esimesed 24 tundi

Jõudsin siis omadega Keflavíki lennujaama. Tulen rõõmsalt ja enesekindlalt "Arrivals" uksest välja ja hakkan otsima blondi peaga saleda kehaehitusega naist. Olin täiesti veendunud, et ma tean, milline ta välja näeb ja sellepärast ei vaevunud ka valmis otsima mingeid telefoninumbreid või pilte. Keegi nendest inimestest, kes olid ootel sildikestega ja ilma sildikesteta polnud mulle kuidagi tuttavad. Istusin ühele pingile maha ja hakkasin nutma.

Tegelikult mitte, aga see lause sobib sinna.

Pingile istusin maha ja hakkasin vaatama, kas keegi ilmub kohale sellise näoga, et ta otsib just mind. Esimesena ilmus nähtavale üks natuke närvilisemalt ootav pikem blond naine. Tal oli pigem rangem ja kurjem nägu ning kergelt õhkas(, aga väga kergelt,) nagu mingi kibestumuse noot. Hakkasin kahtlema...et äkki on see tema, minu host-mother. Kahtlesin, et äkki foto võib inimest palju muuta, sest minu host-mother, kes pidi mulle vastu tulema, naeratas fotodel helgelt ja sõbralikult. Ja seda naist, kes nüüd siin lennujaamas oli, ma kartsin, vähemalt oma tööandjana küll. Kas tõesti elan ma tema kodus järgmised üheksa kuud. Ebasümpaatia. Juba ma hakkasin end siunama, et miks ma tegin nii ja miks ma sõitsin üldse nii kaugele ja oli seda vaja. Aga otsustasin, et teistmoodi ma ka poleks saanud ja kui see on tema, siis on nii.
Püüdsin ta pilku, sest nägin, et ta otsis kedagi. Kui ta juba kolmandat korda oli mind näinud, otsa vaadanud ja mujalt kedagi edasi otsinud, sain aru, et fotol inimene nii palju ka ei muutu ja rahunesin veidi.
Siis ilmus silmapiirile natuke väiksem, samuti blond, prillidega sale naine.Tal oli telefon käes ja samuti otsis kedagi, mureliku näoga. Nägin kuidas ta helistas telefoniga ja võtsin enda oma välja, juhuks kui see kõne tuleb mulle. Ei tulnud. Aga kuna ta oli ainuke sobivale kirjeldusele vastav kandidaat silmapiiril, siis ei lõpetanud ma ka tema jälgimist. Äkki ikkagi on tema. Erinevalt eelmisest naisest ja karmist olekust oli tema natuke pehmema ja õrnema välimusega, aga nägi veidi närviline ja melanhoolne välja. Jällegi keegi, kelle juures ma üheksa kuud ei julgeks elada, kui esmamulje lennujaamas on selline. Aga, ei, võtsin end jälle kokku ja leppisin, et kui nii siis nii. Juurde ei läinud, sest ka selle naisega kohtusid mu pilgud mitu korda ja minus ta kedagi ära ei tundnud.
Nüüd helistasin Eestisse emale, et ta kontrolliks mu meiliaadressilt, mis on host-ema number. Pastaka-paberi majanduse keskel, parasjagu numbrit üles kirjutades märkan eemal pikka blondi saledat naist, süles väike valgepäine tüdruk. Ta  rääkis selle prillidega naisega.
Hüüan emale telefoni, kui ta parasjagu mulle järgmist numbrit ette loeb, et pole vaja enam ma leidsin nad ja lõpetan kõne, samal ajal suundudes (sisemiselt tormates) naise poole. Tervitame sõbralikult ja ta vabandab, et veidi hilines. Kui ütlen, et sellest pole midagi, siis ma mõtlen seda ka päriselt. Sest esmamulje sellest kolmandast saledast ja blondist naisest on sõbralik ja avatud ja tema koju ma julgen küll minna. Vähemalt selleks ööks.
Kui suudun oma pagasit üles korjama, mille telefoninumbri kirjutamiseks olin ühe kioski laua juurde jätnud, näen, et prillidega naine kohtus oma mehega (või salaarmukesega, igal juhul kellegagi, keda ta rõõmuga suule suudleb).
