Nad mõtlevad seal minu peale...

Karamazovid on Soomes ja saavad aina kuulsamaks. Minu vennad ja õed, kelle peale ma iga päev mõtlen. Ja tuleb välja, et nemad minu peale ka.

Tulin ujumast, hakkasin õppima, sest homme on kool. Avasin oma postkasti pärast islandikeelseid lauseid selle kohta, et mulle maitseb kala ja ma arvan, et liha on paha.

Ja mulle on kiri Marilt pealkirjaga "Kirstiii!"

Kujutage ette kui tore on saada sellist kirja ? Ei, te ei kujuta, sest ma ei oska sõnadesse seda tunnet panna, et teil üldse kujutluspilt saaks tekkida. Nii, et see on minu süü.

Tuli välja, et nad mängivad Dixitit. See on kaardimäng, kus üks kuni kuuest mängijast on mängujuht. Tal on käes vist kuus kaarti. Üks mängu voor käib nii: Mängujuht valib välja ühe enda kaartide hulgast ja ütleb selle kohta lause, iga mängija valib oma kuue kaardi seast välja selle,  mis haakub mängujuhi lausega. Teistele väljavalitud kaarte ei näidata, need antakse mängujuhi kätte, ta segab need ja laotab välja. Siis on vaja arvata, milline on mängujuhi kaat Ja Maili pani ühele kaardile minu nime, Mari tegi pildi kõigist kaartidest ja saatis mulle. 

Ma ei tea, milline see mängujuhikaart on, aga ma leian igaühes midagi võluvat. Kõige kõige rohkem meeldib mulle tüdruk suure lossiukse ees, sest see tähendaks, et ma olen suure lossi lävel praegu ja varsti saab minust haldjakuninganna.( Sest seal lossis on jumala täiega kindlalt haldjaprints, see on rohkem kui kindel) Aga iga kaardi taha saab printsi mõelda. Nii et kui see polnud see kaart, siis keegi ei saa öelda, et minust ei saa haldjakuningannat! Vot! (nüüd kujutage ette, et ma istun sammaldunud kivi otsas hästi tõsise näoga, kortsutan kulmu ja tahan sellega öelda, et kui maailm ei hakka nii ringi käima nagu mina tahan, siis on kõik väga valesti)

Ma tahaks nii väga teiega olla kallid õed-vennad, aga teie räägite minuga Skypes, Island ei teeks seda, tehnoloogia jääb vist alla :)  Ja ma ei tahaks enam istuda oma (väga armsas küll) Eesti kodus ja vaadata hingekärinal neid pilte mille tegin oma esimesel reisil siia:

Ja vaadake kui õnnelik ma olin juba lennujaamas kui ma teist korda tagasi tulin:

(kolmandast korrast mul pilte pole, sest mul pole fotokat (telefoniga tehtud pildid pole fotod, vaid pikslikunst)- VIHJE JÕULUVANALE. Ma tean küll, et ta loeb mu blogi. Ma olen üks ta lemmiklaps.