Kui olin alles Eestis ja mõtlesin veel asjade pakkimisest, siis Jim rääkis, et kui ma tulen Islandile, siis ma peaks tervitama Björki ja Sigur Rós'i. Ma ei uskunud, et ma neid kohtaks tänaval, või et ma nad ära tunneks. Aga võta näpust. Esimene nädalavahetus nägin Björki. Ja viimane nädal enne põhja minekut, oma viimasel Au Pairi nädalal kõndisid tänaval minust mööda Sigur Rós'i liikmed. (Jim, ma andsin su tervitused telepaatilisel teel edasi. Palju mugavam uus tehnoloogia, usaldusväärne ja kiire)
Mu viimane Au Pairi nädal. Viimased kaks päeva. Kui ma tuleks Eestisse tagasi, siis ma nutaks praegu omal silmi peast välja. See armastus Islandi vastu on sama, võib-olla isegi suurem, kui enne tulekut, mida isegi hirm pangakonto tegemise, arstile mineku ja palju muu ees ei vähenda. See on suhteliselt suur tunne, kui väiklastest aga vahel väga kindlameelsetest hirmudest ise üle astud, sest armastad. Mis muu tunne see olla saab.
Pühapäeval sõidan Myvatni. Siis algab teine elu. Kuigi see algas juba täna hommikul, kui Svavar pool kuus hommikul mu uksele kopsis. Nad läksid sünnitama. Ja veerand üheksa oli laps käes. Või midagi sellist.
Pidin maha istuma kui Svavar helistas mulle. Mul polnud midagi öelda selle peale. Palju õnne ütlesin. Aga, see lihtsalt võttab mu tummaks. Jälle selline kesksoost tunne, ei tea kuidas olla naine ja mees kindlasti ei ole.
Kui Thora hommikul esikus seisis ja ma unesegasena läksin küsima, kas Ninal ja Doril on täna kool või mitte. Siis, ta seisis seal, nõjatus vastu kappi ja hingas sügavalt. Ja mina küsin, kes kooli läheb. Ma võin vahel nii kohatu olla. Aga see on sellepärast, et ma ei tea lastesaamisest mitte midagi. Peale selle kuidas neid tehakse. Ülejäänu on minu jaoks kuidagi kauge filmiteema. Ja seal ta seisis ja hingas sügavalt ja ma hakkasin värisema, sest see on midagi nii võõrast mulle. JA SIIS ma küsisin oma rumala triviaalse küsimuse. No see läheb jälle mu toredate piinlike asjade lahtrisse. Igal juhul sai Dori kooli saadetud ja Nina mängib praegu oma toas.
Kui nad olid läinud, siis ma ei saanud veidi aega magama minna. Täiesti uus tunne oli mu kehas ja hirmusegu süstis adrenaliini. Lugesin internetist sünnitusprotsessi kohta. Ja otsustasin, et ma vist kardan ise lapsi saada. Ma ei tea seda vastust. Ma ei tea... aga võib-olla see juhtub ikkagi. Sama moodi nagu Islandil elamisega, kardan aga armastus on suurem.
Mu väikeses toas on üks viiendik põrandast kaetud kottide ja nende peale visatud asjadega, mille ma kaasa võtan ning pappkastiga kuhu lähevad need, mis sügiseni siia jäävad. Ainult filmides tuntakse selliste romantiliste pesast välja minekute puhul romantilist mingit tuleviku sooja hästi lõhnavat tuult ja vaadatakse kaugusesse järgnev laul taustaks mängimas.
Tegelikult ma ei tunne midagi. Limbo. Tühi maa. Ma pakin asjad kokku, lähen bussile. Jalad, käed värisevad. Nagu kaheksa kuud tagasi, kui siia lendasin oma 20 kilo asjadega. Myvatni, hotelli tööle lähen ma kõvasti rohkemaga. Ja kuigi ma pidin pühapäeval ühele naisele tõestama, et ma pole Islandlane oma keele ja välimuse pärast, siis olen ma ikkagi enda teadmatuses, palju mul seal oskust vaja läheb, veidi närvis. Aga sellest pole midagi rääkida.
Üks postitus tuleb veel. Ja siis on kõik. Uus peatükk tuleb uues raamatus.
Tervitan Sind!
ReplyDelete