Rósa

Ma jätsin perekonnatutvustusest välja selle, kes minuga siin majas praegu kõige rohkem suhtleb. Rósa on minu Betti kõrval teine maailma kõige armsam kass. Ja siis on veel see kass, keda paar päeva tagasi unes nägin, hästi suur tiheda lühikese pehme karvaga halli-valgelaiguline, kes iga kord oma pehme käpa mulle suu peale pani, kui ma rääkima tahtsin hakata. Aga seda unekassi pole minu juures, järgi jäävad kaks esimest maailma kõige armsamat kassi.

Mina kuulun sellesse klišee-gruppi, kes ärritub jooksva kraani peale. Meil on köögikraan keeratavate nuppudega ja väga tihti ma kuulen, kuidas see mitte ei tilgu, vaid jookseb. Aga Rósa arvates on jooksev kraanivesi ainuke H2O variant, mida kõlbab juua. Mis tähendab seda, et talle tuleb kraan lahti teha ning ta kastab käpa vee alla ja limpsib selle puhtaks.
Mingi aja pärast hakkan mõtlema, mis vastik hääl see on, aga olen ära unustanud et kiisu jõi, sest ma ei viitsi ta kõrval passida kuni ta lõpetab. Ja siis jooksen parasjagu sellesse WCsse, kus kiisu enne janu kustutas. Vesi on ainuke asi, mis Islandil odav on, nii et pere jaoks pole see probleem kui seda kuupmeetrite kaupa torust alla läheb, vähemalt pole ummistusi.

Vahel tuleb ta mulle tuppa külla. Räägib juttu, nuusutab kõik laua ja kapialused läbi. Proovib pugeda kampsuni alla ja siis läheb jälle ära.

Vahel jääb minu juurde tuttu, kui ma arvutiklahvidega klõbistan.

  

Vahel kontrollib igaks juhuks sahtlid läbi, et ma midagi söödavat ainult endale ei hoiaks (ta ei tea, et šokolaadi hoian ma hoopis teises kapis)

Ja nagu enamik siin majas lõikavad ja kleebivad, teeb seda ka Rósa