Teater

Septembrikuu viimasel pühapäeval sain minna teatrisse. Islandil on ainult üks teatrikool, mis võtab õpilasi vastu igal teisel aastal. Nagu Eestis kumbki teatrikool, ainult et meil on neid kaks, ja näitlejaks saab katsetada iga aasta. Kohaliku teatrikooli, Nemendaleikhús LHÍ, neljas kursus tuli välja oma esimese diplomietendusega, Maksim Gorki "Põhjas", islandi keeles "Á botninum". Nägin ühel hommikul ajalehes, et mulle tuttavad Islandi näitlejatudengid on ühel pildil ajalehes, foto kõrval oli tekst mida puurides aimasin, et neil on vist esietendus tulemas. Kui ma mainisin seda Thorale ja küsisin, kas äkki ta aitab mul muretseda pileti ja näitab, kus tükk toimub, et ma saaksin seda näha, siis juhtus järgmine: Thora läks tööle (RUV= Eesti ETV), küsis, kas ta saab sealt piletid - pühapäeval läksime koos Thoraga teatrisse.

Nüüd hakkab rääkima vana ja kogenud näitleja, mis on tema arvamus olles näinud seda teatrikoolitükki ja näitlejatudengeid mängimas. Ma võrdleksin seda õhkkonda, mis seal valitses sellega, kui minu kursus tegi "Kuningas Lear'i". Toores energia ja tõestusvajadus ja entusiasm, mis on normaalne, sest kui olla tudeng siis soov olla näitleja ning olla sellena tunnustatud väga suur. Tegelikult see ei kaogi kuskile. Aga näitlejatudengi ja teatris töötava näitleja vahel on mingi erinevus, sellega seoses, kuidas see tahe väljendub. Minu arvamus on see, et kui näitleja tuleb lavale andma, siis on publikul saalis hea, sest ta saab tegeleda vastu võtmisega, millega omakorda märkamatult annab ta näitlejale energiat, läbi oma reaktsiooni. Kui näitleja tuleb lavale võtma (näiteks tähelepanu või tunnustust) siis see väsitab, sest publik hakkab sama tagasi nõudma. Segane kirjeldus ehk, aga nii on. Mingi paaniline õhkkond oli seal, kujutan ette, et sama mis igal näitlejatudengil - kas ma olen piisavalt hea; kes mind näevad; kas ma meeldin neile? Oli üks noormees, kelles seda paanikat polnud. Iga kord kui ta lavale tuli õhkus temast mingisugust tasakaalukust. Tal oli ainsana mingi saladus ja sellepärast ma ootasin alati teda lavale, et võiksin rahulikult vaadata.

Tükk kestis kolm ja pool tundi, koos vaheajaga ning kokkuvõttes meeldis mulle väga. Kostüümid, muusikaline kujundus ja ülesehitus ning perspektiiv moodustasid terviku, mida oli hea vaadata.

 Pildi rebisin maha Islandi piletimüügileheküljelt