Köieltantsija

See on üks mu viimastest postitustest selles blogis. Tähtsaid asju tuleb veel, millest rääkida. Ja nii mõnigi foto on vaja veel üles riputada sellele tapeedile siin, aga selle blogi lugu hakkab otsa saama. 9 päeva pärast olen ma siin olnud 8 kuud. Enneaegne viikingibeebi. 

Ja päris beebi peaks siis juba kodus olema. Heegeldasin talle teki: 

Ma ei tule Islandilt ära. Ja ma katsetan uue blogi kirjutamist, sest esimene põhjus selleks blogimisieks oli oma elu jagamine Eestiga. Nüüd ma lihtsalt hakkan seda veidi teistmoodi tegema. See siin oli kuidagi prooviblogi, emaüsa kust välja kasvada ja kus rahulikult areneda. Alustasin Au Pairiks olemisest ja kuna see aeg saab läbi, siis tundub mulle kohane ka sellele päevikule siin punkt panna.

Olen proovinud keskenduda rohkem sellele, mis Islandil teistmoodi on ja mis toimub lapsehoidja elus. hmmm.....

jah..

Reaalselt sain sellega hakkama vist esimesed kaks kuud, siis tuli juba minus välja filosoof, kes lihtsalt eksistentsile proovib näppu peale panna. Ja mulle meeldib nii kirjutada. Ka siis kui Jim ei loe ja Karina esimesest lausest kaugemale ei jõua. Ma tean küll et emme loeb ja .... neid on veel. 

Nüüd on Island saanud minu elu osaks, ma ei lähe siit kunagi ära igaveseks nagu ma pole kunagi läinud Eestist igaveseks. Ma tõmban köie Hallkrimskirjkja ja Pika Hermanni torni vahele ja hakkan tantsima. Samal ajal laulan Sigur Rosi ja Vaiko Epliku laule segamini. Kahehäälselt, üksi.

Saate aru, ma olen tänulik. Tõesti olen.