Dilemmad ja küsimused

Kui ma tänaval kõnnin, siis ma jõuan mõtetega alati ka sinna, millest blogisse kirjutada. Kui mingi ajavahemiku sees pole siia midagi ilmunud, siis hakkavad tulema märkused. Mul on alati dilemma mis moodi ma kirjutama peaks. Üks variant on kirjutada mõeldes tulevastele Au Pairidele, kes otsivad internetist google-searchi sõnaühendeid tippides mingitki infot selle kohta, kuidas see lapsehoidja elu välismaal on. Teine võimalus on rääkida sellest milline on Island ja mis on teisiti või samamoodi. Ja kolmas võimalus on olla nartsissistlik ja kirjutada iseendast.

Ma ei ole seda otsust teemavaliku kohta teinud ja ei tee ka. Sest mul on võimatu kirjutada millestki muust kui iseendast, sest paratamatult on iga kirjatükk teataval määral subjektiivne ja ma isegi ei proovi seda nähtust vähendada, Island ja lapsehoidmine on lihtsalt osa minu elust ja mina olen osa sellest nähtusest. Seda ma endale ütlen ja siis langen jälle pikemasse arutellu iseendaga, kuidas midagi sõnastada ja kui ma koju jõuan.... siis ma olen nii väsinud korraga, et ei jaksa enam. Või laisk.

Mu armas perekond otsustas selle maja, kus me elame, nüüd endale osta. Pangalaenu maksmiseks ehitavad nad alumise korruse (kus elan mina) kaheks korteriks ja mina kolin üles. Poole väiksemasse tuppa, mille vastu mul iseenesest pole midagi, aga ma ei tea, kus ma oma asju seal hoidma hakkan, see on tõesti väike. Ja seal pole vaipa ja.... vinguviiul olen. Vähemalt saan ma salaja välja hiilida öösiti, sest tuba on kohe välisukse kõrval ja mul on parem internet, sest asun ruuterile lähemal. Ja nad lubasid mulle, et nad teevad kõik selleks, et mu olemine seal mõnusaks teha. Mõnes mõttes on väiksem ruum tore, aga oma päikesetervitust ma seal küll teha ei saa.... vist. Tähendab tuleb mehele minna ja suuremasse korterisse kolida. Ma ei ole näinud ühtegi printsi valgel hobusel rahalaegas tõllaga kaasas, neid printse olen näinud küll ja veel, puudu on hobune ja raha ja muidugi pool kuningriiki. Nii et jääb siis see väike tuba praegu.

Mul pole otseselt koduigatsust, aga on mingi asi... mis nagu käib vahel külas ja teeb tuju tõsiseks. Uurisin välismaalastele mõeldud raamatukest selle kohta, mida peab teadma kui Islandil elada ja töötada tahan ja siis sain aru, et ma ei saa midagi aru. Ma olen alati olnud mingi süsteemi osa, ka Eestis. Mul on see tunne, et kui ma ei tea süsteemi lõpuni, siis võib mulle keegi nurga tagant ebameeldiva üllatusega tulla. Aga kogu sellest süsteemi värgist on võimalik ju ka kasu lõigata, selles mõttes, et elada kõigi nende reeglite keskel nii nagu mulle meeldiks. On kaks varianti - kõik endale ise selgeks teha, või rääkida inimestega ja lasta neil endale selgeks teha. Selleks tuleb teada mida küsida ja selleks, et küsida, tuleb endale selgeks teha mis teema on... kokkuvõttes olen jälle ringiga tagasi. Ja miks ma valisin maa, kus keel on nii... omanäoline? (mis mulle ju meeldib). Miks ma ärritun, kui ma ei saa aru KOHE, kui ma proovin pool-seaduslikku teksti islandi keeles lugeda. Ausalt öeldes pole ma sellest eesti keeleski aru saanud, aga Eestis olin ma ka hoopis teistsuguse suhtumisega nagu laps, kes oma aias ringi jookseb silmad kinni. Millegipärast tekitavad liustikud ja kuumaveeallikad ja sammal minus huvi kodanikukohustuste vastu. Kellelgi teaduslik huvi seda reaktsiooni teaduslikult uurida?

Kirsti seikluses maailmast arusaamises jätkuvad. Mul on tunne, et ma olen kuskil kosmoses elanud seniajani...

Kuidas maksta makse, mis makse ma maksma pean, kust ma leian töö (mille eest ma saan palju raha) mis mulle meeldib, kus ma elama hakkan, kes ma olen, miks ma siin olen ? Kes ma olin eelmises elus ja kõik muud küsimused