Kui ma hommikul ärkan kõnnin ma mingis majas jälle mingisse väiksesse kuubikusse, kus on peegliga kapp, mille all on kraanikauss. Seal on ka WC-pott, mille kõrval on kassiliivakast. Ühiselt kõigi inimestega maailmas kutsume seda ruumi tualetiks. Ma vaatan peeglil kuivanud veepritsmeid (milles on ka veidi hambapastat) ja siis fokusseerin pilgu enda näole. Eilsest ripsmetuššist on silmaalused natuke tumedad. Ma vaatan enda nägu hoolega ja mõtlen, kes ma olen ja kust ma tulen. Miks ma siin olen? Miks ma tahan siin olla? Mis minust saab? Kuna ma ei saa nendele küsimustele vastata, siis kõnnin tagasi, sinna kust ma ärkasin. Samamoodi kuubik, kus on voodi, öökapp, kirjutuslaud, riidekuhja all olev tool ja suur kapp. Minu tuba. Õues on veel hämar. Aken higistab. Panen riidesse, isegi ei tea milliseid riideid valida, mul pole aimugi milleks valmistuda. Lähen ainult keelekooli. Aga see tähendab, et pole vahet kuidas ma riietun ja ikka on veel harjumatu olla lihtsalt mina. Mitte kohanduda prooviks või võteteks. Vaid lihtsalt minna ja vahet pole kuidas. Mul pole plaani. Mul on ainult soovid, mida ei saa planeerida. Ja siis on mul see, mis mu ümber toimub ja ma saan valida kuidas see kõik toimuda saab. Ja kõik mis tuleb edasi sõltub juba sellest, kuidas toimus see, mis oli täna.
Ma tunnen iga hommik enda olemasolu. Kõik kelle igapäevaselt enda kõrval eksisteerimisega olen ma harjunud mahuvad väikesesse sülearvutisse. Väikestes akendes vahetame lauseid.
Aga see, mis minu ümber reaalne on, see on......
Ma tajun, et ma võiks sama hästi olla kuskil mujal. Vahel asetan end nendes hommikutes tagasi Raplasse, koju. Ma teeks samu asju - tegelikult oleks ma sama moodi mingis majas, mingite inimestega. Lihtsalt need inimesed on minu ümber olnud kogu minu olemise ja tegelikult on sama imelikud kui kõik muu. Või sama tavalised.
Mind pole olemas. On ainult mõte mille ma valin ja ellu viin.Teistmoodi tunne on olla nii. Nii, et kui valikut alustan nullpuntkist...siis toredam on ju positiivsel poolel oma graafikuid joonistada.
Mis tähendab seda, et kõik on võimalik ja varsti mul ikkagi on karvased lumedraakonid. WEEEEEE!
No comments:
Post a Comment