Kevadel juhtus minuga selline lugu: Olin kursusega Soomes, käisime vaatamas Kristian Smedsi " Mr Vertigo't", et tuulutada ennast Karamazovite proovidest. Kõndisin Helsingi kesklinnas väsinuna ja veidi sihituna ja otsisin justkui inspiratsiooni. Kevadine aeg ja koolilõpp terendas silme ees, minu peas olid aritmeetilised valemid - mida ma edasi tahan teha? Kohtusin juhuslikult kuskil linna peal sama moodi ringi uitava Loorega, kes näitas raamatupoest soetatud aaret - ütles, et oli ammu tahtnud üht raamatut osta(ma ei mäleta enam mis see oli - luuletused igal juhul), ütles, et see tekitab temas inspiratsiooni. Seda sama, mida minagi otsisin. Võtsin seda kui märki ja seadsin sammud ka raamatupoodi, tuiasin seal ringi kogu selles värvikirevuses ja olin nõutu. Tegelesin rohkem sisedialoogiga kui sellega, mis väljaspool mind toimus. Möödaminnes haarasin ühelt letilt oranži raamatu ja avasin suvalise koha pealt, et lugeda - ise mõtlesin, et soome keelest niikuinii enam midagi aru ei saa, aga vaatab. Tuli välja, et see raamat on hoopis inglise keeles.
Kui minu silme ees olev tekst oli mulle kohale jõudnud, tundisn kõhedust. Teema mille üle oma peas enne arutlenud olin, koos kaasnevate küsimustega, sai selle sama suvalise lõigu kaudu vastuse. See oli selline, mida keegi oleks saanud öelda ainult siis, kui ta oleks kuulnud küsimust minu peas. Á la " Sul tuleb teha nii, selle asemel et..." Ma ei mäleta enam täpselt, mis seal kirjas oli, sest minu reaktsioon oli panna raamat käest, tagasi sinna virna kust ta võtsin. Siis nägin, et minu käes olev eksemplar oli ainus inglisekeelne nendes kuues oranžis hunnikus. Kõik teised olid soomekeelsed. See on ju natuke imelik?
Ma ei saa sõnadesse panna nii, et seda üle lugedes tunduksid need laused mulle võrdväärsed selle hetkega. Ning paljude jaoks on selline juhtum uskumatu ja jääbki nende jaoks uskumatuks, seni kuni nad uskuma ei hakka.
AGA kogu selle sissejuhatuse mõte on see:
Soome reisilt tagasi Eestisse jõudes, suundusin kohe otse sadamast raamatupoodi ja ostsin selle sama raamatu eestikeelsena. Ja kogu teose vormistuse kõrval, mis on tasakaaluka eurooplase jaoks liiga "keep-smiling", on seal lehekülgedel siiski mõte -Unista!
Kujundus on positiivselt kollastes ja oranzides toonides, igas peatükis on kirjas vähemalt kümme korda, et "kõik on võimalik". Sama mõte on minu moto olnud alates ajast, kui ma olin viie aastane. Siis tahtsin "Miki-hiire" ajakirja jõululoosilt võita Barbie asju, sest sealt oli võimalik võita näiteks Barbie maja või auto või nukk ise. Selleks tuli teha pilt "Barbie jõulud". Emaga koos me lõikasime ja kleepisime kokku sellise pildi, mis võtnuks jalad kõigil nõrgaks. Muidugi tegi ema minu eest palju, aga tähtis on siin see, et ma niii väga soovisin võita - vahet pole mis moodi maailm end korraldama hakkab (peaasi, et keegi muidugi viga ei saa). Ja ma lugesin seda jõululoosi kuulutust iga õhtu enne magamaminekut ning unistasin nii, et võisin seda tunda füüsiliselt- ja ma võitsin - Barbie köögi! Minu maailm oli muutunud igaveseks, kui see roosades ja lillades toonides plastmassitükk minu toa vaibal oli ja lõhnas nagu uued asjad ikka - maagiliselt.
