Tulin idee peale ükspäev, et oleks äge lastele teha papist ja ajalehtedest telk. Korjasin tugevamad pappkastid kokku ja alustasin karkassiga.
See võttis aega kaks päeva. Minu kärsituse jaoks ootamatult pikk periood, et midagi papist valmis teha.
Kui ma ta valmis sain ja lapsed lasteaiast koju tõin, siis esimene asi mille Halldor kirjutas karkassile oli: HALLDOR JA NINA OMAVAD SEDA TELKI. Võtsin seda komplimendina.
Seda kuidas Rosa ühel hetkel läbi telgiseina jooksis, et minu jalga krabada ma komplimendina ei võtnud. Täitsa pahane olin. Aga mis sa ikka looma peale pahandad. Ise ehitasid selle "tugeva kantsi". Kleeplint muidugi aitab hädast välja aga ikkagi.
Mida ma õppisin: Minu tulevane mees jumal tänatud, saab minu poolt jumaldatud, sest ma ei hakka tõestama, et naised on uskumatult palju ägedamad kui mehed. EI, ma armastan mehi, sest ma tean, et kui nemad maja ehitavad, siis kass seintest läbi ei jookse ja vihm ei leki läbi katuse...
Ja allpool pilt sellest kuidas Nina teist nädalat järjest ei väsi ajalehti pulbriks lõikamast... vähemalt laps ei nuta.
No comments:
Post a Comment