks. Aga mõte laulvast revolutsioonist toob mulle külmavärinad. Ja eesti sood, mis on nagu laavaväljad - lagedad ja salalikud. Või siis on laavaväljad kivisood. Aga soodes on ussid ja neid ma veidi pelgan. Laavaväljadel võib ronida ja ei upu. Tuleb lihtsalt ettevaatlik olla. Et siis minu eestlus see, mis mulle meeldib Eesti mõiste sees, mälestused mis lapsepõlve mahuvad. Siis kui küsimus ei olnud rahvuses, vaid selles kas ma saan kommi ja kuidas seda küsida. Eesti kommid on väga head. Ja vanaema paneeritud silgud:
silk enne ja pärast vanaema käe alt tulekut
Ja neid asju mis maitsevad on veel nii palju... tähendab. Minu eestlus peitub söögis.,
No comments:
Post a Comment