(Olgu, on üks teine lugu ka...siis ma tahtsin saada kokku Johnny Deppiga, aga universum korraldab seda värki veel. Parasjagu on kaalumisel kas üks ukraina tüdruk soovib teda näha rohkem kui mina. Kui see on selgunud pääseb üks meist edasi järgmisse vooru. Aga Johnny on nii hõivatud...alustasin soovimist kui olin 15 ja nüüd ma lähenen 24-le. Seda, millal võitja selgub.... Lohutuseks käin korra aastas Madame Tussaud's vahakujude muuseumis ja teen Jack Sparrow kõrval pilti. )
Aga see "Väe" raamat on mõnes mõttes nagu unistamise anatoomia. Siis kui vaim on nõrk ja vajab turgutust, on hea lugeda, et kõik mida mu hing armastab võib saada tõeks, kui õpin seda selgelt nägema enda ümber. Ning üks asi millest ma unistasin seoses Islandile tulekuga, oli see, et mul oleks võimalus käia jooksmas laavaväljadel ja mere ääres. Ja see unistus on reaalselt minu majast viie minuti kaugusel:
Kui minu silme ees olev tekst oli mulle kohale jõudnud, tundisn kõhedust. Teema mille üle oma peas enne arutlenud olin, koos kaasnevate küsimustega, sai selle sama suvalise lõigu kaudu vastuse. See oli selline, mida keegi oleks saanud öelda ainult siis, kui ta oleks kuulnud küsimust minu peas. Á la " Sul tuleb teha nii, selle asemel et..." Ma ei mäleta enam täpselt, mis seal kirjas oli, sest minu reaktsioon oli panna raamat käest, tagasi sinna virna kust ta võtsin. Siis nägin, et minu käes olev eksemplar oli ainus inglisekeelne nendes kuues oranžis hunnikus. Kõik teised olid soomekeelsed. See on ju natuke imelik?
Ma ei saa sõnadesse panna nii, et seda üle lugedes tunduksid need laused mulle võrdväärsed selle hetkega. Ning paljude jaoks on selline juhtum uskumatu ja jääbki nende jaoks uskumatuks, seni kuni nad uskuma ei hakka.
AGA kogu selle sissejuhatuse mõte on see:
Soome reisilt tagasi Eestisse jõudes, suundusin kohe otse sadamast raamatupoodi ja ostsin selle sama raamatu eestikeelsena. Ja kogu teose vormistuse kõrval, mis on tasakaaluka eurooplase jaoks liiga "keep-smiling", on seal lehekülgedel siiski mõte -Unista!
Kujundus on positiivselt kollastes ja oranzides toonides, igas peatükis on kirjas vähemalt kümme korda, et "kõik on võimalik". Sama mõte on minu moto olnud alates ajast, kui ma olin viie aastane. Siis tahtsin "Miki-hiire" ajakirja jõululoosilt võita Barbie asju, sest sealt oli võimalik võita näiteks Barbie maja või auto või nukk ise. Selleks tuli teha pilt "Barbie jõulud". Emaga koos me lõikasime ja kleepisime kokku sellise pildi, mis võtnuks jalad kõigil nõrgaks. Muidugi tegi ema minu eest palju, aga tähtis on siin see, et ma niii väga soovisin võita - vahet pole mis moodi maailm end korraldama hakkab (peaasi, et keegi muidugi viga ei saa). Ja ma lugesin seda jõululoosi kuulutust iga õhtu enne magamaminekut ning unistasin nii, et võisin seda tunda füüsiliselt- ja ma võitsin - Barbie köögi! Minu maailm oli muutunud igaveseks, kui see roosades ja lillades toonides plastmassitükk minu toa vaibal oli ja lõhnas nagu uued asjad ikka - maagiliselt.
(Olgu, on üks teine lugu ka...siis ma tahtsin saada kokku Johnny Deppiga, aga universum korraldab seda värki veel. Parasjagu on kaalumisel kas üks ukraina tüdruk soovib teda näha rohkem kui mina. Kui see on selgunud pääseb üks meist edasi järgmisse vooru. Aga Johnny on nii hõivatud...alustasin soovimist kui olin 15 ja nüüd ma lähenen 24-le. Seda, millal võitja selgub.... Lohutuseks käin korra aastas Madame Tussaud's vahakujude muuseumis ja teen Jack Sparrow kõrval pilti. )
Aga see "Väe" raamat on mõnes mõttes nagu unistamise anatoomia. Siis kui vaim on nõrk ja vajab turgutust, on hea lugeda, et kõik mida mu hing armastab võib saada tõeks, kui õpin seda selgelt nägema enda ümber. Ning üks asi millest ma unistasin seoses Islandile tulekuga, oli see, et mul oleks võimalus käia jooksmas laavaväljadel ja mere ääres. Ja see unistus on reaalselt minu majast viie minuti kaugusel:
Aga kord kui mina kirjutan raamatu "Unistamise anatoomia", siis seal on pildid draakonitest ja haljdjatest ja võlumisest, sest siis on see dokumentaal-teaduslik teos. Sest praegu lisaks Johnny Depp'ile ma manifesteerin endale suuri karvaseid lumedraakoneid.
Ma nii mõistan sind!
ReplyDeletePai!
Triinu