Minu 20. päev jää ja tule maal on tööpäev. Sellel nädalavahetusel olen kaks päeva järjest 12 tundi lastevalves. Thora on töisel väljasõidul kuskil Lääne-Islandil ja Svavaril on 11 tunnine vahetus RUV'is (Sama, mis meie mõistes ETV).

Ja mina olen tänase päeva neljandas tunnis. Ma ei loe aja möödumist, aga mul on üks omadus: kui ma olen uue kogemuse lävepakul ja ei kujuta ette, kuidas see kogemus terviklikuna välja näeb, siis olen pidevalt valvel, teadlik ja kalkuleeriv. See on uskumatult väsitav omadus. Aga maailm armastab mind ja olemas on KÄÄRID.

Käärid on sellised asjad millega saab lõigata. Et teha väga palju prahti. Eriti ajalehtedest. 

Kui sa oled kolmene, on hea kääridega lihtsalt lõikama õppida. Ühe käega, mitte kahega. Teise käega tuleb paberit hoida. Kui sa oled viiene, siis on hea õppida lõikama täpselt mööda kujundi serva. 

Ja väikestel on absoluutselt selge, et lõikamise harjutamine on väga vajalik omadus.

Nii et, kuni jätkub pabereid, jätkub ka tegevust. Ja sellest mis pärast saab.... olen täna tänulik tolmuimeja leituajale. Ja siinkohal tean, et minu tänulikkus ühineb minu ema tänulikkusega ajast, kus mina lõikama õppisin.

Kirjutada on vahepeal toimunust palju. Ainus põhjus miks ma seda seni teinud pole, on see, et kui ma eelmisel pühapäeval (25.09) sain teada, et ma selle nädalavahetuse põnnidega üksi olen, siis röövis ärevus kogu mu võime kirjutada. Nõrk. Aga ma vähemalt tunnistan oma nõrkust. Ja tegelikult valmistusin ma ka natuke, et mul oleks ikka pagas, millega laupäeva ja pühapäeva vastu võtta. Leidsin Bioneeri leheküljelt viite blogile, kus õpetas tegema papist tegelasi. Proovivariante tehes (Hello Kitty ja Garfield) tulid Nina ja Halldor minu juurde uudistama juba kogemusega pabernukkudest, et kui ma joonistan papile, siis on see midagi neile. Nad ei eksinud ja minu sisetunne õnneks ka mitte. Papist kuubikud saavtuasid samasuguse edu nagu pabernukudki. Kõigepealt saab neid tegelasi värvida ja siis kokku liimida.

Kas on veel maailmas midagi lõbusamat???? See vaimustunud reaktsioon ennustas mulle vähemalt mingitki edu nädalavahetuseks (mis ei tähendanud sugugi märkimisväärset ettevaatlikkuse vähenemist nende tulevaste 24 tunni suhtes üksi, lastega- ma ei väsi kordamast, et kontrollivajadus ei ole tegelikult VAJADUS, see on puue. Ma loodan, et mitte ravimatu).

Niisiis, nüüd kui kätte on jõudnud "oodatud" tööpäev ja oman ettekujutust, mis tunne on selle sees olla, siis on mul ka natuke kannatust, et jälle jagada.