Kool-keel-kool

Ega väga kirjutama ei kipu, kui millegagi just valmis pole saanud. On nagu rohkem loomeperiood kui kokkuvõtete aeg. Aga mõne reaga võiks vahepeal välja tulla, et ennast, eesti keelt ja kohalolekut mitte päris ära unustada. 

Minu vaatevälja kaunistab mingite maagiliste kokkusattumiste tagajärjel väga tihedalt arvuti ja islandi keele õpik. Maagilisust väljendab nimelt see tihedus: Svavar on viimased ajad kodus olnud millegipärast ja nii on mul rohkem aega lasteta olla. Süümekad on, sest ma otseselt ei tea, kas nüüd peaks rohkem pingutama või mitte. Sellist asja ma ei küsi ka, sest arvestades sellega, kui vabalt nad ise siin kõike võtavad ja kui uhked nad minu kiire õpivõime üle on, siis ma lihtsalt lasen olla. Koristan ja süüa teen ikka. Vähemalt niigi palju minust kasu.

Uhkuseks on mul endalgi põhjust, ühe asjaga olen siiski hakkama saanud. Tegin enda keelte koolis, Mimiris, keeletaseme eksami, ja sain tase 2-lt üle tase 5-le. 

 Tasemeeksamil, taamal paistab valges mu tulevane klassikaaslane Petra (ma ei mäleta kust)

Ma muidu pole väga endaga rahul olija, aga see oli kompliment ja üllatus mulle endalegi, lisaks veel minu õpetajatele koolist, kes olid väga siiralt õnnelikud. Hakkasid kohe islandi keeles vuristama ja kõiksugu juttu minuga rääkima, mu tõlkeprogramm suutis mu peas järge pidada ja õnnestunult neid mitte pettuma panna. Kuna aga viienda ehk viimase taseme tunnid algavad hommikuti alles veebruari lõpus, siis ei mallanud ma oodata ja läksin ikkagi neljandasse, kuhu ma tegelikult lootsin selle tasemeeksamiga jõuda. Nüüd siis näeb minu ninaesine välja selline:

 

 

Viisin paberid sisse ka Islandi ülikooli, et seal sügisest õpinguid alustada. Nüüd käin iga päev oma vastuvõtuankeeti vaatamas, kas nad on juba aktsepteerinud. Kui see linnuke sinna kasti ilmub, siis võin teist korda enda üle uhke olla. Ásdís, mu kallis kaitseingel tuli mulle seltsiks seda dokumentide sisseandmist korraldama ja oli tunnistajaks, et ma nad ikka tõin kohale. Pärast istusime ülikooli kohvikus ja ma olin nagu väike nagla, kes unistab, kuidas ta järgmine aasta seal samas istub ja saab targaks ning oma uute sõpradega õppejõudude üle halastamatuid nalju teeb. Võib-olla ka mõne loengukaaslase üle. Halastamatult armastavaid nalju. Naerda tahaks alati.

Maris, eesti tüdruk, kes siin 2 semestrit geoloogiat õpib (üks väheseid mõistlikke kohti, kus seda teha), on minu viimase aja seltsiline vabadel hetkedel ehk nädalavahetustel.

 

 Mina ja Maris läksime laupäeva õhtul õue.

Ja külastanud olen Lemmet, kes siin juba 18 aastat, õpetab islandi keelt eratundidena kodus ja annab isegi tunde ülikoolis. Minu iidol. Heh. Ma ei pane veel plaane paika. Aga Lemmega saab rääkida keelest nagu maniakaalne vampiir ja tema on vist ainus, kes minu siirast kirglikust armastusest nende veidrate kriksadrillide ja pudistamiste vastu aru saab -  meie jaoks on kogu see kupatus ILUS.

Eelmine nädalavahetus tuli siia semestriks ka Arolin, koolikaaslane Viljandist. Minu haldjas, tuli lõpuks ka koju. Esmamulje Islandist oli tal: "Siin on õhku" Erinevate segaduste tõttu, ei saanudki me kohe tema tuleku päeval kokku ja järgmine päev oli jälle mul aega nii vähe, et saime veidi ringi käia ja näitasin talle, kus on Bonus, kohalik Säästumarket/Selver. Vähemalt ei jää kallike nälga, kui ma teda valvamas ei ole.

Tegelikult piisab kahe lapse valvamisest küll. Aga ka Arolin pole viimane eestlane minu saagas. On veel Sigrid, kes oli minu tantsuõpetaja WAF-kooli päevilt (olin siis veel keskkoolis), taaskohtusime temaga eestlaste jõulupeol. Esimese koolipäeva hommikul Islenska 4-s, astus ka tema klassiuksest sisse ja me oleme nüüd pinginaabrid ning meil on väga tore. Üldse on väga tore nüüd, sest kõik tahavad õppida ja teevad selle nimel pingutusi, mitte ei tekita paanikat kui õpetaja nendega räägib. 

Minul on praegu selline suur kruvi, mis kerib ja kerib ja ajab mind tagant ainult õppima ja õppima. Kui tung on siis, tuleb lasta asjadel nii minna. 

Ujunud olen ka, üle-eelmine nädal 1,4 km, eelmine 2,4 ja sel nädalal 2x 1km, eks siis paistab, kas tuleb kolm ära või mitte. Seda ma poleks küll uskunud, et minust ujuja saab. Aga, ma ei teadnud ka seda, et ma Islandile tulen.