Tere Tolerants!

"Mina olen Kirsti. Kirjutan sulle esimest korda. Olen sinuga kohtumisest mõtelnud päris kaua, aga pärast seda kui ma sellel reedel sinuga päriselt kokku sain, nii et ka mulle endale see kohale jõudis, olen su peale palju mõtelnud.

Mäletad, ma kuulasin parasjagu raadiot ja sealt tuli see laul, mille peale ma mõtlesin, et issand kui pask muusika. Ja siis sa tulid mu juurde ja ütlesid, et kellelegi on see võib-olla lemmiklaul ning sa sülitasid just praegu kellegi lemmikhetkedele. See on ju kõigest laul, ütlesid sa. Ja ma tean, et sul on õigus."

Kaks päeva hiljem Tolerantsiga kokkusaamist läksin Hjalmari kontserdile, mis meeldis mulle väga. Kontsert algas selle looga:

Ja ma olin kohe võlutud. Eriti selle laulu lõpp ja kõik, kontserdi algus oli paljutähendav... ja kogu see kontsert oli paljutähendav, sest ma saan nüüd juba aru, millest nad laulavad. Kõik ja puha, minu jaoks on see suur asi.

Bändis on kaheksa märkimisväärselt "karvast ja villast" tüüpi, kes on kõik väga head instrumentalistid. Nagu kord ja kohus on üks sellest seltskonnast, see, kes kõige rohkem tähelepanu püüab. Teate küll, alati on laval keegi, kes tõmbleb ja võimleb ülearu(s). Aga võib-olla on see harmoonilise koosluse nõue... et muidu läheks midagi paigast ära. Aga see oli natuke tore ka vaadata. Suur mees teab ise, mis ta teeb lava peal.

Esinejate nägusid polnud võimalik näha. Kordagi ei paistnud prožektor bändile, vaid nende selja tagant paistis kord sinine, kord punane, kord roheline või valge valgus. Mõni valgustehnik (mul on üks sõber, kes kannab sellist ametinimetust) pööritaks silmi ja ütleks, et need on (vist) LED-prožektorid, aga ma olen lihtne inimene. Kui mulle valgus peale paistab, siis ta on ikkagi lihtsalt värv ja valgus. Eksole. Ja selles suitsus ning värvilises valguses seisid siluetid. Seisin umbes teises reas või 2,5. reas aga see suits ja need kujud pillidega tekitasid tunde nagu nad oleks nähtamatu seina taga.

Ja keset mu nautimist, õhutus palavas ruumis külg külje kõrval seismist ning muusika rütmi läbi keha laskmist, oli keegi rütmist täiesti väljas ning trügis minust ja teistest ette. Vaatan kuidas teised reageerivad, sest Tolerants oli endiselt minu juures, proovisin trügija tungivat käitumist mõista. Kujutasin ette, kuidas sellel naisel on väga vaja olla esimeses reas, sest.... Tolerants oli kadunud mu juurest,  see suhe, mis kaks päeva tagasi loodud sai oli kadunud. Paks naine trügib julmalt noorte vahelt läbi. Ta on umbes neljakümnendates, kus peaks juba väärikus olemas olema. Pealegi ta ei mahu ju sinna esimesse ritta. Ja pealegi ta tantsib nii, et kõik vaatavad teda, sest teda ei saa mitte vaatamata jätta. Sest see on ju ebameeldivalt vaatama kutsuv kui üks paks, rasvaste sorakil juustega naine staaritseb esireas, endast vähemalt 20 aastat nooremate keskel ja kõige selle sees on tal rahulolev ja ennastõigustav nägu. 

Ega ta süüdi ei ole ju et ta paks on. Üldse mulle ei meeldi inimeste kohta paks öelda. Sest õrnas nooruses on ka minule need neli tähte sellises järjestuses suunatud. Õnnelik ma selle üle ei olnud. Aga mõtlema paneb, miks seda öeldakse ja kes ütleb. Ja ma tean kui suhteliselt mõttetu hinnang see on, paksus, õhukesus, suurus, väiksus on võrdeline. Aga ütleme nii, et see naine võttis rohkem ruumi kui teised ja oli tunduvalt pealesuruvam/agressivsem kui teised ja ei näidanud mingit tolerantsi. 

Õnneks tuli bändil paus. Ja ma võin öelda, et teises pooles koostöös teiste noortega, me teda enam ette ei lasknud. Asi pole selles, et ta on paks. Kui oli vahepaus ja ruumi lasti õhku ning vaikselt kostus kõlaritest mingit muusikat, siis ta tuli oma sõbrannaga (sama naine, kes palju ruumi võtab) ja tantsis seal keset põrandat. See on täiesti ok, et ta tantsis. Ja mina vaatasin. Ja mõtlesin, miks see kõik mind rõõmsaks ei tee? Ta on ju mitte enam esimeses nooruses naine, kes naudib muusikat ja iseennast. Ja ma peaks tema vabaduse üle rõõmus olema. Aga mis jääb puudu? Miks ma südames ei usu teda, tema siirust tantsida keset tühja põrandat kui inimesed mööda seina ja lavaäärt joovad ja jutustavad rahulikult. See lihtsalt ei tasakaalustunud ümbritseva keskkonnaga. Kas minu reaktsioon on tolerantsipuudus?

Ma ei tahtnud seda tunnet ka alla suruda. Kui ma olen nelikümmend pluss, ei taha ma olla selline. Aga mis teeb teda selliseks ja kas ta üldse peaks midagi muutma, kas tal äkki on endal nii hea. Nii palju küsimusi ühe kontserdi jooksul...

Ja islandil on ilu küsimus väga väga tähtis. Ma veel pole leidnud viisi kuidas sellest kirjutada, nii et see oleks igast küljest tolerantne. Nii, et välja ei niriseks rohelise mürgina minu naiselik kadedus, mis on mürk ainult mulle endale. Sest teatavasti kadedus ilu järgi tähendab, et ma ise arvan, et ma olen kole ja seda ma ei tahaks avalikult tunnistada. Ning ütlemine, et ma olen ilus on ka hea maitse ja kombevastane. Mis ma siis ütlema peaks? Kas keegi teab? Tolerantselt palun, nii et kõigil oleks ruumi.

Ma tean, et vastus on: välimusest rääkimine on pealiskaudne ja näitab vähest intelligentsi. Räägi poliitikast ja nendest asjadest, mis on tähtsad. (Mu ratsionaalne mina hüppas välja)

Siinkohal otsustan sootuks otsad kokku tõmmata ning lõpetan oma sissekande kiisupildiga. Ma väga tahaks endale kassi. Ja ma ei tea, kas see unistus täitub. Aga nende vastu on mul tohutult palju tolerantsi. See on mingi naiselik värk, et ma pean kasse igal pool pildistama justkui ma prooviks võtta sellelt kiisult ja hetkelt kõik, mis võtta annab. Ja siis pärast vaatan, seda halva kvaliteediga fotot ja ikkagi teen ameerika filmidest õpitud "aaaav" häälitsust ja muutun kellekski, keda võib-olla pole sel hetkel võimalik täielikult tolereerida. Maailm, kes sinust aru saab, mis sa minuga teinud oled?