Mulle tulid lennujaama vastu Thora (pereema) ja Nina (üks minu lastest, 3-aastane).
Koos sõitsime Hafnarförður'isse, kuskilt majade vahelt korjasime üles ka pereisa Svavari ning suundusime minu uude koju.
Mulle tutvustati mu tuba ja tervet maja. Thora pidi tagasi tööle minema. Pereisal on veel mõni päev puhkust, mis tähendab, et ta ei pea olema tööl ja jäin tema ning Ninaga koju. Mõne aja pärast toodi koolist koju ka 5-aastane Halldor. Istusime neljakesi söögilauas ja harjusime vaikselt teineteisega - nägin kuidas lapsed mind piiluvad ja proovisin neile anda ruumi seda teha. Proovisin haarata nii palju islandi keelt kui ma vähegi suutsin ja paralleelselt tajusin, et seda kõike on nii palju, mis korraga toimub.
Nii palju asju, mida teha esimest korda - vaadata islandikeelseid multikaid ja kuidas lapsi magama pannakse ja näha kuidas ema töölt tuleb. Olen Käsna-Kirsti ja imen kõik endasse, kõik mis toimub, et lõpuks kui mu pea võib patja puudutada, saan oma unes seda seedima hakata.
Kui lõpuks olen julgenud küsida, kas võin magama minna (enam ei saagi aru, kui kaua ma olen ärkvel olnud) siis lihtsalt imbun voodisse. Krahman Mari padja kaissu ja mõtlen korraks hakata Eestit ja tuttavat keskkonda igatsema. EI - see on keelatud. Samm- sammu haaval see kõik tuleb minuni ja ma olen peagi kõiges väga kodus. Ma ei hakanud Mari plaati kuulama, hoopis panin Sigur Ros'i loo "O fridur" mängima ja tänasin maailma, et ma olen ikkagi lõpuks Islandil.
Hommikul ärkasin kell 7.15 kohaliku aja järgi. Aeg õppida hommikurituaalid - kes mida sööb, kuidas see päevamasin käima hakkab. Lasteaeda jõudes tutvustati mulle töötajaid ja mind nendele. Sealgi proovisin kõik kohe meelde jätta - ei õnnestunud, ma ei mäleta ühegi kasvataja nime. Piinlik.
Kui lapsed on koolis-lasteaias, siis on mul vaba aeg. Kasutasin seda filmivaatamiseks. Islandi keeles Stuart Little, islandikeelsete subtiitritega. Ka filmid panevad mind proovile - nimelt supakad ja peale loetav tekst ei kattu - kasutatakse sünonüüme ja lühemaid vorme. Olgu... ma saan hakkama. Sest ma otsustasin, et ma olen maailma kiireim keeleõppija ja saan kohe aru. Entusiasm on ainus, mis aitab.
Ühel hetkel päeva jooksul käisime pereisa Svavariga mulle islandi isikukoodi (kennitala) taotlemas ja Au Pairi' kontoris töölepingut allkirjastamas. Meil ei õnnestunud kumbki, sest kennitala jaoks on vaja lepingut, aga Namsferdiri (Au pair'i organisatsioon Islandil) kontor oli sel päeval kinni. Tähendab järgmine päev jälle.
Sõitsime rõõmsalt koju tagasi ja oligi aeg minu esimeseks lastele järgi mineku kogemuseks. Õnneks mitte üksi.
Tajun aina rohkem, et olen justkui amputeeritud, sest sõnad sõnad sõnad, on need mis lapsed liikuma panevad. Kui lasteaiast ära tulime, siis Svavar mainis, et sel päeval läks see tulek eriti kiiresti (ca 15 min), mõtlesin hirmuga, et huvitav kui kaua mul läheb, et nad 500 meetri kaugusele koju saada nii et sallid, mütsid ja kindad kõik käes.... oijah. Tummana tunnen end kui natuke alaarenenud ja ebaviisakas, ainult naeratan :D
Annaks maailm mulle kiirelt selle keele kätte... siis ma elan kindlasti ülejäänud tunnid rõõmsalt üle. Või õigemini, siis ma hakkan elama!