Guð blessi Ísland

6.oktoober (tänase päeva suhtes eile) on islandlastele tähtis. See oli päev kui tollane peaminister Geir Haarde pidas kõne kogu rahvale teatades, et Island on pankroti äärel. Oma kõne lõpetas ta lausega "Guð blessi Ísland" ( Jumal õnnistagu Islandit).
Svavar rääkis mulle eile sellest kõnest ja kuidas islandlased seda vastu võtsid. Tal oli vaja teha sellest väike lugu telesse, kuna eile oli aastapäev. Mulle läks korda see, kuidas Svavar  rääkis sellest hetkest, kui peaminister oma kõne nende kolme sõnaga lõpetas. Ta ütles, et inimesed said aru, et nüüd on tõesti asjad väga tõsised. Sest kuni selle hetkeni olid islandlased ära hellitatud oma kõrge palgataseme ja võimalusega osta ja omada kõike mida silm nägi.

Island on maa mida pole puudutanud sõjad, ega vallutamine. Nad olid Taani riigi valitsuse all, aga vabanemine ei tulnud sõjaga. Teist maailmasõda nimetati "blessed war" ehk õnnistatud sõda, sest see andis neile palju tööd seoses USA lennubaasidega, mis siia rajati. Sõjategevus ise jäi kaugeks.

Tundsin end korraks hästi vana ja elukogenuna, kui ma Eesti ja eestlaste ajaloo peast läbi lasin. Küüditamised ja erinevate valitsejate all elamine, orjus. Meid on kolm korda rohkem kui islandlasi, aga meid pole ikkagi palju. Siiski on umbes miljoni inimese suurune hulk säilitanud teadvuse,  mida nimetame eestluseks. Küsimus pole veres või DNA's, ma arvan, et see on rohkem mõtteviisi ja sisemise äratundmise segu.

Ma arvan, et eestlased on sarnaselt islandlastele vastupidavad ja kangekaelsed ning arvan, et samades tingimustes, kus Island oli oma rikkuse ja raiskamisega lõpuks pankroti äärele jõudis, oleks eestlastega sama moodi läinud. Küsimus on inimeseks olemises ja inimese iseloomus - see on igal pool ühesugune. Meis igaühes on ahnust. Nii et ma ei ütle, et me oleme paremad.

Üleüldine küsimus siin on see, et mida on vaja, et elada õnnelikult?

Maailmal on omad reeglid ja kui sa võtad ja võtad ja võtad ning annad vähem, siis ükskord pead saaduga võrdseks saama.

Sellised mõtted tulid.